Ukraina sõda vol. 5 - Putin ja Xi paljastasid kapitalismi ‘Suure Illusiooni’
24.02.2022 Kiievi pommitamine. Foto: Giovanni Cancemi, Shutterstock
Sharpminder
Sharpminderi eessõna
Olime juba pikemat aega ette valmistamas lugu globaliseerumise, ennekõike selle võimaliku ’lõpu’ teemadel. COVID tõi teravalt esile paljud globaliseerumise probleemid, ennekõike tarneahelate pikkuse ja nende katkemise. Oli üsna selge, et kõik asjad ei saa olema enam nii nagu varem. Midagi peab muutuma, aga kuidas? Paljudki globaalse haardega ettevõtjad pidid ’just in time’ ärimudelilt üle minema toimetamisele ’just in case’ põhimõttele. Eks sellega võib ka ju kohaneda. Aga 24.02. tungis Venemaa kallale Ukrainale. Töötades tasapisi oma loo kondikava kallal jäi meie pilk pidama 24.03. Bloombergi veergudel avaldatud John Micklethwait ja Adrian Woolridge hiilgaval arvamuslool (loe siit, paywall). Leidsime, et see on lihtsalt nii hea lugu, et natuke toimetatult, lühendatult ja mõnede selgitustega Eesti lugejatele peegeldaks see meie mõtted paremini kui me ise seda teha suudaks teha. Siin see refereering on, head lugejad.
———————————
Kui USA ja tema liitlased ei suuda mobiliseerida end globaliseerumise päästmiseks, siis jõuab globaliseerumise teine suur periood katastrofaalse lõpuni
Esimese hooga ei arvaks, John Maynard Keynes’i 1919 a. ilmunud raamat “The Economic Consequences of the Peace” võiks aidata meil mõista tänase Ukraina sõja majanduslikke tagajärgi. Aga siiski tasuks lugeda Keynes’I värvikat kirjeldust kõrgemasse keskklassi kuuluva londonlase mõnusast elust aastal 1913 — täpselt aasta enne, kui I Maailmasõda muutis kõik:
“Londonlane (aastal 1913) võis hommikul oma voodis teed rüübates tellida telefoni teel erinevaid kaupu kogu maailmast sellises koguses nagu ta vajalikuks pidas, ratsionaalselt eeldades, et need kaubad saabuvad tema koduukse taha; ta võis samal moel ja oma jõukusele toetudes suunata oma kapitali loodusvarade hõlmamisse või ettevõtlusse igas maailma nurgas ja saada sellest (äri)tegevusest ilma mingi pingutuse ja piiranguta kasu ja soodustusi.”
Keynes kirjeldab kuidas londonlane võis toona spekuleerida turgudel ja vabalt reisida kuhu aga süda lustis, tundmata muret passikontrolli, viisa või valuuta vahetamise pärast (kullastandard tähendas, et tema raha oli kehtiv kõikjal). Kuulus majandusteadlane annab kogu sellele kirjeldatud londonlase mõttemaailmale halastava surmalöögi (coup de grace):
“Londonlane “pidas sellist asjade seisu normaalseks, kindlaks ja kestvaks; kui midagi peakski muutuma, siis ainult paremuse poole. Iga kõrvalekalle sellest oleks juhuslik eemaldumine, skandaalne ja kindlasti ära hoitav. Sõjakas ja imperialisitlik poliitika, rassilised ja kultuurilised vastasseisud, monopolid ja piirangud oleksid kui piibellik paradiisimadu, mis eksisteerisid vaid ajalehtede halbade uudiste veergudel, aga ei omanud mingit mõju tema tavapärasele sotsiaalmajanduslikule eluolule.”
Keynesi kosmopoliitne britt elas täielikus teadmatuses sellest, et tema esimene suur globaliseerumise ajastu lastakse peagi Somme’i lahinguväljadel tükkideks. Sellise suhtumise, teadmatuse näiteks olid uhkeldavad ja edevad dändid Robert Altmanni filmis “Gosford Park”, kes filmis kujutasid seltskonda suures maalossis vahetult enne sõja puhkemist. Artikli autoritel ühel on olemas ka foto Bullingtonist, Oxfordi kõige peenemast söögikohast aastast 1913 – ’tuleviku isandad’ vaatavad sealt meile vastu külma ja arrogantse pilguga. Kõige rohkem kui aasta jooksul elasid ja surid nad I Maailmasõja kaevikutes ja lahinguväljadel
Iiri rügement Somme kaevikutes, 1916, Foto: Wikipedia
Aristrokraatidest keigarid polnud ainsad, kes muretut elu vääramatuks pidasid. Sama meelt olid ka mitmed intellektuaalid. Nii väitis 1909 a. ilmunud Norman Angell’i “The Great Illusion” (Sharpminder – e-raamat vabalt allalaaditav), et tihedalt läbipõimund maailmas pole sõda enam võimalik. Samast eeldusest lähtusid oma äritegevuses Euroopa ja USA suurfirmad. Seda 1860-ndatel alanud globalismi esimest perioodi orkestreeris Briti ülemvõim ja hästiõlitatud riigiaparaat – võrreldes tänapäevaga said ärimehed toona teha raha veel vabamalt ning liigutada kaupa, inimesi ja raha ümber kogu maailma ilma igasuguste piiranguteta.
On lihtne tögada toonase Lääne valitseva eliidi lühinägelikkust, et nad ei näinud aastal 1913 ette sõjaka Saksamaa tõusu ja suurriikide keerukat alliansside võrgustikku, mis muutis pelgalt ühe atentaadi Sarajevos globaalseks konfliktiks. Aga tulevased põlved võivad samamoodi ka meilt küsida – Kuidas te ometigi ei näinud, mis tulekul?
Keynes’i-aegsel londonlasel oli vähemalt üks vabandus – tema globalismiajastu lõppu kuulutasid vaid vähesed ohumärgid. Täna on globalismi tõsiselt rünnatud juba paarkümmend aastat – 2001, kui kaks reisilennukit, mis ise on modernse ajastu sümbolid, purustasid World Trade Center’i kaksiktornid; 2008, kui Lehman Brothers kokku varises ja maailma finantssüsteemi südamerabanduse seisundisse viis; 2016, kui britid hääletasid end lahkuma maailma suurimast vabakaubandustsoonist ja ameeriklased valisid ksenofoobse TV showmehe endale presidendiks. Maailmamajanduse lõhenemine hiina ja lääne tükkideks on juba mõnda aega tuure kogunud. Ja suurim draama enne Ukraine sõda oli COVID, mis külmutas kinni tarneahelad ja surus kogu maailma talveunne.
Aga vaatama kõigele sellele elasid paljud meist 2022 aasta alguses ikka samas mõttemaailmas, mis Keynes’i aegsed londonlased. Me tellisime Amazonist kõiksugu kraami kindlas usus, et need tuuakse homme meile ukse taha. Me investeerisime tõusvate turgude aktsiatesse, ostsime bitcoine, ja lobisesime Zoomis inimestega teiselt poolt maakera. Paljud meist pidasid Covidit vaid lühiajaliseks globaalse elustiili segajaks. Putini militaarsed projektid ja poliitika tundusid nagu mõne napaka Twitteri-kogukonna hälbed.
Nüüd on verevalamine Ukrainas meid üles äratanud. Ja täpselt samamoodi nagu I Maailmasõda hävitas mitte ainult miljoneid inimelusid, vaid ka eksisteerinud majanduskorra, võib ka Ukraina sõda tähistada fundamentaalset pööret selles, kuidas toimib maailmamajandus ja kuidas me oma elu elama hakkame, olenemata sellest, kui kaugel tapatalgutest keegi meist paikneb. “Vääramatuna” paistnud maailmamajanduse integratsioon on aeglustunud. On vaid erinevad maod meie paradiisis —etnilistest rivaliteetidest kuni vihaste autokraatlike režiimideni, kuni üldise vihani rikaste vastu — mis ilmutavad ennast seal, kus nad vaid soovivad.
Üleilmastumine ei ole ainult ‘puhas kuld’. Majandusvabadus võimendab nii kapitalismi pahesid kui ka selle edulisust: ebavõrdsus kasvab, firmad kaotavad oma kohalikud juured, luuserid vajuvad üha hullemasse vaesusse ja keskkonnaprobleemid süvenevad. Teisalt on majandusvabadus aidanud miljardeid inimesi vaesusest välja ja mõnel poolt toonud koos majandusvabadusega ka poliitilise vabanemise. Kuid alternatiivid majandusvabadusele on ajaloos olnud närused. Aga täna oleme tunnistajateks olukorrale, kus autokraatne Ida eraldub ja võib end kiirendada mööda demokraatlikust, kuid lõhestatud Läänest.
Siiski ei tule üleilmastumise ohtude ravimiseks majandusvabadust maha matta, vaid see ümber mõtestada. Tänane olukord annab selleks suurepärase võimaluse.
Kui mõelda ‘Läänest’ ja ‘Idast’ kui majanduslike blokkide, mitte niivõrd geograafiliste regioonidena, siis on Lääs palju võimsam ja majanduslikult oluliselt tugevam. USA koos liitlastega omab 60% kogu maailma SKPst jooksevhindades; Hiinale, Venemaale ja teistele autokraatlikele režiimidele kuulub sellest napilt kolmandik. Vaata joonist. Esimest korda viimaste aastate jooksul on Lääs pigem ühtne kui lõhenenud. Joe Biden’i hiljutine Euroopa visiit on selle ilmekaks kinnituseks.
Allikas: Micklethwait et al, Bloomberg
Bideni ja Euroopa liidrite ees seisev küsimus on lihtne: Missugust maailma me tulevikuks tahame? Ukraina sõda võib saada inimkonna ajaloo oluliseks pöördepunktiks; ka selliseks, kus vaba maailma riigid loovad uue, veel ühtsema, veel integreerituma ja veel jätkusuutlikuma maailma. Selle võimaluse kasutamiseks tuleb õppida nii majandusteadusest kui ajaloost.
Kuidas asjad siiani käisid
Kui I Maailmasõda algas, uskusid mõned ärimehed naiivselt, et nemad saavad jätkata ‘business as usual’. Aga nii see ei läinud. Sõjamöll seiskas kaubanduse, kapitalivoo ja inimeste liikumise. Valitsused hakkasid majanduse sekkuma jõulisemalt kui varem. Kui relvad lõpuks vaikisid ja Saksamaa sunniti 1918 a. Versailles rahulepingule alla kirjutama (seesama Keynes oli muuseas Versaille’s üks läbirääkijaid ja pidas Saksamaale esitatud nõudmisi ebamõistlikult pretensioonikaiks), üritasid tolleaegsed Bidenid, Johnsonid ja Macronid taastada vana maailmakorda. Kuid nad põrusid täiega.
Uus superpower USA keeldus toetamast Maailmasõja-eelset brittide tehtud maailmamajanduse mudelit. ’Tee-oma-naaber-vaeseks’ tollipoliitika tõmbas majanduse arengutempo alla ja tõi lõpuks kaasa Suure Depressiooni, mil maailma kaubandus kukkus viie aastaga (1928-1933) enam kui poole.
(Sharpminder – tõsiasi on see, et Briti Commonwealth impeeriumina oli iseenesest vabakaubandustsoon, kus kaubad liikusid tollivabalt. Selle kohta saab täpsemalt lugeda siit).
Samal ajal kasutasid Lenin, Mussolini ja Hitler sõjalisi kaotusi ja vaesust ära selleks, et luua agressiivseid antiliberaalseid režiime. Nõukogude variant nendest püsis seitse aastakümmet. Vabaturumajanduse väljavaated olid toona nii kõhnad, et isegi Keynes kaotas sellesse usu ja hakkas 1930-ndate keskel propageerima suletud, isemajandavat majandusmudelit (’national self-sufficiency’).
Majandusintegratsioon taastus mingil määral alles pärast II Maailmasõda, aga ka siis ainult maailmakaardi läänepoolses osas. See, mida me täna üleilmastumise all mõtleme, sai alguse alles 1980ndail koos thatcherismi, reaganoomika, Berliini müüri langemise, Hiina taaslülitumisega maailmamajandusse ja Euroopa ühisturu loomisega 1992.
Kui poliitikud olid üleilmastumisele tee lahti teinud, hakkas majandustempo kiirenema. Seda vedasid nii uued tehnoloogia firmad nagu Microsoft Corp. ja Apple Inc., kui ka kummikuvabrikust mobiilitootjaks ümber sündinud Nokia Oy. 1990 a. jaanuaris avati Moskvas Puškini väljakul Venemaa esimene McDonaldsi restoran ning aprillis 1992 korraldasid Hiina võimud Pekingi taevase Rahu väljakul tudengite vastu vereasauna. Uue sajandi koidikul, mil Venemaal tuli võimule vähetuntud ’läänemeelne’ julgeolekutaustaga bürokraat Vladimir Putin, saavutas maailma välisvaluutaturg (Forex) päevaseks mahuks 15 triljonit USD. Viimastel aastatel, mil rünnakud üleilmastumise vastu on tõusnud, on ka maailma majanduslik integratsioon aeglustunud (vaata joonist).
Allikas: Bloomberg
Aga Venemaa agressioon Ukrainas on suurem ja põhimõttelisem rünnak üleilmastumise vastu kui eelnevad.
Osalt seepärast, et vahetu mõju majandusele on olnud nii räige. Kõigi põhitoormete tarned on häiritud, nisust niklini, titaaniumist naftani. Lääs pingutab kõigest väest, et ‘elimineerida’ Venemaa maailma majandusest — oligarhid on pandud saktsioonide alla, Vene pangad visati välja Swiftist, Venemaa Keskpank ei pääse ligi oma välisreservidele. Arutluse all on Venemaa väljaviskamine ka WTOst. Paljud Lääne firmad on asunud Venemaad boikottima ja viinud oma ärid sealt minema. Venelased ei saa enam kasutada vabalt Visa, MasterCardi ja American Expressi. Selle asemel peavad nad seisma pikkades järjekordades, et hankida endale põhilisi toiduaineid. Kreml on vastanud sellele oma propagandaga, nimetades Läänt pahatahtlikuks vaenajaks ja veendes rahvast, et riik saab suurepäraselt hakkama ka ilma „kõduneva Lääneta”.
Me ei mõelnud seda nii
Lääne riigijuhid räägivad, et neil pole kavatsustki praegust maailmakorda ‘ära lõpetada’. Kõik need karmid majandussanktsioonid Putini aggressiooni karistamiseks on just selleks, et taastada reegleid järgiv vabalt liikuva kauba ja rahavoogudega süsteem, mida Putin hävitada tahab. Ideaalses maailmas Putin, kui oma luulude ja paranoia ohver, kukutatakse ja Vene rahvas vabaneb Kremli kleptokraatiast.
Selle optimistlikku stsenaariumi järgi annab Putini häbistamine enamat kui Venemaa naasmise normaalsusse. Ta toob ka Lääne tagasi normaalsusse. USA heidab kõrvale Trumpi-aegse isolatsionismi ning Euroopa hakkab võtma oma sõjalist kaitset tõsiselt. Kultuurisõdalased mõlemal pool Atlandi ookeani rahunevad maha ja ühinevad kollektiivses usus vabadusse ja demokraatiasse. McDonald’s avab uuesti oma söögikoha Puškini väljakul ja Keynes’i mütoloogilised maod siuglevad paradiisi aiast välja.
On võimalik, et nii see juhtubki. Putin poleks esimene tsaar, kes kaotab võimu valearvestuste pärast sõjatandril. Vene superrikkad ja mõjuvõimsad peavad praegu nägema, kuidas nende villasid, jahte ning jette konfiskeeritakse. Ja seda kõike sõjalise invasiooni pärast, mille osas nendega ei konsulteeritud. Noored venelased suurlinnades on liberaalsemad kui nende vanemad. Vene poodlejad ei taha naasta Nõukogude aega.
Ukraina on samal ajal juba tekitanud võimsa reaalsuse ümbermõtestamise. Saksa kantsleri Olaf Scholzi väljendit kasutades on käes Zeitenwende — ajastu pöördepunkt.
Scholzi juhtimisel on seni patsifistlik Saksamaa teatanud plaanist võtta vastu kaitse-eelarve, mis on suurem Venemaa omast. Riigid, mis vaid mõned kuud tagasi immigrante tõrjusid, võtavad täna lahkelt vastu Ukraina põgenikke. Pärast aastatepikkust unisust on Brüsselis tunda reaalset toetust Euroopa integratsioonile.
Allikas: Bloomberg
Aga see Zeitenwende võib meid siiski viia erinevatesse suundadesse. Võimalused riigipöördeks Kremlis on õhkõrnad, arvestades Putini populaarsust, tema terrorimasinat ja sõjaliste riigipöörete traditsiooni puudumist Venemaal, millele viitab oma loos Nina L. Khrushcheva (Sharpminderi täiendus).
Integratsiooni ja migratsiooni teemadel kostub Lääne Euroopast vaid vaguraid, kuid ka vastakaid ja kahemõttelisi sõnavõtte. Eakast President Joe Bidenist ei õhku maailma muutvat dünamismi, kuigi ta presidentuur algas kõva aplombiga. Olaf Scholtz tervitas Volodymyr Zelensky kõnet Saksa Bundestagile pehme inertsiga; Emmanuel Macron püüab esineda kui Zelensky, et taas võita presidendivalimised Prantsusmaal ja Boris Johnsonil polnud häbi võrrelda Ukraina vastupanu Vene agressioonile Brexitiga.
Niikaua, kui me ootame et need poliitika ‘gigandid’ midagi reaalselt ette võtaksid, muutub maailm akna taga nii majanduslikus kui poliitilises mõttes.
Sõda Ukrainas võimendab üleilmastumise suhtes vaenulikke hoiakuid. Geopoliitilised muutused võib kokku võtta ühe sõnaga – Hiina. Hiina kiire ja kõigutamatu tõus on meie ajastu keskne geopoliitiline tegur
Mida vähem kindel saab olla Putini sõjalises võidus, seda rohkem võib Hiina oma toetust vaagima hakata. Nädalapäevad tagasi lõi pelgalt kuulujutt sellest, et Venemaa küsis Hiinalt sõjalist abi, kaasa Hiina aktsiaturgude suurima kukkumise alates 2008. aastast. Seepeale avaldas Hu Wei memorandum’i – hoiatades, et Ukraina sõda tugevdab Läänt ning Hiina peaks ennast lahti rebima Venemaast, mis on tal nagu pomm jala küljes.
Mida iganes Xi ei peaks Putini suhtes otsustama, on Vene agressioon Ukrainas kindlasti kiirendanud Xi keskpika ‘lahkulöömise’ (decoupling) imperatiivi, mille järgi tuleb Hiina isoleerida Lääne sõltuvusest. Kogu oma võimul oleku aja on Xi panustanud Hiina-keskse (sinocentric) majanduskorra loomisele, nt Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) kaudu. Hiina on ka liitunud 15-liikmelise Regional Comprehensive Economic Partnership’iga (RCEP) ja esitanud taotluse liituda 11-liikmelise vabakaubanduse blokiga Comprehensive and Progressive Agreement for Trans-Pacific Partnership (CPTPP), mille USA lõi ja siis rumalalt President Trumpi ajal hülgas (loe siit).
Xi’d ümbritsevate noorte hiina natsionalistide jaoks on Ukrainaga seonduvad reaktsioonid (loe: sanktsioonid) veel üks tugev argument isemajandamise mudeli kasuks. Hiinal on väga suured dollaris nomineeritud varad, kuna ta on vast suurim välisinvestor U.S. Traesury võlakirjaturul. Arvestades USA sanktsioone ja areste Venemaa varade suhtes on need muutumas Hiina jaoks probleemseks varaks. Kui Hiina kavatseb Taiwani vägivaldse ‘taasliitmise’ teemaga edasi minna, väites, et nii juriidiliselt kui kultuuriliselt on Taiwan olnud ajalooliselt Hiina osa, siis hakkab USA tõenäoselt tõmbama paralleele Putini ’Russki Mir’i narratiiviga.
Ka mõned ameeriklased on Hiina lahkulöömise võimalusest vaimustatud; enne Ukraina sõda liitis see sentiment vabariiklasi ja demokraate. Biden on küll loobunud Trumpi sinofoobsest retoorikast – ta ei räägi enam COVIDist kui “hiina viirusest”. Aga samas on Biden jätnud alles enamiku kaubandustariife ning ekspordi- ja investeerimispiiranguid, mille ta Trumpilt päris; veelgi enam – ta on neile lisanud uusigi. Paljude ameeriklaste jaoks on Ukraina justkui Taiwani proovikivi: nad ei taha ehitada oma ärisid üles Taiwanis toodetud komponentidele, mis Hiina invasiooni korral võivad haihtuda nagu pahvakas suitsu.
Niisiis, kuna Lääne poolt pole tulnud mingeid otsustavaid samme, siis liigub geopoliitika kindlalt üleilmastumisega vastassuunas – sellise maailma poole, kus domineerivad kaks või kolm suurt kaubandusblokki: üks Aasias, keskmes oleva Hiinaga ja võib-olla Venemaa kui selle toormeripatsiga; teine Ameeerikas USA juhtimisel ja võib olla kolmas Euroopa Liidu baasil
Eurooplastele on USA üldiselt sümpaatne, aga nad on mõnevõrra närvis, et America-First isolatsionism võib tagasi tulla. Ameeriklaste lähenemine digi- ja meediaturule tekitab Euroopas samuti paksu verd. Ülejäänud riigid saavad pendeldama nende kahe (või kolme) suure bloki vahel, nii nagu see oli ka Külma sõja ajal. India võib jäädagi mängima mõlemal poolel, Pakistan kaldub Hiina poole, aga niikaua kui India on pildis, ei julge nad lõpuni hiinlaste paati minna. Saudi Araabia kasutab maailmas valitsevat energiatarnete ebakindlust selleks, et siseriiklikult jätkata brutaalseid kohtumõistmisi ja rahvusvaheliselt ajada edasi islamistlikku poliitikat. Jne, jne.
‘Kindlate tõdede’ lõke põleb ereda leegiga
Sama tähtis kui gepoliitiline nihe, on ka muutus kapitalistlikus mõtteviisis. Kui praeguse globalismi ajastu tegid võimalikuks poliitikud, siis edasi viisid seda ikkagi ärimehed. Ronald Reagan ja Margaret Thatcher ei otsustanud, et iPhone komponendid peaksid tulema 40 riigist. Facebook’i ei leiutanud karjääripoliiitkud — isegi mitte Al Gore. Uber ei ole Transpordiameti käepikendus. CEO’de vaatevinklist on Putini sõja tagajärjed palju enamat kui Lääne embargod või taevasse lennanud inflatsioon. See sõda hävitab enamiku nendest alustõdedest, millele äriline mõtlemine maailmamajandusest on tuginenud viimased 40 aastat.
1990-ndail peetud kahe vaimuhiiglase – Francis Fukuyama (“The End of History and the Last Man”, 1992) ja tema Harvardi õppejõu Samuel Huntingtoni (“The Clash of Civilizations“, 1996) debatis asusid CEO’d üldiselt Fukuyama poolele. Firmajuhtide kabinettidest (boardroom) paitis asi väga selge – demokraatia ei pruugi alati võita (nagu näitas Hiina), aga mõistuspärane majandus ja äriajamine võidavad ikka. Erinevalt Huntingtonist, kes hoiatas, et vabakaubandus lõhestab rahvaid, uskus Fukuyama, et see lähendab inimesi ja seega ärid, mis on globaalsed ja kasutavad kulueffektiivseid tarneahelaid, löövad õitsele.
Majanduslikus mõttes tasus see kihlvedu end kuhjaga ära. 50 aastaga kasvatasid rahvusvahelised korporatsioonid ennast kohalikest kaubandusföderatsioonidest ja rahvuslikest suurfirmadest tõeliselt globaalselt integreeritud organisatsioonideks, kes maksimeerisid globaalse majanduse kõiki võimalusi oma ärieduks. Muu hulgas ka neid võimalusi, mida pakkusid lüngad nii riikide regulatsioonides kui ka maksusüsteemides. Toodetud kaupade mõttes maailmakaubandus kahekordistus 1990ndatel ja siis uuesti 2000ndail. Inflatsioon püsis madal vaatamata lõdvale rahapoliitikale. Ja isegi vaatamata mõnedele poliitlistele tõketele nagu Trumpi tariifid või Brexit jäid kasumid kõrgeks ja tootmise sisendkulud (nagu energia ja tööjõud) madalaks.
Allikas: Bloomberg
See, mida võib nimetada Kapitalismi Suureks Illusiooniks, on täna Ukrainas turmtule all. Kõik need ohud, mis seni olid CEO’de hommikustes memodes teisejärgulised, on täna tõusnud esiplaanile. Militarism ja väärtuspõhised vastasseisud trumpavad üle majandusloogika. Putini sissetung Ukrainasse on vaid üks lüli pikas ennasthävitavate majandusotsustuste reas, alustades tüütutest dünastia muredest (Saudi Arabia pommitab Jeemenit ja tapab ajakirjanikke) kuni Brexiti põlvi nõtkutava isolatsionismini. Need rumalused vaid võimendavad üksteist. Näiteks vastuseks brittide lahkumisele EL’st jätab Prantsusmaa oma firmad ilma ligipääsust Euroopa kõige tõhusamatele kapitaliturgudele Londonis.
Et selle irratsionaalsusega hakkama saada, kujundavad firmad oma äriloogikat ümber – just-in-time tootmine on asendunud just-in-case põhimõttega. Sama loogika järgi tuuakse tootmist geograafiliselt lähemale, juhuks kui välismaal olevad tehased peaks tarneahelatest ära lõigatama. Ühe maailma suurima investeerimisfrima juht tunnistas, et Putini sissetung Ukrainasse on tekitanud terve “ümberkalkuleerimise tsunami”. Teine CEO ühest USA ikoonilisest suurkorporatsioonist ütles, et nad vaatavad ringi kogu oma Hiinas paikneva tootmise paigutuse.
Iga Lääne firma kaalutleb praegu, kui haavatav on ta poliitilistele riskidele. Kõik kapitalistid on täna läinud üle Fukuyamalt Huntingtoni poolele.
Majandusmõtlemist ei muuda ainult hirm, sinna on lisandunud ka globalismivastased noodid. CEOd küsivad, kas Keynes’i märksõnad “monopolid, piirangud ja keelud” võikisd neile taas kuidagi kasulikud olla? Nüüd kui valitsused kasutavad rahvuslikku julgeolekut viigilehena, et selle varjus promoda rahvuslikke tšempione ja äriinimesed saavad valida nagu mereandide liualt neid võimalusi, kus vaatavad vastu ülikasumid ja välismaise konkurentsi kõrvaldamine. Seda valdkondades nagu energiamajandus, farmaatsiatööstus või mikrokiipide tootmine. Isegi veendunud thatcheriit Narendra Modi kajab vastu kui Mahatma Gandhi kiites isemajandamist ja kaitstes kodumaist tööstust tollitariifidega.
Jaapani peaminister Fumio Kishida lõi äsja uue ametikoha – majandusturvalisuse minister, kelle pädevuses on muu hulgas sekkuda küberjulgeolekusse ja kiibitootmisse. Macron deklareeris, et “riik peab võtma mitmed energiasektori ettevõtted oma kontrolli alla.” Biden kasutas oma 1. märtsil peetud State of the Union kõnet lubamaks, et “kõik, alates lennukikandjate dekkidest kuni kiirtee metallpiireteni toodetakse USAs, algusest lõpuni. „All of it.” Terve Kongress, nii vabariiklased kui demokraadid, aplodeerisid.
Niisiis, üleilmastumise teine periood on kiiresti hommikusse uttu kadumas. Kui midagi kiiresti ja otsustavalt ette ei võeta, jaguneb maailm vaenulikeks laagriteks, vaatamata sellele, mis saab Ukraina sõjast. Ja selline lõhenenud maailm ei sobi Läänele. Mõelgem kasvõi ÜRO Peaassamblee resolutsioonile, mis mõistis hukka Venemaa sissetungi Ukrainasse. Kõige enam hõisati sellest, et ainult 40 riiki jäi kõrvale (35 erapooletud, 5 vastu), võrreldes 141 poolt hääletanud riigiga. Aga need 40 mittehääletanud riiki, India ja Hiina nende seas, moodustavad enamuse maaima rahvastikust.
Joe Biden ja tema Euroopa partnerid peavad lahendama terve hulga küsimusi, mis on seotud Putini üha kasvava julmuse ja terroriga. Aga varem või hiljem peavad nad tegelema ka laiema majandusliku raamistikuga. Kui midagi ei tehta, siis on libisemine protektsionismi vältimatu. Hiina loodab vaikselt, et Läänel ei jätku vaimset ühtsust võidelda kõrgete energiahindadega ja solidaarsusest väsitakse peagi. Aga praegu on veel lootust, et õnnestub luua hoopis teistsugune tulevik, kus üleüldine rikkus kasvab ja Lääne ühtsus on tugevam.
Esiteks, Lääs on täna ühtsem ja otsusekindlam kui ta on olnud viimased kümnendid. Liberaalsete väärtuste taha koonduvad nüüd teisedki kui vaid metropoliitlik eliit. Üks vaba maailma viimaste aastate suuri probleeme ongi olnud kõikehaarava narratiivi puudumine ning liidrite jagamine kangelasteks ja lurjusteks. Globalistid rääkisid veretutest konkurentseelistest ja tollivabast kaubandusest, samas populistid põlgasid eliiti ja levitasid oma vandenõuteooriaid. Nüüd keeras Putin need mõttemallid kõik pea peale. Vabadus on kangelaste nagu Zelensky usutunnistus; anti-liberalism on nende monstrumite usutunnistus, kes viskavad pomme laste ja naiste peale.
Teiseks, Joe Bidenil on suur kogemustepagas. George H.W. Bush, teine pikaaegne asepresident, kes lõpuks sai ka endale ’suure ameti’ oli sageli pilkealune visiooni puudumise tõttu. Samas oli tema tegevus Nõukogude impeeriumi lagunemisel 1989 eeskujulik. Ta julgustas delikaatselt Mihhail Gorbatšovi, hoidis madalat profiili oma võidu tähistamisel ja töötas koos liitlastega, et luua alus uuele maailmakorrale. Samamoodi on Biden olnud nüansirikas oma Ukraina sõja poliitikas. Ta on tõmmanud selge joone Ukraina varustamise ja samal ajal otseselt sõtta sekkumise vahele. Vähemalt ta ei paku ettekäänet teistele väitmaks, et USA on konflikti konkreetne osapool. Ta on avaldanud tugevat survet ka Hiinale, et see ei sekkuks sõjalisse konflikti.
Biden peab siiski tegema pikemaid samme, et Lääne liitlased eesootavale tormile vastu suudaksid seista. Oma ametiaja esimese aasta kulutas Biden peamiselt sellele, et tuua USA pärast Trumpi isolatsionismi maailmapoliitikasse tagasi ja liita demokraatlikke jõude. Mida ta aga pole teinud, on majandusliku liimi lisamine demokraatliku allianssi kooshoidmiseks. Eeskätt on jutt vabakaubanduslepetest. Ta on ainult saatnud oma kaubandusministri Gina Raimondo eelmise aasta lõpus Aasiasse kutsudes ülesse Singapuri ja Malaisiat liituma mingite ‘raamlepingutega’. Aga USA Aasia partnerid vajavad laiapõhiseid kaubandusleppeid nagu CPTPP, mille Trump põhja lasi ja viis USA sellest leppest välja.
Biden peab mõistma, et liitlaste majandusliku vastastikuse seotuse suurendamine on geostrateegiline imperatiiv
Ta peaks pakkuma Euroopale ulatuslikku vabakaubanduslepet, mis võiks olla kergelt modifitseeritud versioon kunagi tagasilükatud Transatlantic Trade and Investment Partnership’ist, mis baseerub regulatiivsel konvergentsil, mis sisus tähendab et iga toode, mida saab müüa Euroopa Liidus on lubatud müüki ka USA’s ja vastupidi. Ta peaks USA viima uuesti CPTPP’sse.
Arvestades Euroopa ja Asia demokraatiate šokki Putini käitumisest ja hirmu Hiina ees, on nad tõenäoselt huvitatud nende lepete allkirjastamisest. Aga Bideni põhiprobleem polegi selles, vaid tema oma kodus. Miks peaks Demokraatide vasak tiib nende lepetega nõustuma? Aga seepärast, et Ukraina, Hiina ja USA julgeolek on tähtsamad kui ametiühingute toetushääled. USA presidendi kõige tähtsam ülesanne on kaitsta oma maad. Ja Biden on piisavalt vana mäletamaks, et USA võitis viimase Külma Sõja tänu sellele, et suutis enda taha koondada kogu vaba maailma. See on retsept ka algava Külma Sõja võitmiseks – panna kokku kogu vaba maailma majandusvõimsus —EL, Põhja-Ameerika, Ladina- Ameerika suuremad majandused ja Aasia demokraatiad. See võiks muuta isegi rohkemat kui tasalülitada autokraatiad – see võiks suruda nad demokraatia teele.
Biden peaks ajama kahesuunalist strateegiat: Esiteks tuleks süvendada majanduskoostööd nö. omade (like-minded) vahel, aga teiseks tuleks jätta uks lahti ka nendele autokraatiatele, mis muutuvad paindlikumaks
Näiteks Hiina võib hakata püüdlema vabaduse poole. Aga midagi ei lähe paremaks enne, kui Biden ei liimi kokku tänast vaba maailma. Ja see tähendab vabamat kaubandust. Mida varem ta oma parteikaaslastele selle selgeks teeb, seda parem.
Biden saaks seda sõnumit pehmendada lisades vabakaubanduse agendale poliitilise tahu. Siseriiklik “Build back better” programm käib ka globaliseerumise kohta. Uus globaalne ’New Deal’ peaks rahvusvaheliste korporatsioonide maksustamise ja rohepöörde toetamise tõstma veelgi rohkem oma agenda keskmesse. Aga Biden peaks rääkima ka protektsionismi tegelikust hinnast – kaupade kallinemisest, viletsamatest toodetest ja vähemast innovatsioonist. Majandusvabaduse laienemine on parim garantii nii üleilmsele kui Ameerika jõukusele. Maailmale, sest kõigele vaatamata on globaliseerumine 50 aasta jooksul teinud maailma rikkamaks. Ameerika ja teiste riikide õitseng oleneb nende turvalisusest.
Selle uue maaimakorra ehitamine on vaevarikas töö. Aga alternatiiviks on maailma lõhenemine vaenulikeks poliitlisteks ja majanduslikeks blokkideks nagu 1930ndatel. Biden, Johnson, Scholz ja Macron peaksid tõsiselt mõtlema, kuidas ajalugu neid hindama hakkab? Kas nad tahaksid sarnaneda I Maailmasõja järgsetele riigijuhtidele, kes vaatasid vaikides pealt, kuidas maailm tükkideks purunes ja koletised enda võimu kindlustasid? Või nad tahaksid sarnaneda II Maailmasõja järgsetele riigijuhtidele, kes lõid palju stabiilsema ja seotuma maailma?
Keegi ei mõistaks selle valiku olulisust paremini kui Keynes. Esmakordselt sai Keynes tuntuks Versailles’ rahulepingu kriitikuna, olles toona suhteliselt tundmatu tegelane. Aga II Maailmasõja lõpus osales ta milleski, mis oli märksa konstruktiivsem.
1944 a., kui Hitleri lüüasaamine oli juba kindel, kutsus president Franklin Roosevelt liitlasvõimud kokku, et kavandada sõjajärgset maailmakorda. UK poolt oli kohal Keynes ja USA poolt majandusteadlane Harry Dexter White.
Eakas Keynes kannatas südameprobleemide all ja vihkas Ameerika suve, mil “terve päeva higistad ja mustus kleepub su näole”. Niisiis peeti konverents mitte põrgulikult palavas pealinnas, vaid New Hampshires, Mount Washington hotellis Bretton Woodsis. Lisaks mahedale kliimale olid siin ka muud tsiviliseeritud elu komponendid —oma elektrijaam, postkontor, golfiväljak, kirik, juuksur, kino ja bowlingu rada.
Legendaarne Bretton Woods hotell White Mountain mägedes. Foto: Marc Lechanteur, Shutterstock
Sellises kohas toimunud konverentsil olid põhjapanevad tagajärjed. Keynes, kes nüüd ei olnud enam protektsionismi pooldaja, mängis juhtivat rolli II Maailmasõja järgse maailma majanduskorra loomisel. Tema toel loodi International Monetary Fund (IMF), World Bank ja stabiilne valuutavahetuse süsteem. Tema aitas veenda USA’d, et see võtaks maailma juhtida selmet ennast sellest isoleerida. Tema aitas USA’l luua Marshall’i plaani.
Bretton Woods’i leping lõi majandusrežiimi, mis lõpuks seljatas Külma Sõja ning pani aluse üleilmastumise kaasaegsele etapile
Bretton Woodsi konverentsi lõpubanketil tervitati suurt majandusmõtlejat kestvate ovatsioonidega. Kahe aasta pärast oli Keynes surnud, aga see maailm, mille loomisse ta nii palju panustas, elas edasi. See maailm ei pea surema Ukraina sõjaväljadel, aga see juhtub, kui maailma liidrid lasevad mööda praeguse võimaluse luua midagi paremat.
Denia
05.04.2022
Bogor, Indonesia – August 25 2021 : John Maynard Keynes WPAP Pop art Illustration stiilis, Allikas: SMD90, Shutterstock