Kui alustada Eestis pikka aega valimisvõitlust mõjutanud ’vene kaardist’, siis võib öelda, et enam see ei tööta. Katri Raik poleks Narvas võitnud ainult eestlaste häältega ja Mihhail Kõlvart Tallinnas ainult venelaste omadega. Nagu Katri Raik ise ERRs (24.10.2021) ütles – kui “eesti keskealisele naisele andis Narva vene mees hääle“, siis on suur muutus toimunud. „Esimest korda oli see, kui valimistel ei olnud juttu kodakondsusest ja vene koolist“.

Kindlasti on selle pöörde taga palju tegureid – majanduse ja heaolu järk-järguline tõus, põlvkondade vahetumine, venekeelse kogukonna eneseteadvuse tugevnemine, aga mis kindlasti samuti väga oluline – uue põlvkonna tulek erakondade, sh Keskerakonna tuumikusse. Nii Narvas kui Tallinnas on toimunud see, mida K.Raik nimetab ’poliitiliste dünastiate lõhkumiseks’.

Vene kaardi (või Vene karu) ülesäratamine valimisvõitluseks saab Sharpminderi meelest toimuda vaid teadliku parteipoliitilise manipulatsioonina. Ja paraku ei saa seda Reformierakonna, IL või EKRE arsenalis välistada.

Politoloogide üheks lemmikraamistikuks kaasaegse valijakäitumise seletamisel on saanud kahedimensiooniline vasak-parempoolsuse ja avatuse-suletuse teljestik. Väidetakse, et tänases Euroopas on kultuurilise identiteediga seotud küsimused (nt immigrantide või seksuaalvähemuste  kohtlemise osas) valijaeelistuste kujundamisel sama olulised kui traditsioonilised maksude, hüvitiste ja avalike teenuste teemad. Selle teooria popiks muutumise taga on paljuski ajastus – 2015 a. Euroopa migratsioonikriis ja omakorda sellest jõudu saanud populistide võidukäik.

Käesoleva aasta künnisel on olukord teine ja me näeme (vastupidi politoloogide ennustustele) vanade põhivooluparteide tagasitulekut. Näiteks on sotsid praegu võimul Saksamaal, Hispaanias, Taanis, Rootsis, Soomes. Seejuures väärib tähelepanu, et Saksa sotside võidu ühe seletusena pakutakse nende taipu kaaperdada ära parempopulistide loosungid hoolitsusest ’väikese inimese’ eest (loe pikemalt siit). Eestis jäi sarnane loosung „Meie seisame Sinu eest“ endiselt parempopulistliku EKRE kätte, ent olulist turbot see nende häälesaagile ei andnud. Seega peavad Eesti populistid endale sobiva loosungi sõnastama, mis saab olema omajagu keeruline, sest kuidas saab end establishmendile vastandada partei, kes on ise valitsuses olnud ja nii endale kui oma sõpradele usinalt ’jämedamaid vorste’ lõiganud?

’Üle ega ümber’ ei saa rohepöörde teemadest. Rohestumise tendentsi oli päris selgelt näha juba 2021 a. kohalikel valimistel – roheteemad olid erakondade valimisprogrammides ja ka koalitsioonilepingutes üks kaalukamaid osi. Samas puudub neis poliitika, ehk prioriteetide seadmine, valikute tegemine, rahaliste ressursside hankimine või vähemasti nende vajaduse planeerimine. Aga ühel hetkel seisavad valitsejad ikka karmi reaalsuse ees – Kas arendada kohalikke lennujaamu või  nõudluspõhist ühistransporti? Mil määral kompenseerida rohepöörde kulusid ja kellele? Kas ehitada tuumajaam ja kui, siis kelle õuele?

Täna, mil Eesti ägab kõrgete energiakulude koorma all, ei usu enam keegi, et roheteemad on poliitiliselt neutraalsed, et sellest võidavad kõik ja kaotajaid polegi. Distributive dilemma on rohepöörde üks võtmeküsimusi, mis tähendab sedagi, et vasak- ja parempoolsus jääb poliitikasse ikka alles. Sharpminder prognoosib, et just rohepöörde temaatikast võib saada algava aasta üks peamisi poliitilisi konflikte.

Parteide väljavaated riigikogu valimistel

Toetusprotsendid on kolmel parteil – Reformierakonnal, Keskerakonnal ja EKRE’l, pikemas ajahorisondis võrdsustunud ja seega on TINA-aeg suure küsimärgi all.  Kui varem jagasid võimu omavahel kaks suurt, siis  nüüd on pilt teine. Kolme suure võitlusse võib sekkuda veel ka Eesti 200, kuid nende jõudmine samasse kaalukategooriasse on pigem vähe tõenäone. Problemaatiline tundub ka Kersti Kaljulaidi kasutamine ’võiduratsuna’, sest tema populaarsus valijaskonnas on ambivalentne ja mis sama tähtis – ekspresidendile ei sobi pakkuda vähemat kui liidrikohta, aga kes partei juhtidest oleks ise valmis kõrvale astuma?

Sharpminderi horoskoop näitab lähenevate valimiste perspektiivis põnevat vastasseisu kahe partei vahel.

Pikaaegse TINA – partei Reformierakonna puhul on üha raskem aru saada, missugusel platvormil ja millise Eesti eest see täna seisab? Ideeliselt peaks nad tahtma õhukest riiki, kuid Kaja Kallase valitsus on hoopis välja käinud halduslikult ülikuluka energiakulude kompenseerimise süsteemi; samuti peaks olema tegu ettevõtluslembese parteiga, ent mitmete sektorite ärimeestele on koroonakriisis külmalt selg pööratud. Lisaks nõrgale valitsemissooritusele on parteisisesed erimeelsused üha tuntavamad. Kui septembris kirjutasime Reformierakonna sisepingetest (loe siit), saime kaela süüdistused valetamises. Täna, kui Ansip on korduvalt Kaja Kallast kritiseerinud, loe viimast sõnavõttu siit, on raske sisepingeid maha salata. Lisaks, kui süveneda Andrus Ansipi ja Kaja Kallase sõneluste sisusse, siis ilmneb, et tegu pole lapsiku jonniga nagu üritab meid veenda peaminister, vaid maailmavaateliste erisustega. Ansipi viimastest sõnavõttudest vaatab vastu euroopalik arusaam heaoluriigist – kõik maksavad makse, kõik saavad hüvesid; keskklass on praeguse ühiskonnakorralduse alustala. K.Kallase vaated on seevastu üpris arhailised ja näevad heaoluriiki kui valitsusele kuuluvat rahakotti, kust kõige vaesemetele kitsilt kopikaid poetatakse. Kallase ’õukonda’ kuuluvad maaimavaateliselt selgelt ka Pentus-Rosimannus ja Ligi.

Teine suur erinevus Ansipi ja Kallase vahel on selles, kuidas kriisiajal valitseda? Ansip läks annaalidesse lendlausega – „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada“, K.Kallase jaoks on aga kriisid üks suur häda ja õnnetus (loe siit). Ansip julges kriisi tipus (2010)  heast õigusloome tavast mööda minna ja tõsta kiirkorras käibemaksu, Kallas vastupidist sammu teha ei julge.

Kes siis veel, lisaks friends & family seltskonnale, võiks Reformierakonnale teravaid sõnumeid saata? See ei saa olema enam Keskerakond, kes on muutunud Kaja Kallase kabineti kahvatuks sussisahistajaks. 

Tähtede seis võib kujuneda soodsaks hoopis sotsidele, kes on samuti pikalt identiteedikriisis vaevelnud. Viimastel kuudel on parteis näha selgemat lahknemist lumehelbekeste ja põhivoolu sotside vahel, mis esmalt kulmineerub parteijuhi valimistel 5. veebruaril (Riina Sikkut versus Lauri Läänemets). Lumehelbekesed tegelevad süütute teemadega nagu toidukapid ja rattateed, Lauri Läänemets aga maksude ja õiglase ümberjagamisega. Läänemets võiks olla ESDE tõsiseltvõetav uus liider, kes suudab tekitada palju ebamugavust konkurentidele ja päästa sotsid varjusurmast. Reform näib Läänemetsa kartvat, sest miks muidu on Reformi raskekahurvägi (Keit Pentus-Rosimannus, Kaja Kallas) agaralt Lauri Läänemetsa ettepanekuid meedias pareerima asunud?

Poliitika-aasta 2022 pakub seega nii vanast rutiinist lahti ütlemist kui ka ’uut normaalsust’. Kui Sharpminder jõuluvana mängiks, siis paneks ta igale parteile kingikotti peegli. Peeglist saab tõtt vaadata või ka küsimusi küsida. Vanasõna ütleb aga, et kui täiskuuööl peegliga ristteele minna, siis näeb seal oma tulevase koalitsioonipartneri nägu.