Olemise talumatu kergus, vol. 2 - magage rahulikult (Kaja Kallas)

Pilt: Dream (1939), Marc Chagall, Phillips Collection

 

Sharpminder

Kasutame ka seekord Kunderast ja Chagallist inspireeritud ühe eelmise loo pealkirja (loe siit), aga täiendame seda peaminister Kaja Kallas soovitusega eestimaalastele 19. jaanuari AKs – „magage rahulikult“.

Üksikud rahustavad sõnumid, nagu energiahüvitiste lisameetmed, võivad ju mõneks ööks rahulikuma une tuua, aga pikemas plaanis on Eesti olukord ilmselt kõige hullem viimase kahekümne aasta sees. Kui ‘kobarkäkk’ on juba laialt käibesse tulnud sõna, siis ‘kobarkriis’ veel mitte. Aga just kobarkriisiga me silmitsi oleme. 

Üldjuhul polegi kriisid singulaarsed. Ikka tekitavad nad olulisi kaasmõjusid mitmetes majanduslikes ja sotsiaalsetes dimensioonides. Selles pole iseendast midagi uut. Uus on aga see, et viimasel ajal tulevad kriisid üha väiksema intervalliga ning on seejuures täiesti erinevate juurte ja mõjudega. 2008-2009 finantskriis, 2015 pagulaskriis, 2019 lõpus lahvatanud COVID kriis, 2021 väga kõrge inflatsioon tagasitulek,  2022 geopoliitiline Vene-NATO kriis. See on hoopis teistsugune reaalsus kui vana hea turumajandus, kus majanduskasv asendus aeg-ajalt majanduslangusega.

Tänase loos küsime, mis aitaks täita peaministri lubadust, et keegi ei pea oma und kaotama kuna valitsus hoolitseb meie kõigi eest?  Kobarkriiside ajastu seab valitsejatele keerulisemad ülesanded. Võtame seekord ette:

  1. Inflatsiooni mootorid (sh greenflationi) ja võimalikud puhvermeetmed;
  2. Riigi strateegilise planeerimise nõrkuse;
  3. Energiakriisi ja selle sotsiaalmajanduslikud mõjud.
  1. Inflatsiooni mootorid (sh greenflationi) ja võimalikud puhvermeetmed

Inflatsioon, millest oleme palju kirjutanud, on tulnud, et jääda pikemaks ajaks. Kahjuks. Põhjusi selleks on palju – meeletu rahatrükk, raha suunamine paljuski mitte pankadele, vaid leibkondadele ja ettevõtetele, riiklikud laenugarantiid, tarneahelate probleemid, nüüd siis energiašokk ja hetkel lõpuni hoomamatu relvakonflikti oht Euroopas (Ukrainas). Inflatsioon on muutmas majanduste taastumise ohuks nr. 1, suuremaks kui kardetud koroona. USA viimane inflatsiooninäit oli 7% ja see on 40 aasta kõrgeim number. UK-s registreeriti 20 aasta kõrgeim inflatsioon 5,4% tasemel. Eurotsooni inflatsioon on 5,0% ja Eestis lausa 12,2%. Nii USAs kui UKs räägitakse valjul häälel intressimäärade agressiivsest tõstmisest. Täiesti teist jalga käib aga ECB, mille juht Christine Lagarde ei näe vajadust intressimäärade tõusuks, kuna Eurotsooni majandused pole tema sõnul veel COVID’ist taastunud.

Sharpminder seda Lagarde’i avaldust ära ei osta; pigem on tegu poliitika ja keskpanga rollide kiire segunemisega, milles tuuakse ohvriks Eesti-sugused väikeriigid, kel pole suurt laenukoormat võrreldes Vahemere riikide, ennekõike Itaaliaga. Viimased kõrgemaid intresse välja ei kannataks. Jälle olemise talumatu kergus, sedapuhku ECB soustis.

Ühe rohkem näib, et eurol on struktuurseid probleeme ja see pole nii kindel valuuta kui algselt loodetud. Igal juhul on pinged olemas ja ootused, kuhu suunas EL ühine rahapoliitika peaks minema, on paljuski eri suunalised.

Itaalia ja muud vahemere sõbrad. Graafika: UncleFredDesign, Shutterstock

Siin me siis oleme oma 12,2%lise kohaliku inflatsiooniga. Erinevalt Ülo Kaasikust me ei näe, et ilma ECB rahapoliitiliste meetmeteta meile kuskilt suurt leevendust tuleks. Loe Kaasiku intervjuud ERR’le siit. Ka Eestis on inflatsioon laiapõhjaliselt juba reaalmajandusse kandunud ning pole näha, mis jõud seda pidurdaks? Eesti Panga ettepanek eelarvekulude koomale tõmbamiseks on muidugi üks võimalus, aga kas ühiskond kannatakse veelgi karmima dieedi ära, pole selge. Pigem tundub see probleeme vaid süvendavat.

Inflatsioon kui teema pole kohaliku poliitdebatti eriti veel jõudnudki, sest kogu aur on läinud energiakandjate toetustele. Aga inflatsioon on maja pahinal juba ka teisest otsast põlema pannud. Milliseid murekohti me näeme?

  1. Majanduse konkurentsivõime järsk langus ja võimalik järgnev stagflatsioon;
  2. Rohepöördest johtuv inflatsioon ehk greenflatsioon. Nõudlus rohemajanduse komponentidele ajab toorme hinnad üles, samas on kaevandamine (st pakkumine) rohepöörde retoorika ja ka otseste seaduse sammudega põlu alla pandud. Tekivad käärid nagu meil – põlevkivist kiirelt välja, aga alternatiivset pakkumist ei suudeta tagada.
  3. Sotsiaalvaldkonna murede eskaleerumine – paljud toetused (sh toimetulekutoetus) on fikseeritud, mitte indekseeritud nagu pensionid. See süvendab märgatavalt vaesust (halvima stsenaariumi puhul ka kodutust);
  4. Pankade laenupoliitika järsk võimalik karmistumine, kuna ebakindlus süveneb. Siin saavad pihta nii pangalaenuga korteriostjad, kui ka ärisektor, kus investeeringute tasuvust on raskem hinnata;
  5. Üldisest ebakindlusest tulenev välisinvesteeringute vähenemine.

Probleemide probleem inflatsiooniga tegelemisel on muidugi Eesti valitsuse pea olematu kogemuste pagas kujundada poliitikat inflatsioonilises keskkonnas; kusjuures ECBs on meil Governing Councelis vaid üks hääl 19’st.

Kuidas saaks siis valitsus oma inimesi inflatsiooni eest kaitsta?

Muidugi ei saa ükski valitsus katta kogu inflatsiooni riski. Selleks on ikka tõhus rahapoliitika ja fiskaalpoliitilised meetmed. Aga mingid väiksemad nipid on siingi.  Sharpminderile on silma jäänud U.S. Treasury (loe USA Valitsuse) võlakirjad, mis pakuvad kaitset inflatsiooni vastu. Tegemist ei ole ’mainstream’ toodetega ja huvi nende vastu kasvab üldjuhul siis, kui inflatsioon on tõusutrendis. Neid võlakirju on kahte liiki:

  1. Korporatiivsele investorile mõeldud võlakirjad ehk TIPS (Treasury Inflation Protected Security);
  2. Eraisikutele mõeldud Series I Savings Bond.

Kes tahab neid võrrelda, saab seda lihtsasti teha U.S. Treasury kodulehel (vaata siit). Lihtsuse ja otstarbekuse mõttes vaataks vaid eraisikutele mõeldud Series I võlakirju.

Graafika: Oleksii Arseniuk, Shutterstock

Neid Series I võlakirju saavad osta kõik ameeriklased ja alalised elanikud, kellel on ’social security number’ (meie mõistes isikukood). Võlakirja nominaal on 25 USD ja iga kodanik saab osta aastas maksimaalselt 10,000 USD mahus elektrooniliselt müüdavaid võlakirju. Ei pea ostma korraga, aga minimaalne korraga ostetav summa saab olla 25 USD. Põhimõtteliselt saab veel osta 5,000 USD eest aastas ka analoogseid võlakirju paberkandjal, aga neid meie e-riigis vist ei peaks vaatama. Tegemist on säästuinstrumendiga ja võlakirja kehtivusaeg on 30 aastat. Seda võlakirja ei pea muidugi nii kaua hoidma, aga minimaalne hoidmise aeg on üks aasta. Esimese viie aasta jooksul lunastamisel peetakse U.S.Treasury poolt kinni kolme kuu intress, alates kuuendast aastast sellist kulu enam pole. Inflatsioon, mis on sisuliselt võlakirja kupong, fikseeritakse kaks korda aastas.

