Raevukas härg

Härjavõitlus. Foto: David Pineda Svenske, Shutterstock

Sharpminder

Antud lugu ilmus esmakordselt  Eesti Ekspress uues ajakirjas ‘Magnaat’ ja on mugandus meie varasemale Vangi dilemma loole. 

1980 aastal valmis Martin Scorsesel aegumatu film – „Raging bull“. Film on poksijast Jake LaMottast, kes poksiringis ei käinud kunagi põrandal, aga samal ajal suutis lõhkuda kõik suhted oma perekonnaga. Naise ja vennaga. Me võime mõelda mida tahame, aga x võit poksiringis ei pruugi palju tähendada. Tänane raevukas härg meie elutoas, rahakotis  jne on inflatsioon. Oleme sellel teemal korduvalt oma blogiloos kirjutanud, aga probleem pigem kasvab kui kahaneb.

Kes ei ole Scorsese filmi vaadanud, siis kiirpilk sinna on leitav alloleval lingil:

Mees kes talus kõike poksiringis, aga ei osanud elada oma elu. Raevukas, aga pidurdamatu. Film, mis teenis Robert de Niro’le Oscari. 

Inflatsioon on selline hetkel aegumatu teema, mis möllab meie rahakotis ja raske on talle leida rohtu.  

Inflatsioon saab keskpikas ajahorisondis püsida ka pakkumispoolsete tegurite tulemusena (mitte ainult nōudlusest tulenevalt). Kui keskpankade bilanss paisub, kuid pangad ei laena (ja suuremad rahaagregaadid ei kasva), siis ei saa see inflatsiooni tekitada. Probleem on muidugi selles, et kui kōik need logistilised jamad kestavad, siis vōib inflatsioon kauem kesta ning inflatsioonilisi ootusi mōjutada. Kuid oluline on see, et kui keskpangad nüüd järsult pidurdaks, oleks see lisapidur pakkumisele, mis niigi momendil kannatab. Küll on keskpanga ja infaltsiooni vaheline seos olemas läbi eelarvete (keskpangad ostavad valitsuse vōlakirju), kuid see tegevus on oma olemuselt lühiajaline (eeldusel, et koroona kaob) ning selle surve pole vōrreldav sellega, kui pangad järsku laenama hakkaksid. Sestap väidavadki kespankurid, et inflatsioon on “transitory” kuna eelkõige on see seotud pakkumisega ning eeldatakse, et see probleem lähiajal kaob.

Selline on IMF’lik selgitus inflatsiooni dilemmale. Samas Eestis on inflatsioon pigem püsiva iseloomuga ja vajaks mingidki valituse poolseid samme. Loodame, et need ka tulevad.

Väiksed valed, suured valed ja statistika

Oleme inflatsioonist Sharpminderis kirjutanud palju, ennekõike oma Tormilugudes ja ka hiljutises stagflatsiooniohule viitavas loos (loe siit). Keskpankade tegevus inflatsiooni ohjamisel ei oma otsest seost vangi dilemmaga. Tegemist on utreeritult pigem politseiniku dilemmaga. Vajalikus kohas pead olema karm ja lihtsamatel asjadel laskma minna; siis on olukord kontrolli all ja mingi tasakaal olemas. Aga kuidas mõõta õigesti seda, mis on otsustamisel vajalik? Keskpankade jaoks peaks see vajalik olema inflatsiooni statistika ja numbrid peaksid rääkima oma halastamatut keelt. Elu on siiski oluliselt keerulisem.

Sharpminder on ikka silma peal hoidnud Dr. Micheal Burry (’Big Short’ investor) tviitidel. Intervjuusid ta eriti ei anna ja palju tuleb välja lugeda tema krüptilistest sõnumitest. Üks tema viimastest tviitidest oli pühendatud Fed’i inflatsioonistatistikale. Vaata siit:

Mis siis Dr Burry’it siis ärritab? Kui alustada algusest, siis keskpangad peaksid ennekõike mõõtma oma rahapoliitika mõju. Esimese sammuna jätavad pangad kõrvale tavalise tarbijahinna indeksi (THI, inglise keeles CPI), mis mõõdab inflatsiooni ennekõike tarbija vaatevinklist. Selle asemel keskenduvad nad  nn ’core’ inflatsioonile, mis välistab väga volatiilsed energia- ja toiduainete hinnad. Aga see ei ole veel kõik. Fed’i juht Jerome Powell ei varjagi, et Fed ’mudib’ seda ’core’ inflatsiooni. Fed’i Dallase metoodika lõikab oma statistika jaoks ära ülemise 31% hinnakasvudest ja alumise 24% hinnalangustest. Fed’i Clevelandi metoodika lõikab ära nii ülemise kui ka alumise 16%. Tulemused on suhteliselt erinevad. Vaata joonist.

Allikas: Dallas ja Cleveland Federal Reserve

Dallase statistika, millest lähtub Fed ise, annabki väga sobivalt ’core’ inflatsiooniks ca 2%, mis on ka eesmärgiks. Clevelendi metoodika aga osundab 3,2%  ’core’ inflatsioonile, mis selgelt ületab soovitut. Muidugi puudub selge alus väitmaks, et üks metoodika on õigem kui teine, aga ikkagi jääb õhku küsimus, et kui kaugele ollakse valmis minema statistika mudimisel, et saada soovitule võimalikult lähedane number?

Eestis on THI jõudnud juba 5% tasemele ja kahjuks on raske uskuda, et see number lähitulevikus langema hakkab. Energiahinnad on tõusnud, et kõrgele jääda. Kui rohepöörde tempo tõuseb, siis saavad numbrid olema veelgi suuremad. Tarneahelad on ikka veel häiritud ja Eesti majanduse teatav ülekuumenemine lükkab hoogu juurde ka palgarallile. Kõik need on inflatsiooni soodustavad faktorid ja pigem on riskid oluliselt üles- kui allapoole.

Neli stsenaariumi

Kui on soov majanduse tulevikustsenaariume tõsisemalt uurida, siis tasub lugeda, mida suurema analüütilise kapatsiteedi ja kogemusega inimesed asjast arvavad. Toetume siinkohal Nouriel Roubini viimasele analüüsile, mis ilmus ’Project Syndicate’ veergudel (loe siit).

Allikas: Nouriel Roubini Facebook

Püüame lühidalt kokku võtta, millised arenguid Roubini visandas ja lisame omalt poolt, mida see Eesti jaoks tähendada võiks. Kõik stsenaariumid sõltuvad sellest, kas majanduskasv kiireneb või aeglustub ja kas inflatsioon püsib jätkuvalt kõrge või hakkab langema? Lihtne justkui. Või kuidas?

Esimese stsenaariumi võtmesõnaks on inglise keeles ’Goldilocks’. See väljendab olukorda, kus väiksele tüdrukule anti maitsta putru kolmest kausikesest ja talle meeldis enim see puder, mis ei olnud liiga kuum, liiga külm, vaid just paraja temperatuuriga.

Enamik Wall Street’i analüütikuid ja keskpangad soovivad seda ’Goldilocks’ stsenaariumi, kus majanduskasv püsib tugev ja inflatsioon hoitakse ca 2% juures. Eeldatakse, et ka COVID Delta variant suuremat pahandust ei tekita ja tarneahelate probleemid ajas lahenevad.

Turgude jaoks tekib roosiline eeldus, et ettevõtete kasumid kasvavad, mis hakkavad peegelduma üha kõrgemates aktsiahindades. Võlakirjade intressimäärad tasapisi normaliseeruvad koos järkjärguliste intressimäärade tõusuga, mis ei tekita turgudel erilist turbulentsi. Kõlab liiga ilusana, et reaalses elus tõsi olla.

Teine stsenaarium tooks kaasa ’ülekuumenemise’. Majandus hakkaks kiiresti kasvama kui tarneprobleemid lahenevad, väga lõtv raha- ja eelarvepoliitika suurendavad jätkuvalt nõudlust ja inflatsioon püsib kõrgel. Viimane on muidugi vastuolus tänase keskpankade mantraga, et inflatsioon on vaid ajutine. Turgude reaktsioon sõltub keskpankade tegevusest. Kui ei toimu jõulist sekkumist, siis turud mõnda aega kasvavad ja võlakirjade intressimäärad püsivad madalal. Juhul kui keskpangad hakkavad jõuliselt sekkuma, siis reaalintressimäärad kasvavad kiirelt ja aktsiaturgudel toimub suurem korrektsioon.

Kolmas stsenaarium viitab püsivale stagflatsioonile, kus inflatsioon on tänu lõdvale raha- ja fiskaalpoliitikale kõrge, aga majanduskasv pidurdub. Keskpangad on võlalõksus, kuna nii era kui ka valitsuste võlakoormad on väga kõrged ja intressimäärasid ilma turgusid raputamata tõsta naljalt ei saa. Lisaks raha- ja fiskaalpoliitikale mõjutavad kõrgemat inflatsiooni de-globaliseerimine, balkaniseerumine, migratsiooni piiramine, Hiina-USA vastasseis jms. tegurid. Turgudel hakkavad reaalintressid järsult kasvama ja aktsiaturud korrigeeruvad kiiresti karuturuks (vähemalt 20% langus varasemast kõrgpunktist).

Neljanda stsenaariumi puhul on peamiseks teemaks majanduskasvu kiire pidurdumine. Nõudlus väheneb kiiresti, juhul kui raha- ja eelarvepoliitilised stiimulid kaovad, mis toob kaasa inflatsiooni aeglustumise ja aktsiaturgude teatava korrektsiooni.

Vaadates Eesti majandust, siis II samba rahade liikumine tarbimisse on juba reaalselt kaasa toomas majanduse ülekuumenemist, mis tähendab II stsenaariumi käivitumist. Kiire majanduskasvu taustal peab silmas pidama ennekõike tööjõu puuduse teemat. Sellest tõukuv kiire palgakasv toidab inflatsiooni, samas kui hinnadumpingud teatud sektorites suruvad seal üha rohkem peale ebastandardseid töölepinguid, ennekõike madalapalgalisi ja ilma sotsiaalkaitseta töövõtulepinguid.

Valitsuse jaoks on vangi dilemma selles, mida antud olukorras ette võtta, et tulem Eesti ühiskonnale laiemalt oleks optimaalne? Rahandusminister Pentus-Rosimannus raporteeris, et Eesti mahub oma uue eelarvega juba Maastrichti kriteeriumide sisse. Iseenesest tore, aga hetkel mitte kõige olulisem teema. Maastrichti kriteeriumide jätkumine/mitte jätkumine saab ilmselt olema EL-s lähiajal üks fundmentaalse debati koht. Nii Prantsusmaa kui ka Itaalia (Peaminister kui ka ex- ECB juhi Mario Draghi isikus) on välja öelnud, et tegemist on minevikuparadigmaga ja nemad ei pea vajalikuks sellesse raamistikku naasmist.

Eesti majanduse jaoks on täna ikkagi küsimus number üks COVID-i kontrolli alla saamine. Sharpminder naasis just puhkusereisilt Hispaaniasse ja Portugali. Riiki sisenemisel kontrolliti kõiki nõutud tõendeid tõsiselt ja rangelt, riigi sees aga elu kees – paremad hotellid täis, kuulsatesse söögikohtadesse pole õhtul ilma broneeringuta lootust saada. Kuigi maskinõue kehtis vaid siseruumides, oli isegi tänavapildis vähemalt 4/5 inimestest maskides. Kui nõuded on kehtestatud, siis neid ka konsensuslikult täidetakse. Nii ongi Hispaanias täielikult vaktsineeritud üle 72% elanikkonnast ja nakatumiskordaja 80 (Eestis 658). Eks päeva lõpuks näeme, mis tagab kindlama majandusväljavaate, kas Eesti stsenaarium (kõik haiged, aga see-eest Maastrichti kriteeriumide raames!) või Hispaania stsenaarium.  

Kuigi turud ja keskpangad loodavad paljuski ’Goldilocks’ stsenaariumile, siis Roubini jaoks tundub algne ülekuumenemine ja hilisem võimalik stagflatsioon olevat oluliselt tõenäolisem stsenaarium. Peame temaga nõustuma ja hetkel pole mingit põhjust seisukohta muuta. Dr Burry kasutab oma Twitteri kontol pseudonüümi Cassandra. Cassandra oli Trooja kuninga Priamose tütar, kelle õigeid ennustusi keelduti uskumast, sest need olid ebameeldivad. Eks Dr. Burry ja Nouriel Roubini ja mõned teised väga head analüütikud/investorid (näiteks Sharpminderi eelmistest lugudest tuttav Russell Napier) on tänapäeva Cassandrad. Mida nad kipuvad osundama, ei meeldi paljudele, mugavam on uskuda roosilisemai stsenaariume. Aga valmistuda tuleks ka halvimaks.

 

Foto: Vaas “Cassandra and Ajax”, 550 BC

Hinda ja jaga: