1+1

Sharpminder

Meie tänane lugu on pealkirja saanud tuntud Prantsuse ’feel good’ filmist, mis meie kinodes jooksis nime ’1+1’ all. Lugu räägib raskelt halvatud Pariisi rikkuri ja poolkogemata tema hooldajaks sattunud mustanahalise mehe sõprusest. Film näitab ilmekalt, et kui sul on raha, siis pole hooldusega probleemi; küll aga ei saa raha eest sõprust ega sellega kaasnevat elujaatust. Tulles sellest ’feel good’ filmist meie ühiskonna reaalsuse juurde, siis sellist hooldust koos kõigi kaasnevate kuludega ei saa valdav enamik Eesti inimesi endale uneski lubada. Vanurite pikaajaline hooldus on 21. sajandi üks suuremaid probleeme ja seda mitte ainult Eestis. Tõenäoline, et sajandi jooksul muutub vanurite hooldus suuremaks probleemiks kui seda on pensionide maksmine.

Arvestatavaid ideid hoolduse kohandamiseks vananevale ühiskonnale pole Eestis välja pakkunud poliitikud ega ka mõttekojad, kes oma positisooni ja missiooni tõttu peaksid otsustajaid värskete ideedega varustama. Tsiteeritakse ikka OECD ja Maailmapanga aastatetaguseid uuringuid, sh Eesti kohta tehtuid, aga sellega asi piirdubki. Edasiviivaid otsuseid ja olukorra kontrolli alla saamist ei paista kuskilt.

Sharpminder võtab siin n.ö. tule enda peale ja käib välja oma ettepaneku algatamaks diskussiooni hooldusprobleemide võimalikest lahendustest Eestis.

Alustame maksudest

Alustame, nagu ikka, suure pildiga. G7 ja OECD on sisuliselt kokku leppinud globaalsete ettevõtete maksustamises vähemalt 15% tasemel ja üldise ettevõtete maksupõranda kehtestamises. See on Eesti senist maksusüsteemi tabanud suhteliselt ootamatult. Sporditerminoloogia järgi on meid tabatud valele jalale liikumiselt. Kõige ilmekamalt markeerisid Sharpminderi jaoks seda rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse kommentaarid ERR’ile juunikuu alguses (loe siit). Tema argumendid tunduvad olevat väheveenvad, kuna pole ilmselt erilisi empiirilisi tõendeid selle kohta, et senine Eesti ettevõtete maksustamine ainult dividendide maksustamise kaudu on parim lahendus ning sellega ei kaasne muid muresid ahta maksubaasi ega ühiskondliku õiglusega. Maksusüsteem on meil ikka sellist varakapitalistlikku nägu ja reaalset solidaarsust kipub nappima.

Foto: Jon Tyson, Unspalsh

Sharpminderi alguspäevadel, kevadel 2020, tulime oma loos (loe siit) välja ettepanekuga sotsiaalvaldkonna paremaks ja õiglasemaks rahastamiseks, jagades ettevõtete dividendidelt laekuvast maksutulust 25% sotsiaalvaldkonnale ja 75% üldisesse riigieelarvesse. Toona ei tekitanud meie ettepanek mainimisväärset tähelepanu. Äsja tõstis selle teema aga üles Jüri Ratas Keskerakonna suurkogul, pakkudes Eesti heaoluriigi murede ühe lahendusena välja ettevõtete dividendide maksustamise sotsiaalmaksuga (loe siit).

Tänaseks on olukord muutunud ka laiemalt – kuigi formaalselt on koalitsioonileppes maksurahu, siis võib pea igapäevaselt kuulda poliitikute suust ettepanekuid uute maksude kehtestamiseks, aga muidugi ka seda vana mantrat, et maksuküsimusi on vaja ’põhjalikult vaagida’, mistõttu ei saa praegu ühtki uut maksu kehtestada. Samas pole meil jätkuvalt sisulist debatti, kus keegi defineeriks, millist reaalset ühiskondlikku probleemi peaks täiendava maksulaekumisega lahendama või millised on ühe või teise maksureformi sotsiaalsed tagajärjed? Maksud, riigieelarve ja riigivõlg pole ju eesmärgid omaette vaid pelgalt vahendid ühiskonna eesmärkide saavutamiseks.

Aga astuks korraks sammu kõrvale.

Arenguseire Keskuse (ASK) malbe naeratus

Sharpminder sattus kuu alguses pikemasse dialoogi ASK’iga seoses nende viimase platvormtöö uuringuga. Meil on nii empiirilist kui ka akadeemilist teadmist valdkonnast ja oleme gig-majanduse probleemidest ka ühe blogiloo kirjutanud (loe siit). Arusaamatuste ja ebaõiglase kriitika vältimiseks palusime ASK’i reklaamitud sotsioloogilise küsitlusuuringu algandmeid, mille ASK meile ka lahkelt edastas. Kuigi meid püüti veenda, et tegu on soliidse Briti ülikooli uuringuga, näitab tõsiasi, et vaid 10-25 inimest 2000-st andsid küsimustele sisulisi vastuseid, et see välismaine uuring ei ole niimoodi mehhaaniliselt Eestisse ülekantav. „Kõik pole kuld, mis hiilgab“, teadis Eesti vanarahvas öelda.

Siinkohal on paslik heita pilk ajalukku. Sel kevadel möödus 20 aastat sotsiaalteadlaste avalikust pöördumisest aprillis 2001, mis on läinud ajalukku pealkirjaga „Kaks Eestit“. Allakirjutanute seas oli ka Anu Sharpminderist. ’Kahe Eesti’ narratiiv on sealtmaalt eestlaste teadvusesse tugevalt juurdunud ning vaadates tänast ca 20%-list suhtelise vaesuse määra, on see ilmselt ka põhjendatud. Samas polnud „Kahe Eesti“ algne pöördumine kantud ainult vaesuse-jõukuse ja kihistumise dimensioonist. Kandev mure-narratiiv oli establishment’i eemaldumine ühiskonnast ja selle reaalsetest probleemidest. Pöördumises kutsuti ka üles kaasama otsuste tegemisse rohkem Eesti sotsiaalteadlasi, kuna toonasele perioodile oli omane kõikvõimalike välisekspertide kriitikavaba usaldamine.

Täna on kõik see sattunud mingisse kummalisse parabooli. Eesti mõttekojad, sealhulgas ka riiklik ASK, on üsna olulisel määral mehitatud noorte inimestega, kelle akadeemiline õpiaeg pole veel läbi või on lõppenud üsna-üsna hiljuti. Neil pole veel tõsiseid akadeemilisi publikatsioone rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetes, pole probleemide sügavat tunnetust ja mis peamine – novaatorlikke ja samas tehtavaid lahendusi; on ainult ühe või teise Lääne ülikooli diplom. Sharpminder ei taha teha üldistust ainult ühe eelnevalt mainitud hädise uuringu põhjal. See poleks kindlasti õiglane. Aga paistab, et häda on fundamentaalsem, sest novaatorlikke ja tehtavaid lahendusi pole pakutud ka teistes valdkondades, olgu see siis pikaajaline hooldus, tervise ebavõrdsus või kõrghariduse alarahastus. Uuringute kontinuumi teisest otsast võib leida tõelisi ’futu’-unistusi nagu ’Eesti 2035’, milles on küll lennukust, ent mitte kokkupuudet reaalse eluga.

Selle probleemi teine tahk on mitme aasta tagune Valitsuse otsus panna haruministeeriumid oma valdkonna rakendusuuringute tellija rolli. Kuidas see on mõjutanud uuringute kvaliteeti pole üldse selge ja vajaks laiapõhjalist auditit, et mingi pilt ette saada. Nende uuringute juures on oht, et bürokraatlikult reguleerides tellitakse kogu aeg samadelt institutsioonidelt, sisuliselt samadelt inimestelt või – viimase aja ohtliku tendentsina – vaid teatud teoreetilise koolkonna raames. Nii on sotsiaalministeeriumi käesoleva aasta tellitud teadustööd pühendunud pea täielikult nn. nügimise metoodikale. Samas peaks igaühele olema selge, et ainult nügimisega suuri muutusi sotsiaalvaldkonnas esile ei kutsu, näiteks pikaajalise hoolduse puhul ei ole võimalik probleemi ära ’nügida’. Lisaks on sellise ’täida-lüngad-teadusega’ juba eos tapetud kõik uudsed ja teistsugused alternatiivid.

Foto: Nina Hill, Unspalsh

Tulgem aga nüüd tagasi selle blogiloo alguse ja Sharpminderi ettepaneku juurde vanurite hoolduse korraldamisel.

1+1=88

Selle valemiga ei taha me leiutada mingit uut kummalist matemaatikat, vaid osundada sellele, et kui võtta üks probleem ja üks maksulahenduse variant (paljudest võimalikest), siis saab pakkuda ühe uudse lahenduse.

Poliitikute uitmõtete seas kõlab üha sagedamini idee, et pikaajalise hoolduse rahastamiseks võiks sisse viia hoolduskindlustuse lisades praegusele sotsiaalmaksule veel 1%. Idee advokaadid viitavad Saksamaale, kus selline süsteem tõesti olemas on, vastased aga parastavad, et see olla siis pensioni II samba lõhkumise hind. Sharpminderile (nagu ka Maailmapangale) see täiendava hoolduskindlustuse mõte mitte kuidagi ei meeldi. Põhjuseid on palju:

Esiteks saavad akumuleeruvad summad olema väga väikesed. Kui teeme lihtsustatud arvutuse, siis tänase keskmise palga juures (ca 1500 EUR) oleks igakuine sissemakse 15 eurot ehk aastas 180 eurot. 20 aastaga koguneks ilma intresse arvestamata ca 3600 eurot. Selle eest saaks maksta ehk mõne kuu hooldekodus; kui liita siia ka pension, siis heal juhul aasta. Seega tänaseid 40+ aastaseid ja vanemaid hoolduskindlustus ei aitaks.
Kindlustussüsteem pole lõpuni solidaarne, sest vähem koguvad raha madalapalgalised ja ebatüüpilise hõivelooga inimesed, kelle jaoks kujuneks pikaajalise hoolduse eest tasumine oluliselt suuremaks probleemiks kui filmi „1+1“ tegelasel. Meenutagem, et Eestis on ravikindlustuseta hinnanguliselt 70-100,000 inimest; nemad jääksid tõenäoliselt välja ka hoolduskindlustusest.
Olukorras kus Isamaalised seederid, reinsalud, solmanid jt. ’vabastasid’ II samba raha, oleks ideoloogiliselt raske selgitada, miks riik viib sisse II sambaga analoogse uue maksu. Populistidel võib tekkida kiusatus ka seda raha ühel hetkel jälle ’vabastama’ hakata.

Sharpminder pakub omalt poolt välja hoopis teise lahenduse. Seda on võimalik rakendada juba tänase maksusüsteemi juures, jättes Eesti maksusüsteemi laiema ümbervaatamise hetkel kõrvale.

Alustuseks pakume eraldada dividendide maksutulust 25% sotsiaalvaldkonnale. 2020. aastal laekus riigieelarvesse dividendide tulumaksust ca 450 miljonit eurot, millest 25% ehk 112,5 miljonit võiks minna sotsiaalvaldkonda. See raha võiks olla sihtotstarbeline ning minna pikaajalise hoolduse murekohtade katmiseks. Eesti Statistika järgi oli meil eelmisel aastal 90+ vanuseid inimesi ca 13,000 ning 85+ inimesi 35,000. Tuletasime sealt, et 88+ aastaseid võiks olla kuskil 22,000. Sellelt pinnalt teeb Sharpminder ettepaneku:

Eesti riik võiks võtta endale kohustuse katta riigieelarvest iga eestimaalase hooldekodu kulud alates 88-ndast eluaastast. Igal 88+ vanuril on õigus riiklikult tasustatud hooldekodu kohale samamoodi nagu igal Eesti lapsel on õigus koolieelsele lastepäevahoiule.

Tegime ühe ’back-on-the-envelope’ tüüpi arvutuse, hindamaks, mis see riigile võiks maksma minna? Arvestuse aluseks võtsime keskmise pensioni 540 eurot ja hooldekodu koha hinnaks 900 eurot kuus. Arvestasime ka sellega, et kui inimene soovib minna hooldekodusse, siis 10% pensionist jääks ikkagi talle taskurahaks, samas kui 90% läheb hooldekodu elamise katteks. Kui nüüd arvutada riigipoolne kohustus, siis 22,000 88+ inimese puhul oleks see summa ca 109,3 miljonit eurot, eeldusel, et kõik läheksid in corpore hooldekodudesse. Viimane on selgelt ebarealistlik ja seega jäävad riigi kulud ilmselt madalamaks. Meie arvutuse alusel oleks see maksimaalne summa natuke väiksem kui dividendide tulumaksu 25%’ne osa. Võimaliku alternatiivina hooldekodu kohale oleks koduhoolduse vautšerid, mille arvelt inimene saab tellida talle vajalikke sotsiaalteenuseid.

Peame oma lahenduse eeliseks mitmeid asjaolusid:

Meie lahendus oleks põlvkondade ülene ja elukaarel baseeruv; Eestis peame me iseenesest mõistetavaks, et inimese sünd on riikliku tervishoiu poolt rahastatud, me peame iseenesest mõistetavaks, et koolieelsete laste päevahoid on lõviosas tasuta. On aeg rakendada sama põhimõtet ka elukaare teises otsas. Praegune süsteem justkui ’karistab’ vanureid selle eest, et nad nii kaua elavad ja „pole osanud õigel ajal ära surra“.
Suhteliselt suuremat tuge saaksid just vaesemad pered, kelle jaoks hooldekodu koha omafinantseering on juba täna raske koorem.
Kuigi hooldekodu võib vaja minna juba varem, on meie poolt pakutav vanus – 88 aastat – see tõenäone piir, kust alates paljud vajavad kas hooldekodu või avahoolduse teenuseid; vanusepiiri on lihtne kohaldada vastavalt rahvastiku vananemise tegelikule dünaamikale.
Lahendus on poliitilise tahte korral kiirelt rakendatav, sest selle eelduseks ei ole suur maksusüsteemi ümberkorraldamine.

Muidugi, kui maksusüsteemi laialdasemalt ümber ei korraldata, siis võib väita, et dividendide maksutulu muude kulude katteks jääb ca 110 miljonit eurot vähemaks. Aga midagi muutmata pole võimalik pikaajalise hoolduse teemat lahendada. See 110 miljonit või ilmselt isegi väiksem raha kipub poliitikutel märkamatult ära kuluma muudele ’raha-tuulde’ projektidele nagu korduvad megasuured rahasüstid mittekuhugi lendavale Nordicale, porto francodele, elu marssidele, illisonide palkadele-preemiatele. Nii et saaksime hakkama küll kui vaid riigimehelikkust oleks.

Lõpetuseks tahaksime oma lugejatele ja poliitikutele otsustuskindluse saamiseks pakkuda lühikest treilerit Andrei Kontchalovski filmist ’Patt’ (Sin). Ise vaatasime filmi paar aastat tagasi PÖFF-il ja saime tõelise filmielamuse. Kontchalovski film räägib Michelangelost ja sellest, kui raske oli tal luua oma unustamatuid töid nagu Sixtuse kabeli laemaalid või Taaveti ja Moosese kujud. Ehk inspireerib Michelangelo lugu ka meie poliitikuid ja mõttekodasid tegema julgeid ettepanekuid ja otsuseid, mida ühiskond reaalselt vajab, mõtlemata oma ’soojale kohale’ või lähenevatele valimistele.

Õiend

Sharpminderi poole pöördus Arenguseire Keskuse juhataja pr Tea Danilov ja palus meie looga seoses avaldada omapoolse õiendi. Teeme seda hea meelega ja see on ära toodud siin:

Platvormitöö küsitlusuuringu metoodika on korrektne ning rahvusvaheliselt võrreldav, järgides Hertfordshire’i Ülikooli poolt 14 EL riigis (sh Eestis) varem läbi viidud samasisulist, sama metoodikaga ning (Eesti puhul) sama suurusega valimiga läbiviidud uuringut (link: https://www.feps-europe.eu/attachments/publications/platformisation%20of%20work%20report%20-%20highlights.pdf). ASKi 2021. a küsitlusuuringu eesmärk oli saada infot platvormitöö levikus toimunud muutustest Eestis kolmel viimasel aastal (võrreldes 2018. aastaga, kui viidi läbi Hertfordshire’i Ülikooli uuring). Vastavalt uuringu metoodikale ei pidanud kõik 2000 vastajat vastama kõigile küsimustele. Näiteks, kui 2000 inimesest 140 teeb regulaarselt platvormitööd, siis on loogiline, et sõidujagajaid on nende seas omakorda 15-20. Küsitlusuuringus ei tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi üht või teist tüüpi platvormitöö tegijate (nt sõidujagamine) olukorra kohta, piirduti üksnes leviku hindamisega. Seda nii metoodikast tulenevate piirangute tõttu kui ka seepärast, et platvormitöö kohta on äsja tehtud mitmeid haakuvaid uuringuid, mis neid aspekte katavad (vt näiteks https://novaator.err.ee/1608101659/eesti-platvormitootajad-on-krooniliselt-ulekoormatud)

Pr Tea Danilov soovis samuti lisada kaks nende pressiteadet, mis peegeldasid nende uuringu tulemusi. Lingid on lisatud:

Sharpminderi kommentaar õiendile ja viidatud pressiteadetele

Oma loo ettevalmistamisel tutvusime põhjalikult uuringu küsimustiku ja tulemustega ning suhtlesime pikalt Tea Daviloviga. Siiski jääme oma algsete kriitiliste hinnangute juurde. Põhjuseid on selleks mitmeid, aga peamised on järgmised:

Uuringu küsimustik ei ole Eesti jaoks kohandatud. Välismaise uuringu 1:1’le üle võtmine ei ole hea tava, sest võib viia eksitavatele tulemustele ja järeldustele. Oluline on kogu küsimustik detailideni läbi vaadata ja teha maksimum, et saadud andmed oleksid usaldusväärsed ning samal ajal vajadusel rahvusvaheliselt võrreldavad. Nii on küsimustiku preambulas jäetud selgelt välja toomata, kes on uuringu subjektiks ehk platvormtöötajaks uuringu mõistes ja kes mitte? Seega võisid inimesed vastata ’jumal-teab-mida’, sest polnud arusaadav, kas küsimused käisid nende tööelu kohta või mitte. Näiteks Eestis iluteenindajad (juuksurid, küünetehnikud jne.) on üldjuhul kõik FIE’d ja neid ei saaks üldse käsitleda platvormtöötajana. Küsimustikus on loetletud selliseid platvorme, mis Eestis üldse esindatud polegi; pole aru saada, millel rajaneb rehkendus, et 140-st regulaarselt platvormtööd tegevast inimesest on Eestis 15-20 sõidujagajad?
Uuringu põhilisi tulemusi kajastati kahe pressiteate vahendusel. Esimene kajastas platvormtöötajate sissetulekute taset, väites, et see oli 1017 eurot, mis on madalam riigi keskmisest palgast. Kui palgatöötajate puhul on asi lihtne ja kontole laekuv palk ongi netopalk, siis enamus platvormtöötajaid on FIE’d ning platvormtööst nende kontole laekuv summa on käive, mitte sissetulek. Küsimust platvormtöötajate ettevõtluskulude kohta küsimustik ei sisaldanud ja seetõttu ei saa väita, et pakutud number on tõepärane. Ka ei saa teha tugevaid järeldusi platvormtöötajate üldise sissetulekute taseme kohta 2,000 inimese küsitlusest, kus ca 10% vastas ühele küsimusele oma võimaliku sissetuleku (või käibe?) kohta.
Uuringu teist suurt tulemust peegeldati teises pressiteates ja selle kohaselt võiks riigi täiendav maksutulu olla kuni 68 miljonit eurot kui riik suunaks inimesi kasutama ettevõtluskontot. Esiteks puudus uuringus üldse küsimus vastaja poolt kasutatava ettevõtlusvormi kohta. Seega pole andmeid selle kohta, mitu % platvormtöö tegijatest on FIE’d ja kes ei kasuta üldse mingit ettevõtlusvormi. Uuringus oli küll küsimus selle kohta, kas platvormtöö raha laekub neil eraisiku kontole, ettevõtluskontole (k.a. FIE), välismaa kontole vmt. Kuna küsimustik jäi lokaliseerimata, siis jäi arvestamata see, et Eestis kasutavad FIEd oma arveldustes üldjuhul ikka oma eraisiku kontot. FIE eraldi konto avamine ei oma majanduslikku sisu. Konto tüüp ei ütle meile midagi maksude tasumise kohta, ka isiklikult kontolt võib tasuda kõik korrakohased maksud. Tundub, et ASK eksperdid vaatasid vastuseid ja leiutasid, et siin on maksud maksmata ja kui need ettevõtluskonto abil kokku koguda, ongi ’diivani seest’ täiendavad miljonid riigieelarvesse leitud. Mis on muidugi nonsenss. Tõde on see, et läbi viidud uuring ei sisalda andmeid, mille põhjal saaks midagigi järeldada maksukuulekuse, veelgi enam täiendavate maksutulude kohta.

Kokkuvõttes jääme eriarvamusele ja soovime ASK noorele kollektiivile edu edasises.

Hinda ja jaga: