Vangi dilemma

Foto: Damir Semic, Unsplash

Sharpminder

Vangi dilemma on väga tuntud majandusteaduslik teooria, mida kasutatakse sotsiaalteadustes ka laiemalt. See sõnastati esmakordselt RAND’i teadlaste Merrill Flood ja Melvin Dresher’i poolt aastal 1950. Albert W. Tucker täpsustas pakutud teooriat viies selle vangla konteksti. Teooria juured omakorda viivad Nash’i tasakaalupunkti (inglise keeles ’equilibrium’) teooria juurde, mille defineeris Nobeli preemia laureaat John Forbes Nash Jr.. Tema lugu on ilmselt paljudele tuntud filmist „A beautiful mind“, kus peaosa mängis Russell Crowe ja mis teenis kokku 4 Oscarit. Tõeliselt väärt film!

Vangi dilemma võib lühidalt kokku võtta kui olukorra, kus üksikul isikul on motivatsioon toimida üksinda ja omaette, uskudes, et nii ta võidab kõige rohkem. Tegelikult seda ei juhtu ja optimaalset kasu annaks hoopis kollektiivne otsus, mille mõistlikkusse ’vang’ tihti uskuda ei taha. Kui näiliselt saavutab indiviid (vang) ’kitse pannes’  oma karistuse leevendamise või sellest pääsemise üldse, siis reaalses elus pole selliste tegelaste elu meelakkumine ja võib omada neile ka fataalseid tagajärgi. Hetkel nutikana tunduv lahendus ei pruugi tuua püsivat positiivset tulemust. Sellised olukordi esineb majanduses palju, mistõttu püüavad teadlased jätkuvalt luua uusi meetodeid, kuidas saavutada võimalikult laiapõhjaline optimum.

Eesti riigi vangi dilemma

Eesti riigi jaoks on vangi dilemma klassikalisel kujul realiseerumas OECD egiidi all kokku lepitud globaalsete ettevõtete 15%-ses tulumaksu põrandas. Eesti ei ole seni selle kokkuleppega ühinenud. 23. septembril kirjutas The Financial Times (loe siit, paywall), et Iirimaa praegune asepeaminister Loe Varadkar teatas Iirimaa valmisolekust ühineda globaalse ettevõtete tulumaksuleppega, toonitades samas, et enamike Iiri ettevõtete jaoks jääks kehtima 12,5% tulumaksu määr. Iirimaa oli ilma kahtlusteta kõige mõjukam kokkuleppest hoiduja. Kokkuleppega on tänaseks ühinenud ka Togo. Euroopa Liidust on jäänud eitajate leeri Ungari ja Eesti. Ungari muretseb selle pärast kui suured saavad olema erisused  tööstusinvesteeringute maksustamisel, Eesti puhul on tegemist ilmselgelt Reformierakonna jonniga seoses meie ’maailma parima’ maksusüsteemiga. Alles viimasel nädalavahetusel pajatas rahandusminister Pentus-Rosimannus, et Eesti kavatseb läbi rääkida ’Eesti erisuse’ osas. Loe siit. Niipalju kui Sharpminder aru saab, siis 08.10. millegi üle enam läbi ei räägita ja tegemist on kokkuleppe vormistamisega. Ollakse kas suures telgis sees või väljas külma käes. Binaarne kaasus.

Kuigi meedias sellest arusaadavatel põhjustel pole palju juttu olnud,  on Kaja Kallas käinud üsna palju ’kohvil’ erinevate Euroopa juhtide juures. Ameerika Ühendriikide kaubandusministri Gina M. Raimondo Eesti visiidil 6. ja 7. septembril rõhutati digikoostöö kõrval muidugi ka uue globaalse maksuleppe olulisust. Minister Raimondo sõnul on Eestil mitmeid muidki võimalusi ettevõtluse stimuleerimiseks kui 0% tulumaks ja ainult dividendide maksustamine.

Üldiselt Eesti jaoks aeg tiksub. 8. oktoobril kogunevad 140 riiki Pariisi, et uus kokkulepe lukku lüüa. Reformierakonna jaoks on ajastus muidugi väga halb – KOV valimised on ukse ees. Seetõttu kipume Sharpminderis uskuma, et 08.10.21 Eesti veel kokkuleppega ei ühine ja üritab endale jätta mingit tagaust tegelemaks teemaga pärast kohalikke valimisi. Maksuparadiisi sildiga mängimine on mäng tulega ja raske on isegi öelda, kumb on Eesti mainele kahjulikum, kas kunagised Helmede verbaalsed räuskamised või Kallase ja Co teadlik mäng sisuliselt kogu arenenud maailma vastu. Päris vanglas on nende elu, kes reegleid eiravad ja sõpruskonda ei oma, väga sant ja tihti ka lihtsalt lühike. Riigina me muidugi ohus ei ole, aga kambakas, mis meile tehakse maksuleppest kõrvale jäädes, vaevalt tulemata jääb. Ei saa kuuluda klubisse, kui klubi reegleid ei täida. Ses mõttes ei saa me ikka kuidagi lahti sellest rehepaplusest (võib ka öelda sovjetlusest), et pidulaua ääres tahaks istuda küll, aga kust hea ja parem lauale tuleb, vaat sinna me panustada ei taha. Eks samasugust suhtumist näeb tihti ka EL asjades.

Arenenud maailma kambakat tuleb Eestil karta ka välispoliitikas, kus minister Eva Maria Liimets üksikkongis istuva vangi sarnaselt tegutseb. Mõned ajad tagasi kohtus ta ÜRO Peaassamblee raames oma Valgevene kolleegi Makeiga (loe siit). Miks oli  Eestil vaja Makeiga kohtuda, pole selge. Igal juhul võib arvata, et Valgevene meedia presenteeris kohtumist kui tunnustust Lukašhenka režiimile. Mis on üldse Eesti välispoliitiline joon või kontseptsioon? Tahaks lugeda, aga pole kust. Veelgi absurdsemad on minister Liimetsa korduvad sõnavõtud, et Talibani demoniseeritakse ülekohtuselt ja lubadused võtta naisi valitsuskabinetti näitavad Talibani selget meelemuutust. Isegi täna, kus juhtivad mullad ütlevad otse, et Shariadi seadused hakkavad kehtima täie rangusega ning esimesed avalikud kraanakonksu otsa poomised on juba teoks tehtud, usub Eesti ainsa demokraatliku riigina, et Taliban väärib koostööd, mitte hukkamõistu. Tundub, et välispoliitiliselt polegi Eestil enam dilemmat, ta on end nurka mänginud.

Väiksed valed, suured valed ja statistika

Oleme inflatsioonist Sharpminderis kirjutanud palju, ennekõike oma Tormilugudes ja ka hiljutises stagflatsiooniohule viitavas loos (loe siit). Keskpankade tegevus inflatsiooni ohjamisel ei oma otsest seost vangi dilemmaga. Tegemist on utreeritult pigem politseiniku dilemmaga. Vajalikus kohas pead olema karm ja lihtsamatel asjadel laskma minna; siis on olukord kontrolli all ja mingi tasakaal olemas. Aga kuidas mõõta õigesti seda, mis on otsustamisel vajalik? Keskpankade jaoks peaks see vajalik olema inflatsiooni statistika ja numbrid peaksid rääkima oma halastamatut keelt. Elu on siiski oluliselt keerulisem.

Sharpminder on ikka silma peal hoidnud Dr. Micheal Burry (’Big Short’ investor) tviitidel. Intervjuusid ta eriti ei anna ja palju tuleb välja lugeda tema krüptilistest sõnumitest. Üks tema viimastest tviitidest oli pühendatud Fed’i inflatsioonistatistikale. Vaata siit:

Mis siis Dr Burry’it siis ärritab? Kui alustada algusest, siis keskpangad peaksid ennekõike mõõtma oma rahapoliitika mõju. Esimese sammuna jätavad pangad kõrvale tavalise tarbijahinna indeksi (THI, inglise keeles CPI), mis mõõdab inflatsiooni ennekõike tarbija vaatevinklist. Selle asemel keskenduvad nad  nn ’core’ inflatsioonile, mis välistab väga volatiilsed energia- ja toiduainete hinnad. Aga see ei ole veel kõik. Fed’i juht Jerome Powell ei varjagi, et Fed ’mudib’ seda ’core’ inflatsiooni. Fed’i Dallase metoodika lõikab oma statistika jaoks ära ülemise 31% hinnakasvudest ja alumise 24% hinnalangustest. Fed’i Clevelandi metoodika lõikab ära nii ülemise kui ka alumise 16%. Tulemused on suhteliselt erinevad. Vaata joonist.

Allikas: Federal Reserve of Dallas and Cleveland

Dallase statistika, millest lähtub Fed ise, annabki väga sobivalt ’core’ inflatsiooniks ca 2%, mis on ka eesmärgiks. Clevelendi metoodika aga osundab 3,2%  ’core’ inflatsioonile, mis selgelt ületab soovitut. Muidugi puudub selge alus väitmaks, et üks metoodika on õigem kui teine, aga ikkagi jääb õhku küsimus, et kui kaugele ollakse valmis minema statistika mudimisel, et saada soovitule võimalikult lähedane number?

Eestis on THI jõudnud juba 5% tasemele ja kahjuks on raske uskuda, et see number lähitulevikus langema hakkab. Energiahinnad on tõusnud, et kõrgele jääda. Kui rohepöörde tempo tõuseb, siis saavad numbrid olema veelgi suuremad. Tarneahelad on ikka veel häiritud ja Eesti majanduse teatav ülekuumenemine lükkab hoogu juurde ka palgarallile. Kõik need on inflatsiooni soodustavad faktorid ja pigem on riskid oluliselt üles- kui allapoole.

Neli stsenaariumi

Kui on soov majanduse tulevikustsenaariume tõsisemalt uurida, siis tasub lugeda, mida suurema analüütilise kapatsiteedi ja kogemusega inimesed asjast arvavad. Toetume siinkohal Nouriel Roubini viimasele analüüsile, mis ilmus ’Project Syndicate’ veergudel (loe siit).

Allikas: Nouriel Roubini Facebook

Püüame lühidalt kokku võtta, millised arenguid Roubini visandas ja lisame omalt poolt, mida see Eesti jaoks tähendada võiks. Kõik stsenaariumid sõltuvad sellest, kas majanduskasv kiireneb või aeglustub ja kas inflatsioon püsib jätkuvalt kõrge või hakkab langema? Lihtne justkui. Või kuidas?

Esimese stsenaariumi võtmesõnaks on inglise keeles ’Goldilocks’. See väljendab olukorda, kus väiksele tüdrukule anti maitsta putru kolmest kausikesest ja talle meeldis enim see puder, mis ei olnud liiga kuum, liiga külm, vaid just paraja temperatuuriga.

Enamik Wall Street’i analüütikuid ja keskpangad soovivad seda ’Goldilocks’ stsenaariumi, kus majanduskasv püsib tugev ja inflatsioon hoitakse ca 2% juures. Eeldatakse, et ka COVID Delta variant suuremat pahandust ei tekita ja tarneahelate probleemid ajas lahenevad.

Turgude jaoks tekib roosiline eeldus, et ettevõtete kasumid kasvavad, mis hakkavad peegelduma üha kõrgemates aktsiahindades. Võlakirjade intressimäärad tasapisi normaliseeruvad koos järkjärguliste intressimäärade tõusuga, mis ei tekita turgudel erilist turbulentsi. Kõlab liiga ilusana, et reaalses elus tõsi olla.

Teine stsenaarium tooks kaasa ’ülekuumenemise’. Majandus hakkaks kiiresti kasvama kui tarneprobleemid lahenevad, väga lõtv raha- ja eelarvepoliitika suurendavad jätkuvalt nõudlust ja inflatsioon püsib kõrgel. Viimane on muidugi vastuolus tänase keskpankade mantraga, et inflatsioon on vaid ajutine. Turgude reaktsioon sõltub keskpankade tegevusest. Kui ei toimu jõulist sekkumist, siis turud mõnda aega kasvavad ja võlakirjade intressimäärad püsivad madalal. Juhul kui keskpangad hakkavad jõuliselt sekkuma, siis reaalintressimäärad kasvavad kiirelt ja aktsiaturgudel toimub suurem korrektsioon.

Kolmas stsenaarium viitab püsivale stagflatsioonile, kus inflatsioon on tänu lõdvale raha- ja fiskaalpoliitikale kõrge, aga majanduskasv pidurdub. Keskpangad on võlalõksus, kuna nii era kui ka valitsuste võlakoormad on väga kõrged ja intressimäärasid ilma turgusid raputamata tõsta naljalt ei saa. Lisaks raha- ja fiskaalpoliitikale mõjutavad kõrgemat inflatsiooni de-globaliseerimine, balkaniseerumine, migratsiooni piiramine, Hiina-USA vastasseis jms. tegurid. Turgudel hakkavad reaalintressid järsult kasvama ja aktsiaturud korrigeeruvad kiiresti karuturuks (vähemalt 20% langus varasemast kõrgpunktist).

Neljanda stsenaariumi puhul on peamiseks teemaks majanduskasvu kiire pidurdumine. Nõudlus väheneb kiiresti, juhul kui raha- ja eelarvepoliitilised stiimulid kaovad, mis toob kaasa inflatsiooni aeglustumise ja aktsiaturgude teatava korrektsiooni.

Vaadates Eesti majandust, siis II samba rahade liikumine tarbimisse on juba reaalselt kaasa toomas majanduse ülekuumenemist, mis tähendab II stsenaariumi käivitumist. Kiire majanduskasvu taustal peab silmas pidama ennekõike tööjõu puuduse teemat. Sellest tõukuv kiire palgakasv toidab inflatsiooni, samas kui hinnadumpingud teatud sektorites suruvad seal üha rohkem peale ebastandardseid töölepinguid, ennekõike madalapalgalisi ja ilma sotsiaalkaitseta töövõtulepinguid.

Valitsuse jaoks on vangi dilemma selles, mida antud olukorras ette võtta, et tulem Eesti ühiskonnale laiemalt oleks optimaalne? Rahandusminister Pentus-Rosimannus raporteeris, et Eesti mahub oma uue eelarvega juba Maastrichti kriteeriumide sisse. Iseenesest tore, aga hetkel mitte kõige olulisem teema. Maastrichti kriteeriumide jätkumine/mitte jätkumine saab ilmselt olema EL-s lähiajal üks fundamentaalse debati koht. Nii Prantsusmaa kui ka Itaalia (Peaminister kui ka ex- ECB juhi Mario Draghi isikus) on välja öelnud, et tegemist on minevikuparadigmaga ja nemad ei pea vajalikuks sellesse raamistikku naasmist.

Eesti majanduse jaoks on täna ikkagi küsimus number üks COVID-i kontrolli alla saamine. Sharpminder naasis just puhkusereisilt Hispaaniasse ja Portugali. Riiki sisenemisel kontrolliti kõiki nõutud tõendeid tõsiselt ja rangelt, riigi sees aga elu kees – paremad hotellid täis, kuulsatesse söögikohtadesse pole õhtul ilma broneeringuta lootust saada. Kuigi maskinõue kehtis vaid siseruumides, oli isegi tänavapildis vähemalt 4/5 inimestest maskides. Kui nõuded on kehtestatud, siis neid ka konsensuslikult täidetakse. Nii ongi Hispaanias täielikult vaktsineeritud üle 72% elanikkonnast ja nakatumiskordaja 80 (Eestis 658). Eks päeva lõpuks näeme, mis tagab kindlama majandusväljavaate, kas Eesti stsenaarium (kõik haiged, aga see-eest Maastrichti kriteeriumide raames!) või Hispaania stsenaarium.  

Kuigi turud ja keskpangad loodavad paljuski ’Goldilocks’ stsenaariumile, siis Roubini jaoks tundub algne ülekuumenemine ja hilisem võimalik stagflatsioon olevat oluliselt tõenäolisem stsenaarium. Peame temaga nõustuma ja hetkel pole mingit põhjust seisukohta muuta. Dr Burry kasutab oma Twitteri kontol pseudonüümi Cassandra. Cassandra oli Trooja kuninga Priamose tütar, kelle õigeid ennustusi keelduti uskumast, sest need olid ebameeldivad. Eks Dr. Burry ja Nouriel Roubini ja mõned teised väga head analüütikud/investorid (näiteks Sharpminderi eelmistest lugudest tuttav Russell Napier) on tänapäeva Cassandrad. Mida nad kipuvad osundama, ei meeldi paljudele, mugavam on uskuda roosilisemaid stsenaariume. Aga valmistuda tuleks ka halvimaks.

Foto: Vaas “Cassandra and Ajax”, 550 BC

Hinda ja jaga: