2007 a. kriisi üks positiivseid õppetunde oli valitsuse ja politsei resoluutsus mässuks kasvanud rahutuste mahasurumisel. Mitte kõik ei pidanud jõu kasutamist õigeks, kriitikuid leidus eestlaste hulgas ja demokraatlikus Läänes. Täna on valitsus (sh. täidesaatvad asutused) ja riigikogu palju ebalevamad ja erimeelsemad. KAPO näeb julgeolekuohtu Venemaalt ja Valgevenest tulevates tudengites,  Siseministeerium ei näe ohtu selles, et siinelavatel Venemaa kodanikel on õigus relvi omada. Vaidlused selle üle, kas Georgi linte ja Z-sümbolit keelustada või mitte, ähvardavad riigikogus sumbuda otsatutesse sõnavõttudesse. Siinkohal on paslik tsiteerida Eesti Päevalehte 12.oktoobrist 2007, mis kajastas Tallinna III Kodurahufoorumi järeldusi sellest, kuidas taastada Pronksiöö tõttu kõikuma löönud sotsiaalset kindlustunnet: „Eestlaste ja eestivenelaste ootused isikute ja institutsioonide suhtes on väga erinevad. Mitte-eestlaste arvates peaksid pingeid püüdma leevendada eelkõige riigi juhid, peaminister ja president ning kolmandaks riigitelevisioon. Eestlased näevad pingete leevendamisel kõige suurema tähendusega eestivenelaste ja nende kodanikuühenduste aktiivset tegutsemist ning peavad oluliseks venekeelse meedia aktiivsust suhete parandamisel. Mitte-eestlased aga tunnevad vajadust, et riigijuhid rahvussuhete parandamiseks midagi ette võtaks.“

Just seda riigijuhtide ja valitsuse esindajate selget sõnumit on tänagi hädasti vaja, eeskätt siinsele vene kogukonnale. Nii nendele, kes oma poisikesesoengusse Z-tähte sisse ajavad või Georgi lindikesi valmis panevad, kui ka nendele, kes oma putinistidest rahvuskaaslaste pärast häbi tunnevad.

Seisukohad, et demokraatiaga ei käi kokku mingid piirangud, on valed ja ohtlikud. Anarhia ei ole demokraatia sugulane, vaid selle lõpp. Just sepärast on mitmetes Lääne demokraatiates keelatud koolis kanda burkasid, just seepärast paneb Rahvusvaheline võimlemisliit (FIG) Vene sportlasele Ivan Kuljakile Z-tähe kandmise eest võistluskeelu.

Äärmuslike kriiside ohjamisega tuleb Eesti üldiselt hästi toime, aga kriiside süvapõhjustest õppimine läheb meil visalt. Kui torm on möödas, ununevad ohud kiiresti.

See toob meid taaskord tagasi Eesti vene kooli küsimuse juurde. Me oleme aastakümneid äiutanud end mõttega, et kogu probleem seisneb räägitavas keeles. Poliitkorrekselt ei lubata isegi rääkida vene koolidest, vaid kasutada tuleb väljendit  ’vene õppekeelega kool’. Ometigi teab iga hariduse valdkonnaga kokkupuudet omav inimene, et erinevused on palju põhimõttelisemad. Need on enamat kui PISA skoorid matemaatikas, need on teistsugune mõttemaailm, väärtused ja kumiirid. Loomulikult on ka palju ühist, nagu ikka ühel põlvkonnal.

Me vaatame heldimusega, kuidas vene lasteaialapsed tantsivad Kaera-Jaani ja loevad eestikeelseid luuletusi. Kõik paistab olevat ilus. Aga oluline on ka ebameeldivatele faktidele näkku vaadata. Üks lähiaja tõehetki on olnud küsitlustest selgunud eestivenelaste vastumeelsus põgenike suhtes. Kui eestlastest toetab Ukraina põgenike vastuvõtmist 92 protsenti, siis muudest rahvustest elanikest napilt üle poole. Ligi kolmandik  siinsetst venelastest usub jätkuvalt Putini televisiooni, Narvas on selleks sobivad teleantennid üks peamisi Idapiiri tagant toodavaid kauba-artikleid.

Tegelikult on need märgid olnud õhus juba ammu, aga meie, sh. Eesti ajakirjandus, pole tahtnud läbikukkumistest rääkida. Eestile on kombeks tellida üks küsitlusuuring teise otsa, aga saadud teadmistega mitte midagi ette võtta.

Vähemalt osa vene kooli ebaõnnestunud lõimimisest on seotud laiema Eesti nn hariduspradigmaga, mille lipukiri on igaühe õigus oma arvamusele. See, millisele infole (juhul kui üldse) see arvamus põhineb, on jäänud täiesti tahaplaanile. Poliitiliselt on otsustatud, et väärtusi ei hinnata ja seisukoha eest ei karistata. Iseendast õilsal põhimõttel on aga kaks ohtlikku stsenaariumi. Üks – igaüks võib fännata neid väärtusi ja sümboleid mida tahab ja teismeliste jaoks tähendab see tihti, et mida bravuurikam, seda vingem. Kaks – haridussüsteem ei mõõda, milliseid väärtusi noored omavad. Kui paar aastat tagasi tutvustas Innove riigikogu liikmetele kava hakata tuvastama põhikooli õpilaste ühiskondlikke pädevusi, olid just mõned Keskerakonna venelastest saadikud need, kes kärarikkalt igasugusele väärtuste uurimisele vastu seisid, tehes seda loomulikult demokraatia ja kodanikuvabaduste sildi all.  Olgu öeldud, et üks neist – Mihhail Stalnuhhin, juhib riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni ja aplodeeris Putini sõda õigustavale kõnele (loe siit).

Tänase sõjapõgenike tulva kontekstis on vene kooli küsimus taas teravdunud, aga Sharpminderi meelest tehakse samme, mis on mitmes mõttes valed.

Praktiline küsimus seisneb teadagi selles, kuhu kooli panna Ukraina lapsed? Reformierakond näeb kujunenud olukorras endale soodsat tähtede seisu, et jõulisemalt suruda vene koolide eestikeelsele õppele ülemineku plaani. Mitte mingil juhul ei tohiks Ukraina sõjapõgenikud maanduda vene kooli; Tallinna linnapea on reformaritelt selle eest juba nahutada saanud. Sellise seisukohaga tunnistab Haridusministeerium tegelikult, et lõimumispoliiitika on läbi kukkunud ja Eesti riik ei usalda vene koole (aga midagi olukorra muutmiseks ette ka ei julge võtta). Nii võivad vene koolidest kujuneda täiesti omapead jäetud enklaavid, mis libisevad üha rohkem Kremli mõju alla.

Millega võiks sellele vastu seista? Mis oleks kui Ukraina lapsed ja õpetajad läheksid õppima vene koolidesse ja räägiksid seal kogu tõde Putini sõjast ja selle mõjust igapäevaelule? Mis võiks olla veel mõjusam Putini valede vastu kui otševitsõ? Võib olla aitaks see kummutada vene noorte seas levivat ohtlikku müüti, et sõda on Anu Sääritsa kõnepruuki kasutades ’äge’?

Teine valesamm, kantud parteipoliitilisest egoismist ja mõnevõrra isegi küüniline, on suruda Ukraina lastele kohe peale keelekümblust ja 60%list eestikeelset õpet. Kas tõesti pole meil niipaljugi empaatiat, et laseks sõjakoledustest väntsutatud lastel ja nende emadel toibuda ja looks neile alguseks ukrainakeelse kooli. ERR andmeil on Eestisse saabunud põgenike seas 4200 last ja vähemalt 350 õpetajakutsega inimest, millest piisaks kolme-nelja suure linnakooli mehitamiseks.  Aga oh häda! Selgub, et Ukraina õpetajad ei saa keelenõuete tõttu Eestis õpetada. Meil on küll palju juttu haridusuuendusest, innovatsioonist, õppijakesksest haridusest ja muust ilusast, aga reaalsed vajadused põrkuvad ikka preisilikule  bürokraatiale.

Ülikoolid, nt haridusuuendusi porpageeriv Tallinna ülikool, võiks ühe nendest Ukraina koolidest majutada oma kampusesse, sest nagunii valitseb enamikes auditooriumides pimedus ja vaikus. Lisaks oleks TLÜ’l oma majast võtta ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, psühholoogid, kunstiterapeudid ja paljud teised, keda sõjatraumaga lapsed vajaksid.

Kui tulla tagasi alguses püstitatud küsimuse juurde Pronkisöö 2007 õppetundidest, siis ühes asjas pole midagi õpitud – see on kesk- ja kohaliku võimu tegevuse koordineerimine. Ka toona üritas Savisaar konfliktipooli ühe laua taha saada, aga Ansip võttis tulemusi ootamata Pronkssõduri öösel lihtsalt maha. Täna nuputavad Narva ja Tallinna linnapead, kuidas selgitada nö ’koduvenelastele’, et sõjapõgenikud ei võta nendelt midagi ära. Kultuuriminister Terik, kelle vastutuse alla kuuluvad nii integratsioonipoliitika  kui meediapoliitika, on vait kui sukk selmet töötada selle nimel, et Pronkisöö nr. 2 aset ei leiaks.

Eesti politsei suudab kindlasti ka seekord mässu maha suruda, aga tuli jääb tuha alla hõõguma kui järgmisi samme ei astuta. Me peame rääkima sõjast. Me peame näitama vene õpilastele tapetuid ja sandistatud lapsi, purukspommitatud linnu ja laastatud maad. Me peame rääkima Narva ja Tallinna venelastele, et kui Putini mürsud langema hakkavad, ei vali need ainult eestlasi. Me peame rääkima, et kui maksame bensiini, saiapätsi, lennukipileti ja küttekulude eest enneolematult kõrget hinda, siis seepärast, et Putin peab sõda Euroopa suuruselt seitsmenda riigi vastu. Me peame rääkima sellest, et 1970-80-ndatel said Eestisse jõudnud vene töölised paugupealt tasuta uue korteri. Me peame rääkima sellest, mitu miljonit eurot on kulunud eesti keele õpetamiseks siinsetele venelastele.

Põhiline – me peame rääkima kõigiga, kogu aeg ja nimetama asju oma nimedega.

Seda mõtet jäägu lõpetama Ott Arderi tabavad read luuletusest „Luts ja hüljes“: