Maksukokkulepe koosneb kahest sambast:

I sammas. Siin lepiti kokku, et teatud käibe/kasuminumbrite alusel jagatakse globaalsete hiidude (tehnoloogia, farmaatsia jmt.) kasumid ümber nii, et nende firmade emariikide kaudu liigub maksuraha sinna, kus nendel ettevõtetel on märkimisväärsed käibed ja kasumid, aga pole füüsilist kohalolu. OECD hindab, et nii jagatakse aastas ümber ca 100 miljardit USD. Sellest 100 miljardist saaks oma osa ka Eesti, kuna hetkel Google, Facebook jmt. ettevõtted siin makse ei maksa. Selle kokkuleppe üks osa on ka see, et digimaksu ei tule ja need Euroopa suurriigid, kus see on kehtestatud, näiteks UK ja Prantsusmaa, kaotavad oma digimaksu. Täpset graafikut, kuidas see võiks toimuda, veel pole, aga ilmselt lepitakse kokku, et kui 2023 jooksul kokkulepe on jõustatud, siis kaovad samal ajal ka digimaksud.

Oluline on siin aru saada, kuidas see I samba maksustamine kujuneb? Algselt võetakse sihiks maksustada vähemalt 20 miljardilise käibega ettevõtted ja nende 10% kasumist ületavalt osalt läheks 20-30% ümberjagamisele riikide vahel. Seitsme aasta pärast langeks lävend juba 10 miljardi USD peale, mis suurendaks ümberjagatavaid summasid oluliselt. 

II sammas. Siin lepiti kokku, et võidujooks maksupõranda alandamiseks lõpetatakse ära ja üldine ettevõtete tulumaksu alampiir jääb 15% peale. Sellega loodab OECD luua täiendavat maksutulu ca 150 miljardit USD. Mõlema samba tulud oleksid olulised paljude riikide eelarvete tasakaalustamisel ja COVID pandeemia sotsiaalmajanduslike mõjude vähendamisel.

Siiski jäävad mõned erandid. Olulisematest võiks mainida laevandust, mis on kogu aeg olnud eristaatuses ja finantssektor, kus eri riikides on erinevad kapitali jms nõuded. Nii sai UK teha diili City of Londoni kui finantskeskuse säilimise ja samas digimaksust loobumise vahel. Allakirjutanud Ida-Euroopa riigid said õiguse maksueranditele nendesse riikidesse tehtavate kapitalimahukate investeeringute (hoonete/rajatiste või seadmete) osas.

Siit jõuab Sharpminder paratamatult Eesti juurde tagasi. Lugesime hommikul Rahandusministeeriumi pressiteadet ja sügame kukalt. Ei saa aru. Pressiteates räägitakse sellest, et Eesti toetab digimaksu kehtestamist? Niipalju kui Sharpminder OECD poolt veetud läbirääkimiste kokkuleppest aru saab, siis digimaksu kui niisugust I sambas ei tule. See on ennekõike suurriikide kokkulepe ja meie positsioon siin ei oma tehtud otsuse osas enam mingit kaalu.

II samba osas räägib Rahandusministeerium mingist majandustsükli ülesest maksustamisest. Mis on objektiivselt maksustamise aluseks olev majandustsükkel? 5 aastat, 20 aastat või muu suvaline number? Pigem kõlab see kui eufemism, mille varjus Reformierakond ei soovi ettevõtete tulumaksu üldse klassikalisel kujul kunagi sisse seada.

Mõneti ilmekas kogu asja juures on see fakt, et täna (02.07.) lõunase seisuga pole  Postimees ega ka Delfi Ärileht pidanud vajalikuks eilsele OECD otsusele pakkuda süva-analüüse ega originaalseid kommentaare. ’No news!’. Tähelepanuväärne on ka Delfi Ärilehe käsitlus, kus rahandusminister Pentus-Rosimannuse lugu on maksuteemadelt osavalt pööratud naisküsimuseks (ja selle kaudu EKRE tümitamiseks). Loe siit. Sharpminder ei saa sellist spinnimist kuidagi pooldada.

Eilsel OECD otsusel on väga suur mõju Eesti rahvusvahelisele renomeele, meie majandusele ja maksusüsteemile, meeldib see meile või mitte.

Rahandusministeeriumi pressiteade jättis ka mulje, et tegemist on vaid väiksemat sorti vahefinišiga ja joon tõmmatakse alla alles selle aasta oktoobris. Sharpminder loeb OECD pressiteadet (loe siit) ja ülevaadet  leppele eelnenud pikkadest läbirääkimistest  (loe siit). Muu hulgas käsitleb tänane (02.07.)  The New York Times  (NYT) teemat ja kirjutab, et tõenäoselt asuvad 130 riiki, kelle majanduslik kaal on ca 90% globaalsest GDP’st, tõsiselt survestama leppele mitte allakirjutanud riike, sh Eestit. NYT tsiteerib ka Prantsuse rahandusministrit Bruno La Maire’i – “I will ask them to make all the necessary efforts to join this historic agreement.” Järgmise nädala G20 kohtumine Itaalias ilmselt ’koputab ära’ eilse OECD raames sündinud kokkuleppe ja kuni oktoobrini tegeletakse müriaadi tehniliste aspektide silumisega ja 9 riigi survestamisega, et nad joonduks suure enamuse riikide ja jurisdiktsioonide majandus- ja poliitilise tahte järgi. See, et eilne globaalne kokkulepe enne oktoobrit uuesti avatakse, on äärmiselt ebatõenäoline ja sellele loota oleks rumal.

Kokkuvõtteks paneb olukord pead vangutama. Jüri Ratase II valitsuses oli EKRE see, kes oma labaste soolodega üritas Eestit pidevalt isoleerida või paremal juhul kahtlasesse valgusse panna. Nüüd on Kaja Kallase ReKe valitsus EKRE unistusi reaalselt ellu viimas, isoleerides  Eestit välispoliitiliselt. Kuidas me mõtleme survestada President Macroni Prantsusmaa Venemaa poliitika osas, kui me ise jääme ’sügavale eriarvamusele’ globaalses maksupoliitikas? Küsimusi on palju, vastuseid pole. Sharpminder saab väga hästi aru, et ettevõtete null-tulumaks (muidugi on meil dividendi tulumaks) on Reformierakonna vapimärk, aga kas pole lõpuks aeg loobuda post-sovjetlikkust/varakapitalistlikust mõttemallist, et iga maks on saatanast  selmet püüda võtta eilsest OECD kokkuleppest Eesti arengu jaoks maksimum?  Hetkeolukorra  pikantsust toonitab paraku  seegi, et Eesti suursaadik OECD juures Clyde Kull on tagasi kutsutud ja toimetab ’kontoriarestis’  Välisministeeriumi juures.