KODANIKUPALGAST, kainelt ja kriitiliselt
Foto: Frank Holleman, Unsplash
Sharpminder
Käesolev lugu ilmus algselt ajakirja “Edasi” Kevad, 2021 numbris.
Elon Musk on hämmastava karismaga mees – kõik, mida ta puudutab, muutub mühinal popiks ja ihaldusväärseks. Võimalik, et ka kodanikupalga mõte sai tuule tiibadesse just seetõttu, et Musk seda propageerima hakkas. Talle omase lennukusega väidab Musk, et kodanikupalk on ainus võimalus robotiseerimisest tuleneva töökohtade kao tagajärgede korvamiseks.
Elon Muski, Sir Richard Bransoni ja paljude teiste majanduse visionäride seisukohad moodustavadki ühe kodanikupalga tõlgenduse, mida nimetagem siinkohal futurisitlikuks. See seob kodanikupalga vajaduse Majandus 4.0 ja tulevikutööga. E.Tergi ja J.Vallistu hiljutine lugu Sirbis andis hea ülevaate selle mõttesuuna põhiteemadest.
Käesolev lugu vaatab kodanikupalga temaatikat pragmaatilisemas, tänaste heaoluriikide ja tehtava sotsiaalpoliitika võtmes.
Alustagem terminist. Eesti keeles käibel olev ’kodanikupalk’ on natuke eksitav ja ilustav. Kodaniku mõiste tähendab aktiivset suhet riigi ja inimese vahel, ükskõik mis on selle täpsem vorm. Kodanikupalga ingliskeelne vaste ’universaalne baassissetulek’ (UBI) sellist suhet kuidagi ei sisalda. Teiseks pole UBI puhul tegu palgaga. Palk on seotud töö väärtusega ja seega ei sobi siia kontektsti.
UBI on oma olemuselt abiraha, mida lihtsalt jagatakse igaühele ilma igasuguste tingimusteta. Tõsi, sellisel ideaaltüüpilisel kujul on UBI ikka vaid idee paberil, mitte reaalselt rakendatud üleriiklik poliitika.
Foto: Kyle Wagner, Unsplash
Foto: Humprey Muleba, Unspash
Tähtis on ka rõhuasetus basic, nt Soome kodanikupalga eksperimendis oli abiraha suuruseks 560 EUR kuus. Niisiis oleks adekvaatsem eestindatud termin baasraha.
Omajagu on arutelusid ka selle ümber, kas raha peaks ikkagi maksma tingimusteta? Riskiühiskonna teoeetikuna kuulsaks saanud U.Beck (1999) räägib oma raamatus The Brave New World of Work sellest, kuidas töö tootlikkuse kasvades peaks töönädal lühenema. Vaba aega saab olema rohkem ja see võiks suurendada inimeste huvi panustada ühiskonda vabatahtlikuna. Palgatöö vähenemist korvakski Becki visiooni järgi kodanikupalk – tasu ühiskondliku aktiivsuse (civil labour) eest. Briti majandusteadlane Anthony Atkinson (1996) läks selle ideega konkreetsemaks ja käis välja osalusraha (participation income) idee. Igaühel on küll võimalus osalusraha saada, ent selle tinigmuseks on erineval viisil ühiskonda panustamine. Aga nagu ikka – saatan peitub detailides. Kuna Atkinson hakkas loetlema tegevusi, mis sellise sotsiaalse panustamisena võiksid kvalifitseeruda – eakate eest hoolitsemine, kogukonnaprojektid, enesetäiendamine, fie-ndus jmt – tabas kogu tema teooriat äge kriitikatorm.
Vaidlused selle üle, kes ja kuidas defineerib „osaluse“, võivad muuta kogu ettevõtmise riigihalduse seisukohast õudusunenäoks. Tänaseks on tõelise kodanikupalga ideed marginaliseerunud ja ülekaalukalt räägitakse ikkagi baasraha jagamise lihtsatest skeemidest.
Millist probleemi lahendatakse UBI-ga?
Poliitika-analüüsi kirjanduses on üks humoorikas, ent tõene tees – aeg ajalt juhtub nõnda, et kõigepealt pannakse paika lahendus ja alles pärast hakatakse sellele n.ö. sobivat probleemi juurde otsima. Sharpminderile tundub, et baasraha skeemiga on üsna sama lugu. Aga vaadakem siiski, milliseid probleeme universaalse baasraha (UBI) juurutamisega on põhimõtteliselt võimalik lahendada?
