Võib ju õlgu kehitada ja öelda, mis siis? Eesti on euroga liitumisest kõvasti võitnud  – kasvanud on usaldus meie riigi rahandusse ja sellega on kaasnenud laiemad võimalused laenata üliodavate intressimääradega raha. Samas on saamas probleemiks see, et Eestil puuduvad reaalsed rahapoliitilised hoovad üha kiireneva inflatsiooniga võitlemiseks. Inflatsioon teadaolevalt ei söö ainult säästjate raha, vaid suurendab ka ebavõrdsust ühiskonnas. Minister Pentus-Rosimannuse soovitus kahaneva ostujõu oludes lihtsalt kulusid kokku tõmmata ei aita paraku kuidagi galopeeriva inflatsiooni vastu. Kui inflatsioon on piisavalt kõrge, võib see hakata pärssima erasektori investeeringuid, kuna tulevik on ebakindel. Vähenevad investeeringud viivad majanduskasvu alla. See oleks juba suur samm stagflatsioonilise keskkonna poole. Loodame, et seda ei juhtuks, aga valmis tuleb olla ka halvimaks.

Tulles tagasi loo alguse ’temper või taper tantrumi’ juurde, siis igasugune võõrutusprotsess on keerukas ja sageli väga individuaalne. Brüsseli kuluaarides, kus tegeletakse Maastrichti ehk ühtse fiskaalpoliitika probleemistikuga, on laual ka variant, et tulevikus tegeletakse eelarveprobleemidega riigiti. Aga võib-olla leitakse võluvits või kompromiss, mille ümber ollakse valmis lõpuks koonduma. Eurotsooni rahapoliitikat teevad keskpankade juhid ECB’s.

Märgilise tähendusega ECB sisemistest dilemmadest on hiljutine Saksa keskpanga juhi Jens Wiedemanni tagasiastumine 5 aastat enne oma ametiaja lõppemist, mis näitlikustab olukorda, kus kullid on hetkel tuvidele ECB juhtkonnas hetkel alla jäämas. Sisuliselt on ECB’il vaja balansseerida suure võlakoormaga riikide huvisid ja kus hetkel inflatsioon pole eriliseks probleemiks ja näiteks Eesti huvide vahel, kus inflatsioon on selgelt kiirenev ja kahvel kasvab kiiresti meie kahjuks ning meie huvides võiks rääkida oluliselt karmimast rahapoliitikast eurotsoonis.

Kui vaadata Euroopa Liidu aluslepinguid, siis lepingu punkt 127 (1) räägib selgelt hinnastabiilsuse hoidmisest kui primaarsest eesmärgist ja muu hulgas kaasa aitamisele nii stabiilse majanduskasvu, täistööhõive, sotsiaalse kaasatuse, kliima eesmärgid jne. toetamisele. USA’s on Fed’il selgelt kaks mandaati – hinnastabiilsus ja täistööhõive. Kuigi näiliselt sarnased, on vahe oluline. Sharpminderile tundub, et ECB peaks tõsiselt peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas hinnastabiilsus on selgelt ainuke ja primaarne eesmärk ja teised eesmärgid lähevad toetamisele alles siis, kui esimesega kõik korras. Kui teised eesmärgid hakkavad kahjustama esimese täitmist, siis on probleem majas.

Seega Sharpminderile tundub, et esmapilgul on raske näha peale oluliselt pro-aktiivsema (agressiivsema) ECB poolse rahapoliitikata, kuidas leida lahendus oluliselt erinevatele inflatsioonimääradele liikmesriigiti. Kui tegemist oleks vaid hinnakonvergentsi probleemistikuga, kus Ida-Euroopa riigid tasapisi sõuavad lähemale Lääne-Euroopale ja seetõttu ajutiselt on inflatsioon kõrgem, pole probleemi. Kui on aga tegemist püsivama iseloomuga probleemiga, siis ootaks jõulisemat mõtlemist ja rahapoliitikat ka ECB poolt. Tööriistakast on nende käes.

See ei tähenda, et Eesti ise oma kiire inflatsiooniga üldse midagi teha ei saaks. Kui pensionifondide puhul räägiti oligopoolsest turust haldamistasude mõttes ja seda õigusega, siis seda oligopoolsust tundub turul küll ja veel olevat, mis teevad kohalikud tooted, teenused kunstlikult kallimaks. Näiteks kui Tallinnas vaadata autokütuse hindasid näiteks E95 kontekstis, siis hinnad on kõikides kettides ja isegi selver tanklatest pea eranditult kümnendiks sendi ulatus samad. Juhus või oligopoolne turg? Soovitaks julgelt Konkurentsiametile volituste ja ressursside juurde andmist, et selliste turumoonutustega tegeleda.

Veel üks võimalus koduturul on riigile kuuluvate ettevõtete kiirem IPO’de programm, mis eelistaks kohalikke erainvestoreid ja pensionifonde. Nii, et tegutsemisruumi oleks, kui vaid südikust jätkuks nii ECB’il kui ka Eesti Valitsusel. Edu selles.