Putin alustas sõda Ukraina vastu 24.02. varahommikul. Enesekindlalt, uskudes kiiret ja lihtsat võitu. Nagu ka kaanepildil kujutatud Hitler, kes rõõmsal näol tervitas 1939 aasta sügisel Poola marssivaid Saksa sõdureid. Me teame, kui kurvalt see kõik tema jaoks lõppes. Mitte ainult sõjaliselt, vaid ka majanduslikult Saksamaale ja kogu maailmale. Euroopa ülesehitamiseks pärast Teist Maailmasõda oli vaja Marshalli plaani. Täna, 21.03. on käimas Putini sõja 26. päev ja lõppu ei paista. Prantsusmaa rahandusministri Bruno Le Maire sõnul on Lääneriigid omakorda avanud majandus/finantssõja Venemaa vastu. Seda resoluutsemalt kui keegi enne sõja puhkemist oskas ennustada. Kogu Vene-Ukraina sõja kõiki majanduslike mõjusid, mis üldjuhul on vaid negatiivsed, ei oska ilmselt keegi veel kokku lüüa.

Sharpminder on eelmise aasta talvest oma tormilugude sarjas kirjutanud inflatsioonist, võimalikust majandussurutisest, stagflatsioonist. Ilmselt paljud lugesid seda küll huviga, aga vähesed uskusid, et võime jõuda sellisesse olukorda, kus inflatsioon on kõrge ja kiirenemas, majanduskasvu ootused kärbuvad silmanähtavalt ja paljude majandusanalüütikute huulilt kõlab stagflatsiooni hoiatus. Elu ümberringi tundus olevat oluliselt rõõmsam ja need teemad kauged, justkui teiselt planeedilt. Tunnistagem, et Sharpminder pole rõõmus, et need meie skeptilised ennustused hakkavad täide minema. Need tähendavad paljudele inimestele võimalikku tööta jäämist, palga ostujõu kahanemist, võib-olla kodude kaotamist ja palju muud ebameeldivat. Rääkimata hetke sõjakoledustest Ukrainas ja ühe suurenevast ebakindlusest Ida-Euroopas ja seda ka koduses Eestis. 

Vaatame seekord maailmamajanduse temaatikat läbi toormeturgude prisma, kuna see valdkond on kõige kriitilisem riikide hakkamasaamisel uue majanduspoliitilise reaalsusega. Järjelugudes vaatame majanduskasvu perspektiive ja inflatsiooni ning heidame pilgu aktsiaturgudele. Aga alustame toormeturgudest.

Ukraina sõda on kindlasti Musta luige sündmus majanduses ja võrreldav enesetaputerroristi käitumisega, keda ei huvita oma tegevuse tagajärjed. Just toormeturgudel annab sõda kõige teravamalt ja pikaajalisemalt tunda.

Venemaa naftaeksport on ca 6% maailmaturu kogumahust ja võrreldav sellega, milline oli Kuweidi roll naftaturul enne Lahesõda. Lahesõja tagajärjel naftahinnad pea kahekordistusid 20’lt US dolarilt 40’le. Täna suudavad USA ja Kanada oma tootmisvõimsusi kasvatada, kasvõi põlevkivi suurema kasutamisega ja neil on võimalus kriisist kiiremini väljuda. Sama ei päde Euroopa osas, mis seni on olnud tugevalt sõltuv Venemaa naftatoodangu ja gaasi ekspordist. Venemaa energiakandjatest lahtihaakimine pole kerge ja ei saa sündida üleöö. Samas on esimesed sammud juba astutud. Tänane Financial Times kirjutas (loe siit, paywall), et Saksamaa on sõlminud pikaajalise vedelgaasi tarnete lepingu Qatariga, kuigi tehingu üksikasju ei avaldatud. Britid sihivad oma energiavajaduste rahuldamiseks lisaks Araabia riikidele ka Põhjamere gaasi- ja naftavarusid. Sellele vaatamata on Euroopa sõltuvus Vene gaasist märkimisväärne. Vaata joonist.