- Tõhusam riigihaldus toetuste maksmisel. Riikides, kus erinevaid sotsiaaltoetusi on palju ja need on sageli tingimuslikud, sh vajaduskohased, võib UBI vähendada toetuste väljaarvutamiseks, monitoorimiseks ja väljamaksmiseks minevat halduskoormust.
- Ühiskonna sidususe tugevdamine. Kuna abirahade taotlemist võidakse pidada häbistavaks või on see väga bürokraatlik, siis pakuks automaatselt makstav UBI ’väärikamat’ viisi raskustesse sattunud kaaskondsete toetamisks. Lisaks aitaks baasraha hoida töötute ja vaeste vaimset heaolu ja motivatsiooni oma eluga edasi toimetada. Just sellist positiivset mõju näitas Soome 2017-18 a. UBI pilootprojekt.
- Vaesuse vähendamine on ilmselt kõige vanem UBI eesmärk, millega Martin Luther King Jr. tuli välja juba 1967 a. See argument on täna taas aktuaalseks muutunud seoses COVID pandeemiaga ja laiemalt robotiseerimise kardetavate tagajärgedega. Arvukad raportid, mis hindavad töökohtade kadu ja muutumist, ei paku tulevikuolukorrast siiski üheselt selget pilti. Võimalik töökohtade kadu on riigiti erinev ja isegi USA kohta on pakutud numbreid 9%st kuni 47%-ni. Siiani pole töökohti oluliselt vähemaks jäänud, vaid need on liikunud teistesse majanduse valdkondadesse. Jääb ka arusaamatuks, mille poolest oleks UBI tõhusam meede vaesuse vastu kui praegused olemasolevad programmid (kui kahes esimeses punktis mainitud aspektid kõrvale jätta)?
Foto: Natalya Letunova, Unsplash
Kas UBI vajab eelarvesse lisaraha?
Lühike vastus on, et see oleneb poliitika eesmärgist.
Juhul kui lahendatakse halduskoormuse vähendamise eesmärki, siis pole lisalaekumisi vaja. Raha tõstetakse eelarves lihtsalt ringi liites mitmed väikesed skeemid üheks. Lihtsam menetlemiskord võib anda väikese kokkuhoiu, mille abilt saab toetusi tõsta.
Kui lahendatakse sotsiaalse sidususe ja heaolu eesmärki, siis on lootus et inimesed hõivavad end meeldivamate ja motiveerivate tegevustega, misläbi väheneb vajadus muude sotsiaalsete hädade leevendamiseks (kuritegevus, alkoholism ja narkosõltuvus, vaimse tervise ravi). Ideaalis hakkavad UBI saajad ettevõtjateks ja ühel päeval jõuavad taas ’haljale oksale’. Soome eksperimendis see unistus paraku ei realiseerunud ning UBI saajate tööhõive tõusis vaid natuke ning töised sissetulekud ei olnud kõrgemad kui teistel. Samalaadse tulemuseni viis Itaalia UBI eksperiment.
Juhul kui tahetakse lihtsalt tõsta kogu rahva elatustaset, siis on raha juurde vaja. Selline variant on realistlik peamiselt eksootilistes piirkondades, millel on õnn omada loodusvarasid. Näiteks maksab Alaska juba alates 1982 aastast inimestele osa naftatuludest nö peo peale. ($1,606 2019 a.). ILO projektsioon UBI kuludest suhtena SKPsse viib meid pauguga ulmemaailma – sotsiaalkulud tõuseksid siis ca 30%ni SKPst, ehk mitmetes keskmise arengutasemega riikides nagu Eesti – umbes kaks korda. Nendes rehkendustes pole sees tervishoiukulusid, mis on keskmiselt 10% SKPst. Kokku seega 40% SKPst sotsiaalsele heaolule (vaata joonist)!
Lisaraha on vaja ka siis, kui UBI rakendatakse mõnele arvukale sotsiaalsele kategooriale – näiteks robotiseerimise tõttu töö kaotanutele, ning abivajajate juurdekasv on nii suur, et olemasolevad sotsiaalprogrammid ei pea sellele vastu. Siin domineerivad vasakpoolsed seisukohad, mille kohaselt maksma peavad need, kes sotsiaalse probleemi on põhjustanud – seega tech-firmad. Elon Musk on üks neist, kes leiab, et robotiseerimisest tuleneva tööliste vaesumise peavad kinni maksma ettevõtted, kes massiliselt roboteid ja tehisintellekti kasutavad.
Fundamentaalsem kui lihtsalt raha vajadus, on küsimus sellest, millise heaolurežiimiga UBI paremini sobitub?
Tim Vlandas (2020), üks Euroopa tuntumaid UBI uurijaid Oxfordist leiab, et baasraha süsteem erineb klassikalistest heaoluriigi printsiipidest kahes olulises võtms. Esiteks, see ütleb lahti sotsiaaltoetuste vajaduskohasuse loogikast ja teiseks, eirab ka sotsiaalkindlustuse omapanuse loogikat. Seega ei sobituks baasraha süsteem justkui heaolurežiimide tüpoloogiaga üldse.
Vaadates seda, kus UBI teemad aktiivsemalt arutamist leiavad, ütleks mina, et lõhe Anglosaksi ja Mandri-Euroopa heaolumudelite vahel on siin ikkagi näha. UBI arutelud ja ka katsetused on rohkem levinud Anglosaksi heaolurežiimides. Sellel on mitu põhjust: a) Anglosaksi mudelid eelistavad rahalisi siirdeid teenuste pakkumisele; b) heaoluriik on siin õhuke, mistõttu nende bürokraatlik võimekus sobib pigem lihtsate abirahaskeemide haldamiseks; c)inimeste/sotsiaalsete klasside tuluerisused on suuremad ja vaeste osakaal ühiskonnas suurem, mistõttu ka vajadus abirahade järele on suurem.
Mandri-Euroopa sotsiaalkindlustusele tuginevatel heaolurežiimidel on pakkuda UBI-le oma alternatiiv – kontrollitud miinimumpalk. See on väga Bismarkiaanlik, meie jaoks Tammsaarelik – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ….[heaolu]. Kuna EL sotsiaalpoliiitka paradigmad on vormitud EL asutajamaade poolt, siis pole imestada, et just EL miinimumpalk on see, mis direktiivina käiku läks. Nendes Mandri-Euroopa heaoluriikides, kus sotsialistide mõju on tugevam kui Saksamaal või Beneluxi maades, on UBI-laadsed ideed rohkem levinud. Hispaania reageeris COVID pandeemiale sellega, et hakkas 2020 suvel maksma vaesematele peredele 462 – 1,015 Euro suurust toetust olenevalt pere koosseisust ja nende muudest sissetulekutest. Veebruaris 2021 teatas Hispaania, et juurutas 4-päevase töönädala koos riikliku dotatsiooniga vältimaks palga vähenemist.
Peamine põhjus, miks Mandri-Euroopa universaalse rahajagamise suhtes tõrksam on, ei peitu ainult protestantlikus tööeetikas ja võib-olla isegi mitte eeskätt selles. Tähtis on kogu heaoluriigi disain ja täpsemalt tööandjate ja ametiühingud roll tulude kogumisel ning jaotamisel. Just tugevaid ametiühinguid on peetud UBI põhiliseks kritiseerijaks, sest hüvede jaotamine väljaspool töösuhteid võib ohustada nende (võimu)positsioone. Tim Vlandas ongi avastanud, et riikides, kus töötute toetused on helded, on toetus UBI-le madalam. Kehtib ka vastupidine – seal, kus töötute rahalised toetused on väiksed, ligipääs neile raske ja töötutele seatud kohustus ennast aktiivsena hoida, on toetus universaalse baasrahale suurem.
Kas avalikkuse toetus UBI-le resoneerub heaolurežiimidega?
Üldiselt on küsitlustulemusi veel vähe ja nende põhjalt saab pigem spekulreerida kui midagi kindlat väita. 2019 a. lõpus kolmes Anglosaksi tüüpi heaoluriigis tehtud Gallup näitas, et USAs toetab UBIt 43% , UKs 77% ja Kanadas 75% täiskasvanutest, kusjuures raha peaks enamike inimeste meelest tulema just tech-firmadelt. Mõni aasta varasem Euroopa Sotsiaaluuring (2016) näitas keskmiselt 47% list toetust UBI-le, peaaegu samapalju (46%) oli vastaseid. Euroopa keskmist mõjutavad tugevalt äärmused – kui Lätis ja Ungaris on toetajaid 60-80%, siis Norras, Rootsis ja Šveitsis umbes kolmandik. Mäletatavasti lükkasidki šveitslased UBI juurutamise ettepaneku 77% vastuhäältega 2016 a. referendumil tagasi. Eestis on UBI toetajaid alla poole, mis on väga sarnane teiste kontinetaalsete heaoluriikidega nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Holland.
Toetust UBI-le vormivad ka mitmed inidiviidi tasandi tegurid – soosivamad on noored ja vasakpoolse ilmavaatega inimesed, tõrksamad aga immigrantide suhtes vaenulikud inimesed. Viimane nüanss on ühest küljest loogiline, sest tegu on ju tingimusteta ümberjagamisega kõigile, sh uusimmigrantidele. Teisalt tasub tähele panna, et UBI esineb ka populistlike poliitikute valimisplatvormides (nt Benoit Hammon Prantsusmaal või 5-tähe liikumine Itaalias). Üldiselt sobib UBI retoorika populismiga hästi oma lihtsuse ja nö lihtrahvale/töölisklassile orienteerituse tõttu. USA 2020 presidendivalimiste demokraatide üks pretendente Andrew Yang rõhus tugevalt töökohtade kadumisele robotiseerimise tõttu, väites et just seetõttu Donald Trump 2016 a. võitiski. Ravimina trumpismi vastu pakkus Yang maksta igale täiskasvanud ameeriklasele $1,000 kuus.
Foto: Benjamin Disinger, Unsplash
Kas UBI on sobitatav Eesti praeguse sotsiaaltoetuste süsteemiga? Kas see oleks mõttekas?
Eestis on enamik toetusi universaalsed, sh kategoriaalsed. See tähendab, et tuleb tõendada enda kuulumist teatud kategooriasse (paljulapselised pered, täiskoormusega õppivad üliõpilased, töötud), mõnedel juhtudel võib see olla bürokraatlikum protseduur (nt töövõime hindamine). Töövõimetoetuste reformiga juba koondati erinevaid toetusi kokku; sama tehti omal ajal peretoetustega. Vajaduspõhiseid toetusi, mille eesmärk on vaesuse leevendamine, on meil väga vähe ja nende rahaline maht mikroskoopiline (toimetulekutoetus, vajaduspõhine õppetoetus tudengitele). Seega ei annaks üleminek UBI-le olulist halduslikku kokkuhoidu.
Vaesuse leevendamise meetmena vajaks UBI tugevat disainimist, sealhulgas tuleb otsustada, kuhu panna (uus) vaesuse piir? Mullu oli absoluutse vaesuse piir Eestis 220 eurot. Kas samaväärne UBI aitaks? Olgu siinkohal öeldud, et vaid väga üksikutes UBI reaalsetes katsetustes on selle rahaline väärtus olnud kõrgem kui riigi vaesuspiir (vaata joonist)
Kas natuke suurem summa, nt miinimumpalgaga võrdne 584 eurot – motiveeriks UBI saajaid ühiskonda panustama? Motivatsiooni osas tuleb siin mõttesse paralleel doktoranditoetusega – 660 eurot kuus. Selle idee on sarnane UBI-ga – riik annab doktorandile raha, et tema saaks rahus teadust teha. Aga mis on sellest välja tulnud?
Kolmas UBI juurutamise argument – ühiskonna sidususe tõstmine, tundub mulle Eesti praeguse sotsiaalkaitse süsteemi foonil kõige asjakohasem. Väga tugevalt tööstusajastu-aegsele sotsiaalkindlustusele üles ehitatud heaoluriik jätab kaitseta mitmed-kümned-tuhanded Eestimaa inimesed. Need on tööealised inimesed, keda meie karm seadusandlus töötuna arvele ei lase võtta ja kes sellega kaotavad automaatselt ligipääsu tasuta tervishoiule ja ümberõppele; need on ka nn bogused (pealesunnitud FIEd), giggerid, juhutöölised, platvormidel töötajad ja teised, kelle hõivepilt ei sobitu möödunud sajandi sotsiaalkaitsega. Siin on Eesti sotsiaalturva võrgu tõeline ’auk’, mida olemasolevate programmide tõhustamisega lappida ei saa.
Kokkuvõtteks: miks UBI ikkagi tõsiseltvõetavat rakendust ei leia?
Siiani on kogu riigi ulatuses UBI olnud mõne aja kasutusel vaid Iraanis ja Mongoolias. Üks põhjus, miks arenenud demokraatlikes maades seda juhtunud pole, on Tim Vlandase sõnul see, et UBI tähendab erinevate inimeste jaoks väga erinevaid asju. Niikaua kui pole vajadust konkreetseks minna, on kõik selle poolt. Aga seesama nüannss on ka UBI juurutamise peamiseks nõrkuseks – kuivõrd paljud toetavad, aga erinevatel põhjustel, siis on vajaliku toetuse konsolideerimine idee elluviimiseks pea võimatu ülesanne.
Foto: Kyle Glenn, Unspalsh
Hinda ja jaga: