Ärkamisaeg
Elu tänasel ka sellisel Venemaal. Foto: Alexandra Friedrich’i Facebook seinalt
Sharpminder
10.04.2022 – Sharpminder tähistab oma teist sünnipäeva. Kaks aastat tagasi oli varakevad ja maa allles lahkuvast talvest hall. Vaid üksikud vaprad kevadlilled olid tärganud. Selline oli ka Sharpminderi algus – ega me toona teadnud, kauaks jätkub jaksu ja ideid.
Kahte aastasse on mahtunud palju. Meie poolt 60 lugu, kuhu oleme pannud oma südame ja mõtted. Veelgi murrangulisemad on need kaks aastat olnud Lääne tsivilisatsiooni jaoks. Kui Eesti inimestel seondub ärkamisaeg vaimse eneseteadvuse, laulva(te) revolutsiooni(de) ja vabaduspüüdlustega, siis täna tuleb ärgata roosadest illusioonidest karmi ja agessiivsesse maailma. Lääne demokraatlikku heaoluühiskonda äratatakse praegu magusast unelusest nagu unist koolijütsi raputatakse üles kooliminekuks. Põhjalikult kajastamise seda Lääne ühiskonna ülesäratamist oma viimases loos (loe siit).
Kõige võimsam äratus on olnud loomulikult Venemaa tegeliku mädanemise ilmsikstulek. See ’Slaavi tiigri’ glamuur, mida esindasid Kremli oligarhid ja laiemalt terve Moskva, pettis ära paljusid. Sellest samast võltsist klantspildist said alguse valed Venemaa superjõust maailma majanduses ja poliitikas. Vene elu tegelikkust, nagu see vaatab vastu meie loo kaanepildilt, ei tahetud näha ega tunnistada. Ja mitte ainult Venemaal. Need sajad suurkorporatsioonid, kes elevusega panid Vene turgudel jala maha, need poliitikud, kes uskusid, et Putin tuleb igale summitile ja igale grupipildile kutsuda, peavad täna oma läbikukkumist tunnistama. Kõik Macronid, Bidenid, Scholtzid, Erdoganid ja Shröderid, kes lootisd et nemad suudavad Putini sõjamasina seisma panna.
Paljud märgid Venemaa revanšismi tugevnemisest on olnud aastaid õhus – minisõjad Gruusias, Ukrainas, vana Transdniestria probleem; üha agressiivsemaks muuutv propaganda ja valetamine ’ilma silmagi pilgutamata’. Aga lääs uskus ikka, et rääkides ja kaasates saab kõik joonde. Toomas Hendrik Ilves võttis selle valearvestuse tabavalt kokku – “Kas keegi oleks helistanud Hitlerile”?
Adolf Hitler kuulutab Reichstagis sõja USA’le 10.12.1941. German Federal Archive/Bundesarchiv, Bild/Wikimedia Commons.
Ka Euroopa Liidu kui riikide ühenduse jaoks on käesolev ajastuhetk äratus – ei saa olla ainult majandusliit ja ühtne siseturg ilma oma välispiire kaitstmata. Ka selle doktriini nõrkust näitas juba 2015 aasta migratsioonikriis väga selgelt. Aga siis jäi laiem ümberhindamine tegemata, sest uued asjad tulid kiirelt peale – kliimateemad ja COVID.
COVID puhul oli ja on tegemist tõsise pandeemiaga, aga ühiskonnad kohanevad. Tulid vaktsiinid ja tulid esimesed ravimid, tasapisi leppisid inimesed maskide ja muude piirangutega. Muidugi oli see aeg kõige pöörasemate vandenõuteooriate levikuks ja ühiskondade lõhestumiseks teaduse usku inimesteks ja anti-vaxxeriteks. Mis seal pattu salata, Eestiski on maagiline 70% vaktsineerituse piir ikka kaugel ja vaktsineerimise momentum sisuliselt olematu. Pole üldse selge kui sünge või vähem sünge see sügis saab olema.
Võib muidugi ka küsida, et kas ühiskonnad reageerisid COVIDi hirmus üle? Inimelul pole hinnalipikut küljes ja inimesi oli vaja päästa. Aga küsigem endalt kätt südamele pannes – mida me rohkem kartsime – kas veel kümnete (või sadade) (vana)inimeste surma või ilmajäämist oma vabadusest osta, reisida, rikastuda, elu nautida?
Täna tundub, et COVID’i majanduslikud mõjud pole Eestile hullemad kui lumeta talv või vihmane suvi. Laenukoormus riigil küll kasvas ja Maastrichti kriteeriumid on ilmselt ajaloo prügikasti saadetud. Eesti uus majanduslik paradigma vajab veel mõtestamist.
Tänane hetk sunnib meid kogu väärtussüsteemi uuesti hindama. Õigus elule ja rahvaste enesemääramisele pole enam retoorilised sedastused inimõiguste deklaratiivsetes dokumentides, vaid päris küsimused päris elust. Olukorras, kus sõja ja rahu, riikliku terrorismi ja genotsiidi kohtumõistmise küsimused on lahendamata, ei oma tähtsust, kuidas defineerida abielu.
President Zelensky kohtumas Butša inimestega oma hiljutisel külaskäigul Venemaa poolt korraldatud massimõrva paika. Foto: Ukraina Presidendi pressiteenistus
Täna on Prantsusmaal presidendivalimiste I voor. Parempopulist Marine La Pen on osavalt poliitilise olukorra enda kasuks pööranud ja pakub istuvale President Macron’ile tõsist valimisduelli. See on olnud paras äratus ka Macronile, kes keskendus ainult välispoliitikale ja välisele julgeolekule. Inimeste meelsus ja igapäevaprobleemid on ka olulised. Inimeste muresid ei tohi jätta populistide meelevalda.
Macroni möödapanek võiks olla äratuskellaks ka peaminister Kaja Kallasele. Kaja Kallas on Ukraina sõja kontektis teinud tõelise tähelennu; varasem ebalus ja hirmunud silmavaade on asendunud särava sarmi ja mõjusate sõnumitega, mida kogu maailma poliitiline eliit kuulab. Aga kui ta tahab võita riigikogu valimisi, ei tohi kodust olukorda unarusse jätta. Reformierakonnal on siin viimne aeg ärgata ja värske pilguga maailma enda ümber vaadata. “Vaenlane ei maga” – EKRE äsjane suurkogu juba lööb lokku sellest, kuidas valitsus on ’tavalised inimesed’ jätnud üksi inflatsiooni, hinnatõusu ja muude argimuredega. Vot selline tõsine sai sünnipäeva lugu.
Tahame tänada kõiki oma viimase kahe aasta lugejaid. Teid on olnud palju, aga alati on rõõm kui üha uued inimesed leiavad oma tee meie lugudeni ja annavad märku, et meie lood neid kõnetavad.
Eriline tänu Tanel Saarmannile EPL/Ärilehe peatoimetajale ja Hans H. Luigele koostöö eest ja meie viimisest laiemale lugejateringile.
Igal juhul püüame uuel aastal ikka kätt pulsil hoida ja pakkuda huvitavaid vaatenurki, keerulisi graafikuid ja uusi mõtteid, kuidas kiirevalt muutuva aja ja sündmustega ikka kursis olla. Laseme oma väikesel blogiveduril tossutades uuele aastaringile minna.
Denia
10.04.2022
