Tänaseks on BoR’i kontrolli alt väljas pea 400 miljardit USD ja ta saab opereerida vaid kodumaiste valuutareservidega, müüa oma kulda või siis teha rinminbideks oma Hiina võlakirju. Kuna Hiina rahvusvaluuta ei ole vabalt kaubeldav, siis pigem saab Venemaa neid reserve kasutada, et maksta Hiina kaupade eest. Suuremahulised kullatehingud on ka küsitavad, kuna pole selge, kes ostjatest oleks valmis oma reputatsiooni tule alla panema?

Selles valguses on selge, miks Venemaa keskpank kehtestas kapitalikontrolli meetmed ja sunnib eksportööre oma välisturgudel seni veel teenitavat tulu keskpangale müüma. Asi on muutumas Venemaa jaoks veelgi desperaadolisemaks. Eile (05.03.) õhtul kirjutas Putin väidetavalt alla dekreedile, mille kohaselt saaksid Vene ettevõtted oma välisvõlga tagasi maksta osaliselt või täielikult rublades??? Iseasi, mis kreeditorid sellest arvavad? BoR pidi hetkel koostama nimekirja ’vaenulike’ riikide kreeditoridest, kellele Vene riik ja ettevõtted hakkavad rublades maksma. Sharpminderi jaoks on tegemist teadliku ’default’ olukorra tekitamisega, püüdes ennast õigustada rublades maksmisega. Sõna ’default’ tähendab olukorda, kus võlgnik riik, ettevõte või muidugi ka eraisik ei tasu tähtajaliselt kas osaliselt või täielikult oma tähtajalist võlamakset. Praktikas tähendab see võlgnikule, kas uute laenude märgatavat kallinemist või võlgniku täielikku isoleerimist laenuturult. Venemaa oma rublades maksmisega tahab sisuliselt vaid vett segada, kuna kreeditorid oma raha reaalses valuutas, mis on konverteeritav kätte ei saa ja rubla kurss samal ajal kivina kukub.

Ega pilt ole parem ka riigi enda välisvõlaga. 16.03. saabuvad kupongimaksed vähemalt osale Vene välisvõlale ja hetkel kaupleb Vene välisvõlg ca 20% juures nominaalist. Samal ajal kauplevad Vene välisvõla ’credit default swapid’ ehk kindlustuspreemiad väga korrapäratul kujul ca 50% juures, mis eeldaks, et investoritel oleks lootus kuskil pool oma laenatud raha tagasi saada.  Huvitav fakt on see, et 15-st Vene dollaris või euros denomineeritud võlakirjast 6 omavad väikeses prindis ’taganemisklauslit’, mille kohaselt Venemaa võib võla tagastada rublades. Veel kolm võlakirja seeriat kuuluvad kliiringus Venemaa jurisdiktsiooni ja kuna BoR on ära blokeerinud valuuta maksed riigist välja ja Euroclear ning Clearstrem ei aktsepteeri enam makseid rublades, siis Venemaal arveldamine võib osutuda päris võimatuks.

Päris huvitav on lugeda Harvard Kennedy School’i uurimistööd, mis võttis vaatluse alla 91 riigi võlakirjade ajaloo Waterloo lahingust aastal 1815 kuni 2016 aastani. Uuringuga on võimalik tutvuda siit. Sealt saab lugeda, et ’defaulti’ läinud võlgade puhul oli keskmine juukselõikus (’haircut’) 51% ja vaid kolmel juhul ajaloos on tulnud kreeditoridel kogu võlg maha kirjutada – Venemaa 1917, Hiina 1949 ja Kuuba 1960. Juukselõikus näitab lihtsalt seda, kui palju võlausaldajad on sunnitud oma võlga lihtsalt korstnasse kirjutama.

Sharpminderil klaaskuuli küll ei ole, aga hetkel tundub see järelturul kaubeldav 20% nominaalist Vene riigi võlg suhteliselt adekvaatne kui mitte öelda suhteliselt optimistlik hinnatase. Ehk niipalju ehk on lootust dollaris denomineeritud võlga tagasi saada. Kunagi ehk. Omaette teema on nende kreeditoridega, kes omavad Vene riigi võlga, kus väikeses kirjas võimalus rublades arveldada. Seal tuleb vist kõik maha kanda.