Loo pealkirjaks olev tsitaat on võetud Vabariigi Presidendi Kersti Kaljulaidi Roosiaia kõnest 20.augustil. Loe siit.

Viis aastat tagasi valis Eesti endale presidenti; läks üle kivide-kändude aga tulemus rõõmustas paljusid – esimest korda ajaloos sai Eesti presidendiks naine. Kuigi ametikohale valitud Kersti Kaljulaid toodi tagauksest lavale alles viimasel minutil, tegid muljetavaldava kampaania ka Mailis Reps ja valimiskogu voorus liitunud Marina Kaljurand. 

Tundus, et Eestist on saamas normaalne arenenud riik. Läks aga teisiti. Toonane edukas presidendikandidaat Reps on täna kriminaaluurimise all, istuv president Kaljulaid teatas küll oma valmidusest jätkata, ent ükski parlamendipartei pole vaevunud temaga läbi rääkima. Nii tehaksegi täna Eesti presidenti ainult meestest; pealinna juhtima on parteid seadnud samuti ainult mehi (kui Roheliste Zuzu välja arvata). Terve plejaad kunagisi naispoliitikuid on lahkunud skandaalidega või vajunud vaikselt unustuse hõlma – Anna-Maria Galojan, Liisa Oviir, Marianne Mikko, Kriistina Ojuland, Helve Särgava, you name it…

Kuigi nominaalselt on meil naisi mitmetel kõrgetel poliitilistel ametikohtadel, pole nad toonud  kaasa paremat st. mitmekesisemat, hoolivamat, novaatorlikumat poliitikat. Miks on see nii läinud?

Ilmselt on igal lool oma põhjused, ent selge ühise joonena näeme Eesti naissoost tipp-poliitikutel kolme probleemi – iseseisva sisuka agenda puudumist ja liiga suurt tähelepanu naiseks/emaks olemisele ja akadeemilise hariduse puudulikkust. Viimase osas eristuvad selgelt Marju Lauristin ja Ene Ergma, aga neid võeti ka tõsisemalt. Maailmakuulsusega naispoliitikutel, kellest allpool juttu tuleb, on kõigil doktorikraad, meie praegustel juhtidel vaid napp magistrike.

Mitmed meie naistipud on oma isade kuulekad tütred; neil puudub autonoomne otsustavus ja julgus. Ses plaanis oli märgiline Kaja Kallase vastus Marko Reikopi küsimusele ETV saates „Jah, härrra peaminister“. Saatejuhi küsimusele „Kes on olnud Eesti parim peaminister?“ vastas peaminister Kaja Kallas: „Ma ilmselt ei saa muud moodi vastata kui et see on olnud Siim Kallas“. Rahvalik kõnekäänd ütleb taolise reaktsiooni kohta – igaüks mõtleb oma rikutuse astmelt.

Analoogne kuuleka tütre saatus on olnud ka Aadu Musta lapsel. Kadri Simson astus Keskerakonda, kus ta isa juba ees oli, kohe samal aastal kui lõpetas keskkooli. Samal aastal sai Kadrist ka Tartu Ülikooli ajalootudeng, kus ta õppis viis aastat oma isa käe all ja lõpetas cum laude. Aastal 2019, kui Euroopa Komisjon  vajas oma koosseisu naist ja Ida-Euroopast sobiski Kadri Simson sinna suurepäraselt. See, et kokkupuuted energeetika valdkonnaga piirdusid vaid majandus- ja taristuministri napi kogemusega, tuli lihtsalt alla neelata ja nö. edasi teenida.

Ka nendel Eesti naistippudel, keda isade poliitiline kuulsus ei varjuta, puudub isiklik agenda, mis omaks globaalset ja lokaalset jalajälge.

Kersti Kaljulaid on üritanud sõna võtta ühel ja teisel teemal, aga ei tema kõnedest ega kirjust eluloost kooru ühtegi teemat, mis võiks olla päris tema oma (issue ownership). Ta üritab ajada globaaslet naiste agendat, mis ÜRO peasekretäri üleilmse naiste ja laste õiguste eestkõnelejana on nüüd justkui hoogu juurde saanud. Aga presidendil on vähe öelda Eesti naistele (kui perevägivalla teema kõrvale jätta). Mõned aastad tagasi Tallinna Ülikoolis Eesti õpetajaharidusele 100 aastapäevale peetud kõnes sai kuulda küll lihtsaid mõtteid hariduse vajalikkusest Musta Aafrika tüdrukutele, aga ei midagi Eesti õpetajahariduse probleemidest. Presidendi kodulehelt kostub rahvusvahelistele maailmaorganisatsioonidele nii iseloomulikku  õõnsat kõminat. Kersti Kaljulaidi „tähelepanu eestkõnelejana on eeskätt kolmel teemal – emasuremus ja selle vähendamine, piisava toidu ja toitainetega varustatuse tagamine ning innovatsioon. Nende valdkondadega tegelemisel toetub ta ka Eesti digikogemusele“. Loe siit.

Presidendivalimistega seoses on Kaljulaidi toetajad ühe tema teenena tõstnud esile Eesti viimist ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmeks. Tõepoolest, Eesti president lendas vilkalt mööda maailma ringi ja tegi sellel suunal aktiivselt lobi. Aga mida teeb Eesti ja president Kaljulaid globaalse julgeoleku liinis täna, kui Taliban on vallutanud Kabuli ja ISISe pommiplahvatuses on juba hukkunud sadu tsiviilisikuid, sh naisi ja lapsi? ÜRO alalised liikmed tulid välja initsiatiiviga arutada ÜRO kontrolli alla kuuluva  turvatsooni loomis Kabulis; asja hakkab Julgeoleku Nõukogu arutama esmaspäeval (20.aug). Selmet väljendada kasvõi toetust lääneriikide julgeoleku-algatustele,  teeb Eesti president kummastava ettepaneku korraldada EL sõjaline missioon Liibüasse ja rahastada Eesti kaitsevõimekust EL ühtekuuluvusfondist. Loe siit. Ega sõnavõtud Ukraina või Gruusia teemal paremad ei olnud. Ukraina on oma noodi juba esitanud. Näib, et ebaselgus oma isikliku tuleviku osas on vaid suurendanud istuva presidendi hektilist visklemist erinevate teemade ja poliitiliste liinide vahel. Valitsemisaja lõpuks kipuvad vägisi jääma vaid tühjad pihud.

Kaja Kallasel puudub naiste agenda üldse; ilmselt kardab ta et see rikuks Reformierakonna nö. ettevõtlussõbraliku näo. Kaja Kallase selgrootus on toonud kaasa selle, et üha raskem on aru saada, missugusel platvormil ja millise Eesti eest seisab tänane Reformierakond? Samas oli just Reformierakond see, kes lõi meie vanemahüvitiste süsteemi ja kindlustas sellega endale noorema valijaskonna toetuse. Ka Mutti Merkeli kogemus Saksamaalt kinnitab, et isegi nii maskuliinne partei nagu seda oli CDU  2000-ndate alguses, võib perepoliitika tähtsusest aru saada. Tahate oma ärisid kasvatada? Vajate tööjõudu? Siis on vaja föderaalseid investeeringuid lasteaedadesse kordades kasvatada, et naised pääseksid tööturule. Nii lihtne (ja samas nutikas) Merkeli valem oligi.  Ei minigt Kinder-Kirche-Küche jura, vaid 2,5 miljardit lasteaedadele. Saksamaa esimene naiskantsler Angela Merkel on teinud „Euroopa haigest vanamehest“ maailma neljanda majanduse ja kuigi Merkel lahkub ametist, jääb temast maha merkelism – pragmaatiliste liitudele orienteeritud poliitika; see, mida Eestil praegu nii väga napib. Loe Merkeli poliitika kohta rohkem siit.

Kersti Kaljulaidi hektilisele sebimisele rahvusvahelisel areenil võiks kontrastse ja positiivse eeskujuna tuua Norra esimese naispeaministri – Gro Harlem Brundtlandi. Kolmekordse peaministriks oleku ajal (1980ndail/1990-ndail)  suutis ta tõusta üheks mõjukamaks globaalseks poliitikuks. Just Brundtland oli see, kes 1987 a. tõi käibesse jätkusuutliku arengu kontseptsiooni ja muutis selle teemaks, mille tähtsus täna, enam kui 30 aastat hiljem on suurem kui eales varem. Mis Bruntlandi puhul silma torkab, on tema eluaegne pühendumine ühele teemale, mida ta peab oma missiooniks juba akadeemilise hariduse omandamisest alates. Prestiižika ex-poliitikute klubi The Elders ühe asutaja ja liikmena jätkab ta kestliku arengu teemade eest seismist tänaseni, olles juba 82 aastat vana. Vaata täpsemalt siit. Ei tea, kas juhus või mitte, aga analoogselt Merkelile, on ka Brundtland teeninud Norra rahvalt hellitava nime ‘Landsmoderen’ (rahva ema).