Hetkel näiteks on kupongi intress fikseeritud Nov, 2021-Apr, 2022 tasemel 7,12%. Iga kuue kuu lõpus makstakse intress välja. Näiteks kui ostsite novembris 1,000 USD eest võlakirju ja aprillis fikseeritakse uus inflatsiooninumber kõrgemal tasemel, näiteks 8,0%, siis välja makstakse alati kahest suurem. Kui inflatsioon peaks langema alla esialgse 7,12% taseme, siis makstakse välja ikkagi algselt fikseeritud kupongi intress. Seega on toode säästjale riskivaba. Meie näites on poolaastas saadav tulu 40 USD ehk pool aastasest inflatsioonimäärast 8%. Saadav tulu on  maskustav föderaaltasandil, aga kui näiteks kogutud raha kasutatakse hiljem lapse ülikooliõpinguteks, siis on see maksuvaba.

Kui populaarne see instrument USA’s on? Kui inflatsioon on madal, siis on huvi leige. Täna joostakse piltlikult öelda U.S. Treasury uksepiidad maha. Viimastel kuudel on märkimine isegi ühe kuus kordades suurem kui varem terves aastas. Vaata joonist.

Allikas: Bloomberg

Miks võiks analoogne riiklik võlainstrument olla praeguses inflatsioonilises keskkonnas hea tugi keskklassile kui ka tädi Maalidele, kes endale ’kirsturaha’ koguvad? Püüame vastata:

  • See suurendab inimeste motivatsiooni pikaajaliselt säästa ja samas tagada oma raha ostujõud. See on avatud kõigile elanikele ehk mittediskrimineeriv, aga mõeldud ikkagi madalama ja keskklassi toetamiseks;
  • See tõmbab mingi osa raha tarbimisest ära ja nii pidurdab natukenegi inflatsiooni;
  • Seda on ülilihtne administreerida ja rakendada. Meil on hästi toimiv EVK väärtpaberikontode süsteem ja pangad ilmselt löövad hea meelega kaasa, kuigi meede sööks nende deposiidibaasi, kus reaalintressid on sügavas miinuses;
  • Lapsevanemad saavad võimaluse korral hakata laste jaoks säästma kartmata, et inflatsioon säästud ära sööb;
  • See pehmendaks Isamaa II samba lõhkumise fiaskot selles mõttes, et palju II sambast ’vabastatud’ rahast sulab hetkel pangakontodel heleda leegiga;
  • Riik saaks esimesel aastal eelarvesse rahasüsti, kuigi see raha pole hetkel odav. Samas laekub riigile sel aastal kiirema inflatsiooni tõttu ka rohkem käibemaksu ja aktsiise, mis tasandab kulusid. Rahandusministeeriumil oleks võimalik jooksvaid inflatsioonikindlaid intressimakseid kapitaliturgudel ka hedge’ida.

Vastuargument saab olla vaid üks – riik saaks kapitaliturult laenata ca 0,4-0,5% intressiga, aga siis jääksid saavutamata eespool loetletud eesmärgid 1-5. Seega on siin poliitiliste valikute koht. Muidugi on vaja valida ka see, kui palju raha lastakse igal Eesti inimesel imikust vanurini sellesse riigi võlakirja aastas paigutada. USA’s on see lagi 15,000 USD (elektrooniline + pabervõlakiri). Eestis võiks see olla 10,000 EUR aastas või natuke vähem.

Sharpminder hindab, et nõudlus taoliste võlakirjade järgi võiks olla arvestatav. Ideaalis näeksime ka seda, et nendest võlakirjadest riigikassasse laekuv raha oleks sihtotstarbeline ja suunatud inimkapitali investeeringuteks ja reformideks, mis seni raha puudusel on takerdunud. Näiteks pikaajalise hoolduse suurem toetamine, tasuta taastusravi laiendamine, individuaalsete õpikontode süsteemi (ILA) käivitamine jne.

Kokkuvõttes on võita rohkem kui kaotada. Tasuks mõtlema hakata. Rõhutaks, et tegemist on inflatsioonikaitsega säästuinstrumendiga, mitte investeerimistootega. Investeerimine on omaette tegevus, mis on ja jääb ikka kesk- ja kõrgklassi pärusmaaks.

2. Juhtimiskriis ja riigi strateegilise planeerimise nõrkus.

Me ei taha pikalt rääkida Kaja Kallase juhivõimekusest, kuigi tema jonnakus ja reformierakondlik dogmatism teevad asjad vaid hullemaks. Sharpminderit paneb muretsema hoopis see, kui vildakas või olematu on Eesti riigi strateegilise planeerimise ja kobarkriiside juhtimise võimekus. Kõik tänased kriisid – Vene-Ukraina võimalik sõjaline konflikt ja geopoliitilised pinged laiemalt, COVID, energiakriis ja kõrge inflatsioon, ei ole ’musta luige’ kaasused. Ehk vaid COVID’i nii massiivset levikut ja visa püsimist oli enne pandeemia puhkemist raske ennustada. Kuid ka selleks kriisiks oleks saanud valmistuda reaalselt, mitte ainult ’paberil’. Aga ei. Meenuvad hoopis ministrite Aabi ja Reinsalu kangelaslikud fotod Tallinna lennujaamast, kui mindi vastu maskitarnele Hiinast (loe siit). Mõneti muhedama versiooni sündmusest kirjutas kunagi lugejakiri.ee (loe siit).

Miks me siis oleme sellises kehvas olukorras?

Esiteks, riigivalitsemine toimib meil ikka ministeeriumide silotornide põhimõttel ja tervikvastutus on olematu. Näiteks puudutab rohepööre energeetikas otseselt majandusministri, keskkonnaministri ja põllumajandusministri portfelli. Valitsus plaanib põlevkivienergeetikast kiiresti välja minna, roheenergeetika arendamisel aga asjad stoppavad. Ka on maha magatud vajadus kiiremini arendada välja kaabelühendusi Soomega, et importida rohkem Põhjamaade soodsamat energiat. Septembri lõpus rääkis plaanidest EstLink3 osas Eleringi kommunikatsioonijuht Ain Köster (loe siit).  Tuleb välja, et Estlink3 rajamise küsimus oleks juba siis (septembris 2021) õigustatud olnud, aga asja realiseerimisega peaks kohmaka ja ülipika graafikuga 10-15 aastat ootama.

Uute energiaühenduste peale oleks pidanud ammu mõtlema ja ka raha saanuks leida kiiremini. Juba sel aastal tulevad RRF rahad ja meenutamaks lugejatele, kui lühinägelik ja poliitiliselt populistlik on Eesti RRF plaan, toome selle joonise siin veelkord ära.

Rohuküla raudteejupike ja hägusa funktsionaalsusega Ülemiste Transporditerminal on tänaste energeetika- ja rohepöörde probleemide taustal marginaalsed asjad, mida olnuks mõistlikum arendada kas RRF laenuga või huviliste kaasrahastusega. Aga Eesti loobus soodsast RRF laenurahast ja surus esikohale mõlema valitsuspartei sisepoliitliselt olulised prioriteedid. Kogu Eesti istub edasi nagu Godot oodates, et majandusminister Taavi Aas (KE) lõpuks jalad kõhu alt välja võtaks ja energeetika kobarkäkiga tõsiselt tegutsema hakkaks.

Tõenäoselt tekivad uued parteilised pinged peagi, kui Eesti asub Brüsseliga läbi rääkima meie ’Fit for 55’ kava. Kes ohvriks tuuakse – kas põllumehed ja biogaasid (Maaeluminister Klaase (Reform) või metsamehed ja raiemahud (Keskkonnaminister Savisaar (KE)?

Magage rahulikult, Eesti inimesed!

Meie poliitikute ja vastutajate maapeale toomiseks on asjakohane osundada Alar Voitka koostatud graafikule Eesti ja Soome tuulenergia arengust (vaata joonist).

Soome (hele tulp) ja Eesti (tume tulp) toimivad tuuleenergia võimsused. Graafika Alar Voitka, andmed Soome osas Wikipedia (link)

Meie energeetika riigifirmad vaidlevad kohtus nagu Oru Pearu ja Mäe Andres Euroopa Kohtuni välja, aga tulemust pole ollagi. Alexela juht Aivo Adamson osundas hiljuti oma FB seinal, et Elering, kes plaanib EstLink3 alles kauges tulevikus, teenib praegusest ’pudelikaelast’ kasumeid. Tehniliselt on need küll bilansivälised, aga Eleringi juhtide peamine motivaator ei tundu olevat võimalikult odava elektri suunamine Eesti tarbijateni, vaid kenad bilansinäitajad.

Halloo, Eesti poliitikud, ministrid ja suurte energiakontsernide juhid! Teie palk tuleks panna sõltuma mitte (energeetika) riigifirmade bilansilisest tulemusest, aga oma tegevuse laiemast sotsiaalmajanduslikust mõjust. Bilansid on uhked, aga rahvas ja ettevõtted ägavad lahendamata probleemide puntra käes. 

Teiseks probleemiks on ministeeriumide. silotornide-ülese strateegilise juhtkogu puudumine. Riigikantseleis on küll strateegiabüroo ja peaministri büroo, ent kodulehe põhjal võib öelda, et nende võimekus piirdub paberite ja ürituste tehnilise ettevalmistamise ning kommunikatsiooniga. Sisulist strateegilist mõtlemist evib kogu seltskonnast kindlasti endine Eesti Panga President, Harvardi haridusega Ardo Hansson, aga tema on otsustanud võtta endale Suure Vaikija rolli.  

Sharpminder pakub kaalumiseks riigihalduse ministrikoha kaotamist, kuna selle järele puudub terav vajadus; küllap need ametite liitmised ja riigimajad ka ilma selle ministrita valmis saavad. Selle asemele võiks luua tugeva mandaadiga arengu- ja strateegiaministri ametikoha. See võiks olla parteiväline tehnokraat asepeaministri staatuses, vaba erakondlikest huvidest ja toiduahelatest. „Sellist asja ju Vabariigi Valitsuse seadus ette ei näe“, hõikavad kohe parteide tagatoad. Aga mitte miski ei keela ju sellist ametikohta luua, et Eesti inimesed ’rahulikult magada saaksid’ ja valitsuse vahetumine vähem kaost kaasa tooks.

Strateegiaminister vajab endale ka tugevat meeskonda.

Kui tuua näited teiste riikide lahendustest, siis oleme juba kirjutanud Kreekast (loe lugu siit) ja see paralleel on jätkuvalt asjakohane. Kreeka endine arengu- ja konkurentsiminister Anna Diamantopoulou (vaata tema kohta Wikist siit) juhib praegu enda loodud mõttekoda Diktio (vaata siit), mis analüüsid reforme ja arenguid Kreekas ja Euroopas laiemalt. Diktiol on nõukoda, mille koosseis (vaata siit) ütleb selgelt, et tegemist on tõesti mõttetanki, mitte lihtsalt riigihangetel osaleva seltskonnaga.

Juhul kui… Foto: Gorodenkoff, Shutterstock

Eesti õnnetus ongi selles, et meie riigi-uuringud lohisevad poliitikaprotsessi voolusängis ja peavad valdavalt kaunistama müstilist ’tõenduspõhist’ poliitikat. Sellised uuringud ja neid väga kõrgel tehnilisel tasemel tegevad keskused (ASK, Praxis, Centar, RAKE  jne, jne) ei saa olla trendsetterid ega teerajajad. Ellujäämiseks peavad nad pidevalt osalema riigihangete karusellis ja see dikteerib eksistentsi stiilis ’tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt’.

Nii nagu Eesti strateegiaminister vajab soliidset rahvusvahelist nõukoda, nii vajab ta ka sõltumatut uurimisüksust, mis saab ise kujundada oma uurimisagenda ja võtta analüütilisi riske, kartmata jääda riikliku rahastuseta või põlu alla sattuda.

Kindlasti pole see kõik kokku odav lõbu, aga päeva lõpuks kindlasti kordades odavam kui poliitikute vigade pidev silumine maksumaksja rahaga. Poliitilise vastutuse mõiste on udune ja pigem moraalse paleuse teema, mis kobarkriisidega toimetulekul vähe abiks on. Kas näiteks juba kolmandat valitsust järjest majandusministri portfelli hoidev Taavi Aas kuidagi vastutab selle eest, et me ei olnud energiakriisiks valmis?

 Parteide- ja silotornide-ülese tuuma loomine aitaks tugevdada tõsise ekspertteadmise rolli, mis täna on jäänud kärajate stiilis arengukavade koostamise varju. Ka kärajad ja noorte arvamusrännakud (vaata Kaja Kallase FB seinalt 15.01. postitust) on toredad toimetamised, aga ainult nendele tuginedes läheb riik pikapeale lihtsalt rappa. Selge strateegiline visioon, tugev koordinatsioon ja ’what if’ stsenaariumide pidev läbitöötamine, on see, millele keskenduda.

3. Energiakriis ja selle sotsiaalmajanduslikud mõjud

Tänasest energiakriisist väljatulekuks puuduvad kiired lahendused. Pigem peame sööma varasema toimetamise või mittetoimetamise vilju. Ja seda veel tükk aega. Kaja Kallas sooviks kiireid lahendusi tootmisvõimsuste poolelt, aga see pole reaalne. Nüüd on minister Sutt võtnud ette päiksepaneelide teema, aga keset talve ei saa seal midagi muuta ja paljudel leibkondadel ning väikeettevõtjatel pole ressurssi, et sinna investeerida. Kõrge inflatsiooni tingimustes on tasuvust keeruline arvutada. Arengut pärsib seegi, et Eleringi  investeeringud on pandud põhivõrkude väljaarendamisse, mitte  nn viimase miili ühenduste loomisse väiketootjatele. Magage rahulikult, tublid inimesed lähemates ja kaugemates maakohtades, ei liigu teieni lähiajal kiiret interneti ega rohe-energiat.

Poliitikud küll väidetavalt palvetavad, et Põhja-Norras hakkaks keset talve vägevalt vihma sadama ja sealsed hüdrojaamad saaks rohkem elektrit tootma hakata. Eesti on kahjuks pika ahela tagumises otsas ja Skandinaaviast liigub palju elektrit ka mandri – Euroopasse ja UK’sse. Pealegi ei kao Eesti-Soome Estlink pudelikael enne selle kümnendi lõppu kuhugi. Seega ei saa kiire tootmisvõimsuste lisandumine olla meie energiakriisi lahendamise baasstsenaarium.

Mõneti absurditeatri vääriline oli hiljutine Indrek Saare (ESPD) ja roheliste juhi Zuzu Izmailova kokkulepe alustada koostööd keskkonnateemadel, mille raames nad tulid esimese ettepanekuna välja plaaniga viia kogu energiatootmine Eestis aastaks 2030 (sic!) roheenergiale, sest see on odav (loe siit). Aga mis see üleminek maksaks ja kuidas seda saavutada muidugi ei jõutud kirja panna. Pole mõtet selliste ’pisiasjadega’ tegeleda. Tundub, et Zuzu on lavakunstimehele mütsi silmini pähe tõmmanud. Sotside uus juht peaks maa peale tulema ja oskama elementaarseid matemaatilisi tehteid teha, et vältida padurohelist agendat ilma sotsiaalsete ja majanduslike mõjude hinda arvutamata.

Sharpminder vaatas korra, kui oluline (see, et see on oluline on ammu kõigile selge) on Venemaa osakaal EL energiakandjate impordis (vt joonist).

Vene energiakandjate import EL’i. Allikas: Eurostat. The EU in the World. 2020 Edition (link)

EL sõltuvus Venemaast on ikkagi väga tugev. Kui sellesse pilti ’what if’ baasil sisse projekteerida reaalse sõjalise konflikti tõenäosus, siis võib pilt energiahindade osas läbi lae lennata. Hiljutised FT lood viitavad sellele, et reaalse sõjakonflikti tõenäosus on kogu aeg kasvamas ja turud (sh energiakandjate turud) pole seda riski veel piisavalt tänastesse hindadesse sisse arvestanud. Kahjuks on geopoliitlise konflikti eskaleerumise tõenäosus oluliselt suurem kui Norra talviste paduvihmade oma. Juhul kui sõjaline konflikt peaks aset leidma, siis Venemaa vastus USA/EL sanktsioonidele on gaasikraanide maksimaalne kinnikeeramine. Ei taha mõeldagi, mis see võib kaasa tuua gaasi hindadele. Liites siia Soome energiaühenduste pudelikaela mure, saab ilmseks, et energiakriisi vallas on lähikuudel oodata ainult halbu uudiseid.

Gaasihinnad ongi Euroopas jälle kiires tõusufaasis (vaata graafikut). Juhul kui sõjaline konflikt tõesti realiseerub ja gaasikraane Vene poolt rohkem kinni keeratakse, siis liiga palju ei aita ka õhusilla kaudu tehtavad vedelgaasi tarned Gulf piirkonnast Euroopasse, mille ettevalmistamisega USA oma riskistsenaariumis juba tegeleb. Meenutab natuke WWII järgset õhusilda Lääne-Berliini, mis küll aitas, aga skaalad on hetkel ikka väga erinevad. 

Euroopa gaasihindade hinnakõver viimase aasta kohta (EUR/MWH kohta). Allikas: FT

Sama võib puudutada ka naftatoodete  hindu. Eksperdid pakuvad 80 USD/barrelit kui põrandat, sest pakkumine hetkel ei kasva ja Vene faktor võib probleeme süvendada. Juba eelmisel suvel hindasid nafta tippkauplejad, et sel aastal võib toornafta hind ületada 100 USD/barreli taseme. Loe lähemalt FT’st siit (paywall). Toornafta hindu viib hetkel ülespoole OPEC’i eelmise suve otsus lisada pakkumist ca 400,000 barrelit päevas igas kuus (loe siit, paywall). Venemaa pole küll OPEC liige, aga jälgib kartelli hinnapoliitikat. Sõja alustamine Ukrainas viiks toornafta hinna mühinal üle 100 USD taseme.

Nüüd ka energiakriisi sotsiaalmajanduslikest mõjudest lühemas perspektiivis.

Kui alustada väga rasket teemat läbi huumori prisma, siis 18.01. juhtus Sharpminder vaatama AK’d. Seal oli lõik oravatest Tartu Toomemäel. Saime teada, et Eestis on olemas lausa oravate register. Muidugi, oravad on Reformierakonna vapiloomaks ja seega võib oravate registri pidamine olla miskitmoodi soositud. Samas tundub absurdne, et vaeste inimeste registrit meil ei ole, mis võimaldaks lihtsalt ja kiiresti hädasolijaid aidata

Energiatoetuste maksmisega läks asi ikka väga piinlikuks. Sharpminder ei poolda kõigile  suurte toetuste maksmist, aga praegu kehtestatud vajaduspõhise toetuste menetlemise korraga pani valitsus ikka täiega ’puusse’

Toetuste korraldamise rusikareegel ütleb et, mida rohkem on toetuse potentsiaalseid saajaid, seda väiksem peab olema ühele inimesele kuluv administratiivne ressurss. Siit järeldubki loogiliselt, miks kõikvõimalikke tõendeid kogutakse vaid siis, kui toetuse küsijaid on vähe. Küünilisemad valitsused muidugi seavadki niisugused kriteeriumid, et neid oleks vähe. Kui nüüd ReKe valitsus otsustas jagada energiatoetust kõigile leibkondadele alla mediaansissetuleku, siis see tähendab ju pooli Eestimaa leibkondi, ehk maksimaalselt ca 313 000 taotlust. Ja see omakorda tähendab üle 100 000 töötunni ametnikele, kelle palgatase on üldjuhul üle Eesti keskmise. Lõppkokkuvõttes tuli välja samasugune käkk nagu Eesti RRF kavaga, kus KE sai oma ja Reform sai oma, aga tervik on jama.

Selle dokumentide kuhja asemel võinuks ju kasutada EMTA tuludeklaratsioonide andmebaasi. Just sedasama, mida me armastame maailmas haipida kui suurt e-riigi edulugu.

Tuludeklaratsioonide andmebaasis on ju poliitilise otsusega lihtne määrata üksikisiku tulu piimäärar üksikdeklaratsioonide ja ühisdeklaratsioonide jaoks. Leibkonna sissetoomine võtmekriteeriumina on antud juhul ebamõistlik, kuna küttekulusid ei mõjuta inimeste arv üldse ja energiakulusid mõistliku toimetamise puhul vaid vähesel määral.

Nii mõnedki Euroopa riigid (nt Madalmaad) on üle minemas toetuste maksmisele tuludeklaratsioonide põhiselt, sest tänases volatiilses maailmas muutuvad kiiresti sissetulekud, töökohad ja ka leibkonnad. Pole tark valida palju-tööd-ja-vähe-villa-strateegiat.

Kui inimeste toimetulekule natuke laiemalt läheneda, siis mõnevõrra eufemistlike ’suhtelise vaesuse’ ja ’vaesusriski’ asemel  tuleb täna rääkida vaesusest selle sõna otseses (rahapuuduse) mõttes ja loomulikult ka energiavaesusest. Hetkel hakkavad vaesus ja energiavaesus ühe rohkem ühte sulanduma, selle talve halastamatuid numbreid pole veel välja rehkendatud.

Sharpminder teeb praegu Euroopa Parlamendi tellitud uuringut, mis tegeleb vaesuse ja segregatsiooni muredega valitud linnades (sh Tallinnas, Helsingis, Valencias, Hamburgis). Tallinnas läbi viidud vestlustest sotsiaalvaldkonna töötajatega koorus tõsiasi, et kui COVID kriisis süvenesid vaeste (sh pensionäride) seas ennekõike mentaalsed probleemid – depressioon ja üksildustunne, siis energiašoki tingimustes pilt eskaleerub kiirelt. Energiakulude hüppeline tõus mõjutab paljusid väga valusalt. Vanemate individuaalmajade pensionäridest omanikud on meeleheitel, sest siiani igati korralikud kodanikud ei suuda enam oma elektriarveid maksta. Paljude jaoks esimest korda elus. Lapsed, kui on, ei pruugi endagi raskuste ja juba suure laenukoormuse tõttu suuta aidata. Võimalik, et nad on juba lahkunud sinna, kus päike paistab kauem ja sooojemalt.  Lõpuks tulevad inkassod, vara sundvõõrandamised, vaimsete probleemide süvenemine. Varsti on vaja XXL suuruses supikööke ning võib karta kodutuse kasvu. See ei käi kuidagi kokku klantspildiga edukast Eestist ja selle säravast pealinnast.

Kodutute ja vaeste jõulu(supi)köök Krakowi südalinnas, detsember 2016. Foto: Wjarek, Shutterstock

Loo lõppviimistlemise ajal saabus uudis, et koalitsioon on lihtsustatud toetusmeetme heakiitnud. Asi seegi, aga see kehtib 3 kuud, kuid energiakandjate hinnad ei pruugi keskpikas perspektiivis langeda ja probleemid lahvatavad sügisel uuesti.

Kui selles raskes teemas natukenegi musta huumorit kasutada, siis Taavi Aas ja co MKM’st võiks kaaluda peaaegu jõude seisva ’eduka’ Eesti lennufirma Nordica kasutamist selleks, et energiapagulasi Tenerifele ja teistesse soojadesse kohtadesse lennutada. Elektriarved Eestis saab nii paljuski nulli viia ja säilib mingigi inimese tunne. Võiksid olla sellised tubli odavlennufirma piletite hinnad ka. Maksumaksja raha on Nordicasse pumbatud küll ja veel ning ega teagi, kas praegused kompensatsioonimeetmed koos ametnike töötasude ja muu halduskuluga odavam tuleks kui paar korda nädalas Tenerife vahet lennata.

Tänase loo alguses küsisime, mis aitaks täita peaministri lubadust, et keegi ei pea oma und kaotama ja pakkusime ka mõned lahendused.   

Kaja Kallase soov, et kriisid kaoksid ja saaks rahulikult valitseda jääb küll unistuseks. Lisaks olemasolevatele kriisidele on uksele koputamas ka võimalik kapitalituru suur kriis. Kõige sellega peab hakkama saama.

Magage rahulikult, proua peaminister, kriisid hoolitsevad selle eest, et Teil ikka tegevust jätkuks!

22.01.2022

Londoni 1666 tulekahju rekonstruktsioon. Foto: Rowan Freeman, Unsplash

Hinda ja jaga: