Hiina Hiina vastu
Kes on pildil kõige tähtsam? Wang Huning vaatab kuidas Hiina President Hu Jintao räägib USA Presidendi Barack Obamaga Toronto G7 tippkohtumisel. Valge Maja ametlik foto
Sharpminder
Me kõik vist teame Bruce Leed, Hiina maailmakuulsat, tänaseks siit ilmast lahkunud karate- ja filmistaari. Peenema filmimaitsega inimesed teavad ka imekaunist Gong Li’d. Teame muidugi ka Jack Ma’d ja tema Alibabat, paljudele eestlastele tuttavat interneti kaubamaja. Selle aasta üks üllatusi on olnud tõik, et Hiina võimud on hakanud pitsitama Alibabat ja teisi Hiina tech-hiidusid. Esialgu tundub see käivat risti vastu Hiina maailmavallutuslikele majanduslikele ambitsioonidele. Kas on ehk Hiinal mingi uus ’pikk plaan’?
Hiina võimuladviku uue vormi saanud ’pikk plaan’ on maailma mõttekodades sel aastal erilist tähelepanu pälvimas. Vähem on teada selle uue ideoloogia peamisest niiditõmbajast Wang Huningist. Aga kes on üldse Wang Huning? Hea küsimus. Aus ülestunnistus Sharpminderi poolt on, et me polnud temast midagi kuulnud enne kui meie töölauale sattus N.S. Lyonsi värske artikkel, mille täisversiooni saab lugeda siit. Kuna teema on intrigeeriv ja puudutab maailma suurriiki nr. 2, siis võtamegi seekord ette Hiina halli kardinali Wang Huning’i ja tema komponeeritud uue arenguideoloogia.
Selle aasta augustis kadus justkui maamunalt ülituntud Hiina filmistaar, ärinaine ja laulja Zhao Wei, kelle vara väärtuseks hinnatakse ca 1 miljard USD ja kellel oli Weibo’s (Hiina sotsiaalmeedia) üle 86 miljoni jälgija. Kõik temaga seotud veebilehed, filmitiitrid ja kõik muu haihtus paugupealt või haigutas tema nime asemel vaid must tühik. Ja Zhao polnud üksikjuhtum.
Lihtsustatult öeldes oli alanud Hiina uus, pehmemat sorti ’kultuurirevolutsioon’, mille alusideoloogiaks on Hiina Presidendi Xi ’Ühise jõukuse’ (inglise keeles ’Common Prosperity’) kampaania. Selle kampaaniaga kaasnev muutuste protsess jookseb paralleelselt kahte liini pidi – esiteks, mahukas regulatiivne sekkumine erasektori tegevusse, erilise fookusega ’tech’ hiidudel ja teiseks, massiivne pingutus Hiina läänestuva kultuuri tagasitoomiseks oma juurte ja riigi keskse juhtimise alla.
Muidugi võib küsida, et kes, milleks üldse ja miks just nüüd? Kõrvaltvaatajate jaoks oleks ilmselt esimene vastus President Xi ja tema soov omada ülitugevat poliitilist kontrolli ning kindlustada oma võim ka järgnevateks perioodideks. See on paraku vale vastus. Tegelik ideoloog ja niiditõmbaja on Wang Huning, kes eelistab ise varjus püsida, kuigi omab praeguses Hiina tippešelonis väga kõrget positsiooni.
Wang magab väga vähe ja on tõsine tööhoolik. Varasemad sõbrad räägivad temast kui prillidega pehmost, teoreetikust, kes on introvert ja äärmiselt diskreetne. Teadlasena oli ta väga viljakas, olles enam kui 20 raamatu ja arvukate esseede autor. Hiina varasem juht Jiang Zemin pidi Wangi korduvalt veenma loobuma akadeemilisest karjäärist partei tippideoloogi ameti kasuks. Alles 1990ndate alguses liitus toona vähem kui 40-aastane Wang lõpuks Hiina Kommunistliku Partei aparaadiga, katkestas kõik oma vanad kontaktid ja ei suhtle enam ühegi välismaalasega.
