Kas siis Laulev revolutsioon oli mõttetu? Võib olla tundub see võrdlus mõnevõrra kohatu, aga laulvad ja meelt avaldavad rahvamassid on ajaloosündmustes analoogses rollis nagu publik spordivõistlustel. Võidu peab koju tooma siiski sportlane ise.

Kui augustiputši juurde tagasi tulla ja meenutada sündmusi Moskvas, siis seal saabus pööre selle hetkega, kui sõjavägi, st tankid rahva poolele üle tulid. Mäletate seda kaadrit, kus Boris Jeltsin tanki peale aidati, et ta sealt oma epohhi muutva kõne saaks pidada?

1974 aastal kukutati võimult Portugali diktaator Salazar, kes oli vägivallatsenud enam kui 40 aastat. Kuigi rahva pahameel oli kestnud juba pikemat aega, sai siingi  sündmuste käivitajaks sõjavägi, kes oma diktaatori vastu läks. 25. aprilli riigipööre oli rahumeelne, juubeldav rahvas kinkis sõduritele nelke, mille need oma püssitorudesse pistsid  selge sõnumiga – ei verevalamisele. Huvitav fakt seoses Portugali riigipöördega oli see, et pealetungi alustamiseks valiti Portugali tolle aasta Eurovisiooni võstluslaul  – ‘E Depois do Adeus’ (And After The Farewell), mida raadiojaamas  Emissores Associados de Lisboa riigipöörajate poolt ette mängiti. See oli üks kahest salajasest märguandest, mida sõjavägi ootas.

Ukraina rahvas tegi oma valiku juba 2014 a. Maidanil. Nende protestisündmuste ajendiks oli asjaolu, et tollase Presidendi Janukovitši administratsioon tühistas assotsiatseerumisleppe Euroopa Liiduga ja soovis hoopis tihedamaid sidemeid Venemaa ja tolle poolt kontrollitava Euraasia Liiduga. Kuigi sõjavägi jäi neutraalseks, siis meeleavaldajate ja politseijõudude kokkupõrked olid väga verised. Euroopa Liit ja Venemaa püüdsid kriisi de-eskaleerida ja saavutasidki kokkuleppe kahe osapoole vahel. Vahetult peale seda põgenes Janukovitš Venemaale, Ukraina jäi aga veel aastateks vaevlema sisepoliitilistesse tülidesse.

Nii et diktatuuri kukkumiseks on vaja vähemalt kahte asja – revolutsioonimeelseid tanke ja oraatorit, kes tanki püünena kasutada suudab. Vene-Ukraina sõjas pole Putini diktatuuri kukutamiseks kumbagi ja see teeb perspektiivi süngeks. Lääne ühtsus sõjamoona tarnimisel Ukrainale ja majandusblokaadi kehtestamisel Venemaale on ’kõva sõna’, aga ei too lähiajal sõjale lõppu. Putin alustas sõda selleks, et korvata isiklikku (ja võib-olla ka rahvuslikku) alaväärsustunnet allajäämisest Läänele. Venemaa ei ole enam ’maailma naba’, kuigi Kremli propagandamasin üritab visalt sellist imperiaalset kuvandit elus hoida. Sellise narratiivi raames on võimatu tunnistada enda allajäämist sõjalises plaanis. Nii võib maailm seista silmitsi pika vinduva sõjakoldega Euroopas. Venemaad ei ole võimalik deputiniseerida ilma Putinit võimult kõrvaldamata.

Tegelikult me peame rääkima täna kahest verisest diktatuurist – Putini omast Venemaal ja Lukašenko omast Valgevenes. Võimalik, et just Valgevenest saab alguse nende mõlema häving. Valgevene opositisooniliider Svetlana Tšihhanovskaja on loonud valitsuse emigratsioonis ja esines 2. märtsil Sõjavastase Liikumise Manifestiga (vaata siit).