Kuidas diktatuurid kukuvad?

Kiiev, 25.08.2015 – Sõja nägu, kunstiteos, mis on tehtud Donbassi sõja padrunikestadest, kunstnik Daria Marchenko. Foto: Drop of Light, Shuttrestock

Sharpminder

Ukraina sõja üheteistkümnendal päeval võib öelda, et Putini blitzkrieg kukkus läbi. Sõda ise pole aga kaugeltki läbi ja küsimus sellest, millal ja kuidas see võiks lõppeda, hakkab meid kõiki üha rohkem kummitama.

Meedias domineerib nö demokratiseeriva kodanikuühiskonna narratiiv. Kõik sõda vastustavad venelased peaksid häälekamad olema, veel rohkem miitinguid ja meeleavaldusi korraldama, veel rohkem avalikke üleskutseid ja manifeste koostama. Võimalik, et meie, eestlased oleme ikka veel oma Laulva revolutsiooni mütoloogilises kütkes. Meile meeldib mõelda, et me ’laulsime end vabaks’. Aga kas see ikka oli päris nii?

Diktatuurid, mis on jõudnud oma eksistentsiaalse agoonia viimasesse faasi ei kuku niisama. Nad tuginevad brutaalsele jõule – sõjaväele, politseile, vanglasüsteemile, pehmemas variandis ka kohtutele. Meenutagem Valgevene presidendivalimisi 2020 a. augustis, mille võitjaks Lukashenko end kuulutas. Järgnes Valgevene ajaloo suurim protestilaine, mis haaras kogu maa. Protestidega liitusid ka tehasetöölised, keda varasemalt peeti Lukashenko režiimi vaikivateks toetajateks. Teated ja audioklipid piinamistest ja vägistamistest vanglatest suurendasid protestijate raevu, aga vaatamata rahva üleüldisele pahameelele jäi batja võimule. Miks? Aga sellepärast, et sõjavägi, politsei ja teised jõustruktuurid ei tulnud rahva poole üle.

Samadel põhjustel kukkusid läbi ka massilised meeleavaldused Venemaal – 2011 aastal loosungite all „Rossija bez Putina“ pärast Putini järjekordset ’valimist’ Venemaa presidendiks ja 2021 aastal protestiks A.Navalnõi vaenamise pärast.  Arreteeriti tuhandeid, aga Putini diktatuur jäi püsima.

Kui lähiajaloost asjakohaseid  paralleele otsida, siis meenub 1991 a. augustiputš Moskvas ja tankid Tallinnas. Mis oli Tallinna kriisi pöördepunkt? See, kui Savisaarel õnnestus teletorni vallutama tulnud tankistid ümber veenda. Kohe pärast putši läbikukkumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist alustas Eesti läbirääkimisi, et viia välja Vene sõjavägi. Kui Lennart Meri poleks  sõlminud Boris Jeltsiniga nn juulileppeid ja saavutanud ca 35 000  vene sõjaväelase lahkumise Eestist 31. augustiks 1994, laulaksime oma metsavendade laule võib olla jälle kuskil kööginurgas.

Moskva, Kutuzovi väljak 21.08.1991. Foto: Konstatin Guhcha, Shutterstock

Kas siis Laulev revolutsioon oli mõttetu? Võib olla tundub see võrdlus mõnevõrra kohatu, aga laulvad ja meelt avaldavad rahvamassid on ajaloosündmustes analoogses rollis nagu publik spordivõistlustel. Võidu peab koju tooma siiski sportlane ise.

Kui augustiputši juurde tagasi tulla ja meenutada sündmusi Moskvas, siis seal saabus pööre selle hetkega, kui sõjavägi, st tankid rahva poolele üle tulid. Mäletate seda kaadrit, kus Boris Jeltsin tanki peale aidati, et ta sealt oma epohhi muutva kõne saaks pidada?

1974 aastal kukutati võimult Portugali diktaator Salazar, kes oli vägivallatsenud enam kui 40 aastat. Kuigi rahva pahameel oli kestnud juba pikemat aega, sai siingi  sündmuste käivitajaks sõjavägi, kes oma diktaatori vastu läks. 25. aprilli riigipööre oli rahumeelne, juubeldav rahvas kinkis sõduritele nelke, mille need oma püssitorudesse pistsid  selge sõnumiga – ei verevalamisele. Huvitav fakt seoses Portugali riigipöördega oli see, et pealetungi alustamiseks valiti Portugali tolle aasta Eurovisiooni võstluslaul  – ‘E Depois do Adeus’ (And After The Farewell), mida raadiojaamas  Emissores Associados de Lisboa riigipöörajate poolt ette mängiti. See oli üks kahest salajasest märguandest, mida sõjavägi ootas.

Ukraina rahvas tegi oma valiku juba 2014 a. Maidanil. Nende protestisündmuste ajendiks oli asjaolu, et tollase Presidendi Janukovitši administratsioon tühistas assotsiatseerumisleppe Euroopa Liiduga ja soovis hoopis tihedamaid sidemeid Venemaa ja tolle poolt kontrollitava Euraasia Liiduga. Kuigi sõjavägi jäi neutraalseks, siis meeleavaldajate ja politseijõudude kokkupõrked olid väga verised. Euroopa Liit ja Venemaa püüdsid kriisi de-eskaleerida ja saavutasidki kokkuleppe kahe osapoole vahel. Vahetult peale seda põgenes Janukovitš Venemaale, Ukraina jäi aga veel aastateks vaevlema sisepoliitilistesse tülidesse.

Nii et diktatuuri kukkumiseks on vaja vähemalt kahte asja – revolutsioonimeelseid tanke ja oraatorit, kes tanki püünena kasutada suudab. Vene-Ukraina sõjas pole Putini diktatuuri kukutamiseks kumbagi ja see teeb perspektiivi süngeks. Lääne ühtsus sõjamoona tarnimisel Ukrainale ja majandusblokaadi kehtestamisel Venemaale on ’kõva sõna’, aga ei too lähiajal sõjale lõppu. Putin alustas sõda selleks, et korvata isiklikku (ja võib-olla ka rahvuslikku) alaväärsustunnet allajäämisest Läänele. Venemaa ei ole enam ’maailma naba’, kuigi Kremli propagandamasin üritab visalt sellist imperiaalset kuvandit elus hoida. Sellise narratiivi raames on võimatu tunnistada enda allajäämist sõjalises plaanis. Nii võib maailm seista silmitsi pika vinduva sõjakoldega Euroopas. Venemaad ei ole võimalik deputiniseerida ilma Putinit võimult kõrvaldamata.

Tegelikult me peame rääkima täna kahest verisest diktatuurist – Putini omast Venemaal ja Lukašenko omast Valgevenes. Võimalik, et just Valgevenest saab alguse nende mõlema häving. Valgevene opositisooniliider Svetlana Tšihhanovskaja on loonud valitsuse emigratsioonis ja esines 2. märtsil Sõjavastase Liikumise Manifestiga (vaata siit).

Muu hulgas kutsus ta valgevene sõdureid üles keelduma minemast sõtta Lukašenko vägede koosseisus ja selle asemel minema üle Ukraina poolele. Tšihhanovskajal on selge plaan, mida edasi teha, ta on ainuke poliitiline liider, kes ütleb otse välja, et võitlus sõja vastu ja demokraatia eest on ühe suure liikumise kaks lahutamatut eesmärki. Tšihhanovskaja läbimõeldud tegevus emigratsioonis omab palju suuremat šanssi demkoraatiale kui Navalnõi märterlus Venemaa vanglas.

Maidani barrikaadid 18.02.2014 kui politseijõud ründasid läänemeelseid meeleavaldajaid. Foto: Vladven, Shutterstock

Hinda ja jaga: