Charlie Chaplin tabas oma filmiga ’Moodsad ajad’ (’Modern Times’, 1936) täkkesse, kui ta kujutas oma ajastu inimest tööstusrevolutsiooni mutrikesena. Ühelt poolt oli töökorraldus jäik ja ’masinlik’, teisalt olid ka töösuhted väga reguleeritud, sest oli ametiühingute õitseaeg. Ametiühingutes nähti üldiselt töötajate õiguste kaitsjat, millest said nad mõnel pool endale külge ka proletaarse klassivõitleja kuvandi. USA’s mõjutas ametiühingute negatiivset imagot täiendavalt nende sage seos maffiastruktuuridega. Maffia mõistis ametiühingutes peituvat mõjujõudu, ostis ära nende liidreid ja kauples sedakaudu kõrgendatud hindasid maffiameestele kuuluvate firmade töödele ja teenustele. Postsovjetlikus ruumis, kust ka Eesti kahjuks pärit on, pole ametiühingud oma renomeed veel lõpuni puhastada jõudnud ja nende populaarsus tööinimeste hulgas on kasin. Samas on ametiühingutega seotud kollektiivlepingu süsteem Mandri-Euroopa ja Põhjala töösuhetes tugevalt juurdunud ning tegemas Euroopa Komisjoni toel läbi ilmselget renessanssi.

Tänased ’moodsad ajad’ on Chaplini ajastuga mõnes asjas sarnased, mõnes aga ka totaalselt teistsugused. Töösuhted on radikaalselt muutunud, ent vajadus inflatsiooni ohjata on taas põletav.

Üks Euroopa tuntumaid politolooge ja heaoluriigi tuleviku suundumuste analüütikuid Anton Hemerijck tõi välja printsipiaalse seose inflatsiooni ohjamise valikute ja domineeriva majandusparadigma vahel. Keinsianismi paradigmas, mis oli iseloomulik ka Chaplini filmikäsitlusele, oli inflatsiooni ohjamise põhimehhanismiks palgapoliitika kontrollimine, mida teostati eeskätt kollektiivsete töölepingute abil. Sellele aitas kaasa üleüldine vasakpoolne meelsus 1960-ndate Euroopas, mille kohaselt reatöötaja ja bossi palgavahed ei tohtinud liiga suureks kasvada. Keinsianismi järel Euroopa vallutanud neoliberaalne paradigma, kus me kuni COVID’ini elasime, liberaliseeris töösuhted äärmuseni jättes need nõudluse ja pakkumise turu meelevalda. Kõige hilisema arenguna tegi neoliberaalne paradigma võimalikuks giggerite e. platvormtöö maailma tekke, kus töötajate sotsiaalkaitse teadaolevalt üldse puudub.

Kui palgad regulatsioonidest ja kohustustest vabastati, siis teatud oludes hakkas see kaasa tooma palgarallit, tõsi – peamiselt palgaskaala ülemises otsas, aga ka kõrge nõudlusega oskustöödel (nn Polish plumber’i fenomen). Palgaralli omakorda võimendas inflatsiooni(riski). Nii tuligi otsida välja neoliberaalse ajastuga sobiv tööriist – fiskaalortodoksia, mis Euroopas formaalselt väljendus Maastrichti kriteeriumides. Seekord siis otsustati ’kaant’ peal hoida mitte palkadel, vaid riigivõlal ja rahatrükil.

Niisiis on laias laastus kaks valikut – kas jahutada palkasid või jahutada rahapakkumist.

Täna, kui arenenud majandused seisavad taas majandusparadigma vahetuse lävel, ei osata veel selgelt sõnastada, milliseid uusi tööriistu vaja hakkab minema?

Sharpminder püüab tänase looga heita põgusa pilgu muutuvale töömaailmale ja inflatsioonile USAs ja Euroopas. Kui USA on pigem neoliberaalse inflatsiooni ohjamise usku, siis Euroopa näib üha kindlamalt pöörduvat keinsianismi töösuhete reguleerimise poole. Aga loomulikult pole pilt nii sirgjooneliselt lihtne.

Inflatsiooni ohjamiseks ei saa intressimäärade ’normaliseerimist’ (loe: tõstmist) keskpankade poolt ilmselt vältida. USA Fed on juba selgelt seda teed minemas. Bloombergi vahendusel saame pakkuda joonise, mis kujutab eeldatavaid intressimäärade tõstmisi Fed’i poolt järgnevatel aastatel. Kollased mummud näitavad Fed FOMC (Federal Open Market Committee) liikmete eelistusi selle kohta, kus võiksid intressimäärad lähiaastatel olla? Lihtsalt meeldetuletuseks – alles septembris oli Fed’i eeldus, et intressimäärasid 2022 ei tõsteta, kuigi QE programm pidi suveks 2022 läbi saama. Ka enne äsjast detsembri FOMC kohtumist usuti, et maksimaalselt tuleb kaks intressimäärade tõstmist. Tuli aga sõnum, et hetkel eeldatakse juba kolme intressimäärade tõusu järgmisel aastal. Turud ei taha küll seda kõike veel uskuda nagu näitab  viimastel päevadel võlakirjaturgudel toimunu. Omriconi levik seab kahtluse alla majanduse kiire kriisist väljumise ja see raskendab Fed’i kannapöörde elluviimist. Aga eks elu näitab, kuidas läheb.