Nendele veidrustele vaatamata on Wang Huning võimalik et kõige mõjukam elusolev avalik intellektuaal. Ta on seitsmeliikmelise Hiina KP poliitbüroo liige ja peamine ideoloogiline teoreetik. Tema ideed arvatakse olevat mõjutanud ka President Xi korruptsioonivastast kampaaniat ’Hiina Unistus’ (’China Dream’) ning agressiivseid välismajanduslikke nn Uue siiditee algatusi (’Belt and Road Initiative’). On eriliselt tähelepanuväärne, et mõjukat kohta omas Wang ka kahe eelmise Hiina juhi – Jiang Zemin’i ja Hu Jintao võtmepoliitikate koostamises.
Mis mõjutab Wang Huning’i mõtlemist?
Kõik on kuulnud Hiina kurikuulsast ’Kultuurirevolutsioonist’ (1966-1976). Toonased noored ja tudengid saadeti massiliselt kaugetesse maakondadesse kraave kaevama, põllul töötama ja varblasi taga ajama. Wangi see kõik ei puudutanud – tema õppis oma kodulinna Shanghai eliitkoolis võõrkeeli. Sündinud 1955.a. revolutsioonilises peres oli ta varasest noorusest haiglane nohik. Vanemate taust ja mõju viisidki ta Shanghai eliitkooli. Kirss tordil tolle ajastu kohta on fakt, et õpetajad sokutasid talle keelatud võõrkeelset kirjandust, mida ta kogu aeg innustunult luges.
Kui Hiina ülikoolid pärast Kultuurirevolutsiooni taas avati, oli Wang üks esimesi, kes tegi edukalt sisseastumiseksamid väga prestiižikasse Shanghai Fudani Ülikooli. Eksamid läksid nii hästi, et ta võeti kohe vastu rahvusvahelise poliitika magistriprogrammi ilma, et ta omanuks mingitki bakalaureuse kraadi. Magistritöö Fudanis, millest sai Wangi esimene raamat, uuris Lääne rahvusliku suveräänsuse arengut Gilgameshist Aristotelese, Machiavelli, Rousseau, Hegeli ja Marxini. Võrdluseks muidugi Hiina mõtlejate käsitlused. See uurimistöö pani aluse Wangi enda teooriatele rahvusriigist ja rahvusvahelistest suhetest.
Samas hakkas Wang tegelema teise, kultuuri ja väärtuste narratiiviga, mis on määratlenud tema töid ja hilisemat mõtlemist. Wang käsitles neid teemasid süvitsi oma 1988 aasta essees ’Hiina poliitilise kultuuri struktuurne muutus’ (loe lähemalt siit), millest sai tema üks enim tsiteeritud töid. Ta väitis, et Hiina KP peaks kiireloomuliselt mõtlema sellele, et ühiskondlik ’tarkvara’ (kultuur, väärtused, hoiakud) kujundab poliitilisi suundumusi sama palju kui ’riistvara’ (majandus, institutsionaalne struktuur). Esmapilgul lihtne mõte oli siiski julge eemaldumine ortodoksest marksistlikust materialismist, mida ka maoistid siiani pühaks olid pidanud.
Analüüsides Dengi-aegset 1970-80ndate Hiinat, mille suund oli majanduse kiirele avanemisele, järeldas ta, et riik on transformeerumas tootmiselt tarbimisele suunatud majanduseks, spirituaalsest kultuurist materialistlikuks kultuuriks ja kollektiivsest individualistlikuks ühiskonnaks. Samas jättis see ’sotsialism Hiina eripäraga’ riigi ilma selge kultuurilise visioonita. „Tänapäeva Hiinas pole enam ühtegi tuumikväärtust, mis ühiskonda koos hoiaks“, hoiatas Wang. „Me peame need tuumväärtused looma.“ Wangi toonases nägemuses tulnuks Hiina traditsioonilised väärtused siduda modernse Lääne ja marksismi vaimuga. Tol hetkel (1980-ndate lõpus) uskus ta veel, et liberalism võib mängida Hiina arengus olulist osa. Aga see muutus peatselt.
’Reality check’ USA’s
Samal ajal poliitilise kultuuri essee ilmumisega sai 30-aastasest Wangist Fudani Ülikooli noorim täisprofessor. Ühtlasi võitis ta paljuihaldatud Ameerika Poliitikateaduste Assotsiatsiooni stipendiumi pooleaastaseks lähetuseks USAsse. Olles USA suhtes äärmiselt uudishimulik, külastas ta selle lühikese ajaga 30 linna ja 20 ülikooli, mistõttu on teda hüütud ka Hiina Alexis de Tocqueville’ks. See, mida Wang nägi, häiris teda kõvasti ja sundis revideerima ta seniseid vaateid liberaalsele demokraatiale.
Wang pani oma mõtted kirja raamatusse America Against America (1991), millest sai tema kõige kuulsam teos. Ta kirjeldas kodutuid Washingtoni tänavatel, kontrolli alt väljunud narkokuritegevust New Yorgis ja San Franciscos, korporatsioone, kes on valitsuse oma kontrolli alla võtnud, pingeid rikaste ja vaeste, valgete ja mustade, individuaalsete ja kollektiivsete õiguste, egalitaarsuse ja klassiprivileegide vahel.
Põhihäda on Wangi meelest aga see, et ameeriklased ise näevad kõiki neid muresid kui tehnoloogiliselt ja ratsionaalselt lahendatavaid, kuigi olemuslikult on need hoopis kultuurilised. See, et kõik – inimkeha, seks, teadmised, poliitika, võim, seadused – on Ameerikas kaubaks muudetud, korrumpeerib ühiskonda ja tekitab tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Lõpuks viib selline kaubastamisele suunatud majandusmudel välja inimeste üksilduseni (human loneliness), mille paratamatuks kaasproduktiks on suur sotsiaalne ebavõrdsus. USA ülikoolides ringi liikudes märkas Wang, et noored ei hooli enam traditsioonilistest Lääne kultuuri väärtustest. “Kui väärtussüsteem kokku kukub, kuidas saab siis sotsiaalne süsteem püsti jääda?”, mõtiskleb ta.
Nii tegi Ameerika-kogemus kunagisest liberaalse demokraatia pooldajast Wangist selle ägedaima vastase. Hiinasse naastes asus ta propageerima seisukohta, et Hiina peab seisma vastu välismaistele liberaliseerimisideedele ning muutuma tugeva riigikontrolliga eneseteadlikuks rahvusriigiks. Selle nimel hakkas Wang töötama välja Hiina uut arenguideoloogiat, mida ta ise nimetab neokonservatiivseks. “Ta oli väga hõivatud mõtetega sellest, kuidas peaks Hiinat valitsema. Ta istus ööd läbi oma kabinetis ja ei teinud midagi muud”, meenutab üks toonaseid Fudan’I ülikooli tudengeid oma tagasivaates.
Wangi nägemuses vajas Hiina tugevat keskvalitsust, et ühiskonda koos hoida. Ajalooline moment selliste ideede väljakäimiseks poleks saanud olla sobivam – 1989 a. uputasid valitsusvägede tankid Tiananmen’i väljakul verre tudengite demokraatiat nõudva meeleavalduse. Pingete rahustamiseks ühiskonnas vajas KP ladvik tugevat õukonnafilosoofi ja nii leidsidki nad tee Wang Huning’i juurde. Ajendiks Wangi toomisel KP juhtkonda sai tollal veel Fudani professori Wangi esinemine ülikoolidevahelises väitlusvõistuses 1993.a Singapuris, kus Wangi juhitud Fudani tiim võttis võidu Taiwani ülikooli ees
Tianameni väljak Pekingis aastal 2018. Mitte miski ei tähista siin 1989 a. veresauna. Allikas: erakogu
Wang Huningi õudusunenägu
21. sajandi esimesed aastakümned olid kui vesi Wangi idoloogilisele veskile. Ameerika demokraatia ei paistnud miljonitele Hiina internetikasutajatele enam vaba ja õitsva unistuste maana. See oli pigem Wangi Ameerika, mida iseloomustas tööstuse ja maapiirkondade allakäik, töötus ja Hillbilly rahvas, tohutu varanduslik ebavõrdsus, galopeerivad kinnisvarahinnad ja kodutus, vaimne tühjus ja sotsiaalse kanga lagunemine, rassivägivald ja koolitulistamised. Kui Trumpi fännide jõuk 6. jaanuaril 2021 Kapitooliumi ründas, muutus Wangi 30-aasta tagune raamat America Against America taas bestselleriks, kust hiinlased toimuvale vastuseid otsisid. Raamat müüdi poodides läbi ja internetifoorumites küsiti selle eest ei rohkem ega vähem kui $2,500. Lingi raamatu mitteametlikule tõlkele inglise keelde leiad siit.
Paraku ei saa Wang oma honoraritulu ja kirjanikukuulsust nautida, sest palju nendest probleemidest, mida ta paarkümmend aastat tagasi USAs nägi, on täna edukalt Vaikse ookeani ületanud ning Hiinasse jõudnud. Neoliberaalne kapitalistlik majandusmudel ehk ‘Hiina näoga sotsialism’ oli tõstnud riigi kiiresti maailma ebavõrdseimate maade klubisse. Hiina Gini indeks 2010 aastal oli 0.44, (võrdluseks – USAs 0.40, Mehhikos 0.47, Brasiilias 0.44, Eestis 0.32, Rootsis 0,28).
Hiina tech-hiiud on kasvatanud oma monopoolse positsiooni ligi 90%-le turust, mis ületab USA näitajaid ning töönädala pikkust oli saanud tavaks märgistada ’996’ sümboliga (kl. 9-st hommikul kuni 9-ni õhtul, 6 päeva nädalas). Tech-hiidude palgatöölistega teises äärmuses on gig-majanduses hõivatud, kes peavad para-FIE-dena oma õiguste eest võitlema. Hinnaguliselt on aastaks 2036 Hiinas selliste giggeritena hõivatud kuni 400 miljonit inimest , loe siit.
Pekingi argipäev. Allikas: erakogu
Pingeid Hiina tööturul kasvatavad ka sajad tuhended maalt linna kolivad noored talupojad ning verivärskete ülikoolilõpetajate üha suurenev armee, kes kõik kipuvad jääma töötuteks. Üks populaarseid hiina sotsiaalmeeme ütleb – „ülikoolikraad = töötus“. Maapiirkonnad tühjenevad tööealistest inimestest ja maha jäävad vaid eakad, kellel pole enam loota traditsioonilisele perekonna toetusele; riiklik sotsiaalhoolekande süsteem on samas pea olematu. Kõik see on väga sarnane pildile, mida tööstusrevolutsiooni-aegsest Euroopast maalis E.Durkheim oma kuulsas raamatus ’Le Suicide’ (1897).
Sarnaselt tööstusrevolutsiooniga kaasnenud ühiskonna atomiseerumisele on ka Hiinas sotsiaalne küünarnukitunne kadumas ning enam pole harvad stseenid, kus tänaval kukkunud vanainimesest kõnnitakse lihtsalt ‘külma näoga’ mööda. Hiina noore põlvkonna reaktsioon ühiskonna kasvavale konsumerismile ja amokijooksule jõukuse nimel on vastuoluline – ühed lähevad sellega kaasa, teised on valinud nihilismi. Nihiliste ühendab liikumine tangping (“lying flat”), mis tähendab kõigele käegalöömist. Tehakse vaid miinimum, et elus püsida, ilma vähimagi ambitsioonita õppida või karjääri teha.
Selline õhustik on jätnud oma jälje ka Hiina rahvastikutaastele. Sündimuskordaja on Hiinas langenud 1,3 lapseni naise kohta, mis on sarnane arenenud Lääneriikidega. Aga see on ilmselgelt ebapiisav Hiina majanduslike ambitsioonide realiseerimiseks
Sündimuskordajad USAs, Hiinas ja Koreas. Allikas: OECD 2021
Link toorandmete juurde https://data.oecd.org/pop/fertility-rates.htm#indicator-chart
Nii ongi pärast brutaalset poliitikat piirata laste arvu vaid ühele lapsele peres võetud tänaseks suund mitmelapseliste perede propageerimisele karmistades samas järsult abordi võimalusi. Hiina noored peavad seda aga tobedaks ja täiesti ’elukaugeks’. Põhjused on aga seinast seina. Sotsiaalmeedias muutuvad kiiresti viraalseks positused, mis küsivad – „Kas siis valitsus ei saa aru, et noored on juba täiesti kurnatud võitlemast omaenda toimetuleku eest? Kuidas saaksime me endale veel lapsi lubada, kui vaid ühe lapse haridusele kulub 30 000-115 000 dollarit aastas?“ (st umbes seitse keskmist aastapalka). Teised, paremal elujärjel noored, leiavad aga, et lapsed takistaksid neil oma toredat elustiili nautimast. DINK (“Double Income, No Kids”) – see on edukate urbanistidest paaride maailm. Nagu üks 27-aastane steriliseeritud noormees The New York Times’ile seletas: “Meie põlvkonnale pole lapsi ilmtingimata vaja… Nii saame elada ilma igasuguse koormata. Miks mitte investeerida pigem endasse, oma vaimsesse ja materiaalsesse rikkusse?”
Nii et kui Lääne demokraadid kahtlevad, kas Hiinas on liberalism kuigivõrdki juuri ajanud, siis tasuks neil vaadata asja natuke tähelepanelikumalt. Mõeldes liberaliseerumisest kui vabade valimiste, ajakirjandusvabaduse ja inimõiguste võidukäigust, siis pole Hiina tõepoolest sammukestki edenenud. Aga kui läheneda liberalismi definitsioonile natuke laiemalt – nähes selle olemusliku joonena indiviidi vabastamist absoluutselt kõikidest piiravatest ‘köidikutest’ , olgu selleks siis kodukoht, traditsioonid, suguvõsa, abielu või koguni maine vara. Sellest vaatepunktist on Hiina liberaliseerunud veelgi radikaalsemalt kui Wang eales karta oskas. Aga mida siis suur ideoloog ja õukonnafilosoof selle kõigega ette võttis?
Suur eksperiment
Varasemate dekaadide suund totaalsele rikastumisele ja avanemisele maailmale on Hiinas ümber saanud. Dengi omaaegne loosung ’To get rich is glorious’ pole enam moes. Tundub, et Wang on suutnud President Xi’d veenda, et Hiina ainus pääsetee on võtta ette karme meetmeid hävitamaks uusrikkuse mentaliteeti, moraalseid pahesid nagu narkootikumid ja prostitutsioon ning taastamaks väärikust ja sotsiaalset lugupidamist. Need eksistentsiaalsed pahed on ‘loomulikult’ pärit läänelikust majandusest ja kultuurist.
Poliitika praktikasse valati need Wangi ideed ‘Ühise jõukuse’ kampaania nime all. Selle aasta jaanuaris teatas Xi, öeldes : “Me ei tohi absoluutselt lubada, et lõhe rikaste ja vaeste vahel veel suuremaks kasvaks”. Ühtlasi manitses ta, et ühise jõukuse saavutamine pole pelgalt majanduslik, vaid ka poliitilis-ideoloogiline teema, mis puudutab valitsemise aluspõhimõtteid.
Hiina uus ‘Ühise jõukuse’ kurss ongi see põhjus, miks riigi tehnoloogiahiiud on sattunud monopolivastase uurimise alla ja peavad maksma miljardeid dollareid trahve. See on põhjus, miks Hiina internet ja sotsiaalmeedia on allutatud rangele kontrollile; miks kuulsused nagu Zhao Wei on meediast kadunud ning lastel on keelatud mängida videomänge üle kolme tunni nädalas. See on põhjus, miks rekordeid jahtivad IPOd on ootamatult pausile pandud, miks ‘996’ töögraafikud on tänaseks keelatud ja giggerite töötasu määrasid jõuga tõstetud. See on ka põhjus, miks valitsus üleöö keelas kõik erasektori koolitusasutused ja pani ‘kaane peale’ üürihindadele.
Ükskõik, kas vaadata majandus- ja maksupoliitikat või haridus- ja kultuuripoliitikat, näeme selget fookust noorele põlvkonnale. Üks aspekt on siin demograafiline ja vajadus iga hinna eest sündivust tõsta, teine aga Wangi veendumus, et kui noored satuvad Lääne laastava mõju alla, siis Hiina laguneb nagu omal ajal lagunes Nõukogude Liit. Seepärast peabki ’Ühise jõukuse’ kurss, mida on nimetatud ka Kultuurirevolutsioon 2.0-ks, suutma leevendada neid noorte materiaalseid muresid, millest eespool juttu oli.
Selle aasta augustis teatas Xi maksumuudatuste plaanist, mis kärbib super-rikaste tulusid. See võimendab valitsuse juba varem võetud kurssi varanduslikku ebavõrdsust vähendada. Selle esimesi vilju on juba näha – vähenevad mitmed olulised vaesuse mõõdikud nagu Gini indeks, vaesuspiiril elavate inimeste osakaal ja rikkaimale tuludetsiilile kuuluv jõukuse osa. Näiteks ebavõrdsust mõõtev Gini on Hiinas viimase dekaadiga langenud 0.44-lt 0.38-le, mis on juba lähedane Prantsusmaa näitajaga (0.36). Tänane Hiina on sissetulekute mõttes võrdsem kõigist Ladina–Ameerika riikidest ja ka USAst.
Allpool riigi vaesuspiiri elavate inimeste osakaal. Allikas: World Bank 2021
Link toorandmetele https://data.worldbank.org/indicator/SI.POV.NAHC?locations=CN
Kui vaesuspiiriga saab manipuleerida, pannes piir lihtsalt nii madalale, et sellest allapole jäävad vaid vähesed, siis rikkuse detsiiljaotusega on petta keerulisem. Ehk on mõnelegi meist üllatuseks, et Rootsis kuulub 10% kõige rikkamatele pea samasuur osa jõukusest nagu Hiinas (vastavalt 23 ja 29%). Märgilisem kui see üks number, on aga jõukuse jaotumise trend – kui Hiinas läheb see viimasel kümnendil järsult allapoole (st ebavõrdsus väheneb), siis mitmetes Läääne-Euroopa riikides (nagu Rootsis) ülespoole.
Rikkaimale tuludetsiilile kuuluv jõukuse osa Hiinas Rootsis ja USAs. Allikas: World Bank 2021
Hiina sotsiaalpoliitika on mõnes muuski mõttes muutumas Lääne sarnaseks. Näiteks moodustavad sotsiaalkindlustuse maksed 28% riigi tuludest, mis on oluliselt kõrgem kui Aasia-Vaikse ookeani regioonis ja praktiliselt sama, mis OECD-s.
Allikas: OECD – Revenue statistics in Asia and the Pacific 2021 – China
‘Ühise jõukuse’ kampaania raames on hakatud arendama riiklikku lastehoiuteenust ja pakkuma last ootavatele peredele maksusoodustusi. Eks seegi meenutab Bideni poliitikat, kes esmakordselt USA ajaloos plaanib juurutada tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse ning investeerida miljardeid riiklikku lastehoidu.
Niisiis on Wangi Kultuurirevolutsioon 2.0 üsna erinev Mao originaalist. Ühine on aga ideoloogilise sõja kuulutamine Lääne väärtuste dekadentsile. Aeg näitab, kas Wang Huningi suur eksperiment inimhinge ümberkujundamisel uute sotsiaalsete väärtuste kandjaks õnnestub? Igatahes oleme taaskord tunnistajaks Hiina ja Lääne duellile arengu ja heaolu nimel. Mõlemad – Hiina ja Lääs, on silmitsi sarnaste ühiskondlike probleemidega, kuid Hiina on Wang Huningi eestvedamisel võtnud nende lahendamiseks hoopis erineva kursi. Juhul kui Wang võidab käimasoleva lahingu, milles uus, solidaarsem ja moraalsem Hiina on vastamisi oma praeguse kommertsliku ja dekadentliku kuvandiga, võib see tulevikus kujundada ümber mitmeidki jõujooni maailmapoliiitkas ja valitsemisparadigmades. Igatahes on Wang Huning juba oma mõjujõudu näidanud, pannes Hiina KP oma kultuuriteoreetilisi visioone praktilises riigivalitsemises ellu viima.
Praegu sõltub nende Hiina laste haridustee vanemate rahakoti paksusest. Wang ja Xi lubavad, et tulevikus see enam nii ei ole. Alustuseks keelasid nad lastel mängida videomänge üle kolme tunni nädalas ja panid kinni kõik kasumile orienteeritud ettevalmistuskoolid (prep-schools). Foto: erakogu
‘Post Scriptum
Selle Hiina loo lõpetamise hetkel laekus Anule Euroopa Komisjonist kiri, millega ta nomineeriti üheks eksperdiks 12-liikmelises rühmas High Level Group on the Future of Social Protection and of the Welfare State in the EU, mis peab aasta jooksul kokku panema visiooni Euroopa heaoluriigi tulevikusuundumustest. Euroopa ja Hiina on mitmeski mõttes kaks erinevat maailma, aga ’kogu maailma tarkust’ kokku võtvaid arenguideoloogiaid vajavad mõlemad. Sharpminderil on uhke tunne olla selles tosinas, kes 75-st kandidaadi seast välja valiti. High Level Group’i hakkab juhtima poliitikareformide raskekaallane Anna Diamantopoulou (loe tema kohta siit).