Aga tulgem nüüd Eesti tänase kuuma teema – Keskerakonna  peretoetuste muutmise ettepanekute juurde.

Esiteks – tegemist on sulaselge populismiga, mille mõjusid laste heaolule pole vaagitud.

Teiseks küsigem – mis on Eesti laste suurimad mured? 

Sharpminderi arvates on need kasvav kihistumine laste/perede vahel väga mitmes mõõtmes – tervises, teadmistes-oskustes, huvihariduses, aga ka materiaalses heaolus. Tõsiseks probleemiks on ka mitmed easpetsiifilised tervisemured – depression, sh. suitsiidid; ärevushäired, ülekaalulisus, sh. valest toitumisest tulenev.

Laste vaesus tervikuna ei ole meil pakiline mure nagu Euroopa võrdlus näitab. Küll aga on Eestis ca 18 000 inimest (10 000 peret), kes elab alla toimetulekupiiri. Ja nende perede lapsed on tõesti väga suures puuduses. Kas kujutate ette, kuidas tulla toime 6 euroga päevas? Ja mitte ühel päeval, vaid nädalast nädalasse, kuust kuusse. Aga just 6,5 eurot päeva kohta pakub Eestis kehtiv toimetulekutoetus toidu, riiete ja muu tarviliku ostmiseks. Mööda ei saa minna sellestki, et üksikemade toetus on püsinud 20 aastat sama – 19.50 EUR kuus. Samal ajal on üksikemad ise sageli suuremas vaesusriskis. Riik ei peaks eri peretüüpidest lapsi erinevalt kohtlema.

Keskerakonna ettepanek heldelt jagada raha kõigile lastele ei aita neid ülaltoodud muresid lahendada. Kui jääda kõige primitiivsema valitsemisinstrumendi ehk raha jagamise juurde, siis tuleks toetusi tõsta vajaduspõhiselt, leibkonna sissetulekut arvestades.

Targemad valikud peavad vaatama natuke laiemat pilti ja nägema erinevate juba tehtud või üritatud sammude mõjusid. Vaatame siin põgusalt kahte valdkonda.

Laste sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust aitaks parandada  lastele mõeldud teenuste laiem ja kvaliteetsem pakkumine. Tasuta koolilõuna kõigile on üks asi, mille üle Eestil tasuks uhkust tunda ja mis aitab nii tühja kõhu kui valede toitumisharjumuste vastu. Selleks on aga vaja koolilõuna riiklikku dotatsioonimäära indekseerida vastavalt inflatsioonile. Sotside selleteemaline seaduseelnõu kukutati riigikogus kevadel läbi ning riik annab ka järgmisel aastal vaid 1 euro söögiportsjoni kohta (see summa on kehtinud alates 2018. aastast).

Suhteliselt märkamatult on meediakärast läbi käinud teine oluline algatus – maikuus kiitis Valitsus heaks alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu ning saatis selle Riigikogusse (loe siit). Eelnõu kohaselt liidetakse seni suhteliselt lõtvade regulatsioonidega tegutesenud lastehoiud haridussüsteemi koos sellest tulenevate nõuetega teenusele ja personali kvaliteedile. Lisaks plaanitakse oluliselt suurendada logopeedide, psühholoogide, eesti keele õpetajate jt. spetsialistide arvu lastaedades. Kui Sharpminder sellest plaanist esmalt AKst kuulis, oli esimene reaktsioon – väga kallis eelnõu! Aga hiljem muudatuste sisusse süvenedes sai selgeks – väga õige eelnõu! 

Kõik ei pruugi siiski minna heade kavatsute kohaselt, sest KOVd, kes koolieelse hariduse ja hoiu eest vastutavad, on juba vastasrinda asunud. Hiljuti võis ERRst kuulda, et Tartu linn plaanib kinni panna koolilaste päevahoiud, kus need lapsed, kel emad-isad pikalt tööl, said kõhu täis, koolitükid tehtud ja kaalsastega mängitud. Samas stiilis võttis sõna ka Tallina abilinnapea Betina Beškina, teatades lapsevanemate nimel, et kvandatavaid muudatusi pole vaja. Üpris selge, et KOVd kardavad, et seaduse jõustudes pannakse nendele uusi kohustusi, aga raha võib selleks mitte tulla. Eriti kui on vaja leida igal aastal ca 300 miljonit toetuste maksmiseks.

Suhteliselt paremale kaldu Eesti valijaskonnale võivad ideed laiendada teenuseid, sealhulgas vaesematest peredest pärit lastele, olla mitte väga meeltmööda. Sel juhul tasuks mõelda teisele poliitika-alternatiivile. 

Liberaalse ja ka protsetantliku ilmavaate järgi luuakse jõukus tööturul. Seega – laste vaesuse lahendus peitub kõrges tööhõives ja ennast ära tasuvates palkades. UK, mil on Eestiga sotsiaalpoliitikas paljugi ühist, tõmbas juba aastaid tagasi masti loosungi – ’’Make work pay!“. Probleem seisis selles, et madalapalgalistele töödele ei leitud tegijaid ja samas kasvas nende inimeste hulk, kes eelistasid elada sotsiaaltoetustest. Eestis on almpalk 654 EUR, kavandatav toetus kolmelapselisele perele 700 EUR. Esimene neist on 154 EUR ulatuses tulumaksu all, peretoetused aga mitte. Ametiühingute ettepanek tõsta alampalk 700 EURle kukkus läbi. Edasi võib igaüks juba ise mõelda …

Nii ongi kõik erakonnad näidanud üles ainult lühinägelikkust, silmaklappides istumist ja endale populistlikku populaarsuse küsmist. Ka Reformierakonnalt pole sisulisi seisukohavõtte tulnud. Kaja Kallas koos Keit Pentus-Rosimannusega hoiavad partei vana fiskaalkasinuse joont ja küsivad õigustatult – näidake katteallikaid! Kust hakkab tulema ca 300 miljonit EUR lisaraha igal aastal? See summa on enam-vähem võrdne Eesti kogu teadus-arendus-innovatsiooni riikliku eelarvega. Eesti laste heaolu ei sõltu paraku sellest, kust raha tuleb, vaid sellest, kuhu see pannakse.