Trump ja tema copycat'id
Foto: Louis Velasquez, Unspalsh.
Sharpminder
20. jaanuar 2021 läheb kindlasti ajalukku. See polnud lihtsalt järjekordse USA presidendi ametisse astumine, vaid skandaalse, tragikoomilise ja kõhedust tekitava ajastu lõpu algus. Donald Trump lahkub, kuid kas koos temaga kaovad ka copycatid? Need, kes siinpool Suurt Lompi teda kirglikult matkisid ja vaimustusega tsiteerisid?
President Biden kasutas oma inauguratsioonikõnes kujukat sõnapaari uncivil war. Ameerika ajaloos on civil war üks võtmesündmusi ja seetõttu siinne sõnademäng ilmekas. Trump tõi rahuaega tsiviliseerimatu, barbaarse, reegliteta sõja, mille lõpetamist ja rahva ühendamist president Bideni oma kõige suuremaks väljakutseks peab.
Probleem on väga tõsine. USA viimased arvamusküsitlused osundavad sellele, et ca 30% ameeriklastest (see on üle 100 miljoni inimese) usub, et viimased presidendivalimised olid kuidagi “kallutatud” või esines laialdasi tulemuste võltsimisi. Seda vaatamata sellele, et nii vabariiklastest kui demokraatidest osariigijuhid, valimiste eest otseselt vastutavad isikud ning kohtud kuni Ülemkohtuni välja ei leidnud selliseid rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada valimiste tulemust.
Eestis on EKRE’l suhteliselt stabiilne ca 15% toetus, koos Isamaa EKRE-meelse tiivaga on toetus kuskil 18-20%. Võib ju unistada, et ärkame homme uue valitsusega ja inimeste hoiakud, argumentatsioon ja uskumused on muutunud üleöö tsiviliseerituks, tõenduspõhiseks ja respekteerivaks. Tegelikkuses seda ei juhtu ja me peame õppima elama koos; sealhulgas koos räuskava vähemusega, kellele meeldib enda kohta kasutada sünonüümi ‘Eesti rahvas’ . Sama mõtet koos eksisteerimise möödapääsmatusest kannab Anne Appelbaumi, tuntud ajaloolase ja Ida-Euroopa eksperdi äsjane lugu The Atlanticus. Paljudes riikides ja piirkondades (Ulster Põhja-Iirmaal, FARC Kolumbias), kus on olnud pikaajalised vägivaldsed konfliktid, on ühiskondlikku leppimise protsess pikk ja vaevaline. Sellise leppimisprotsessini jõudminegi on sageli tugeva välise poliitilise surve ja majanduslike stiimulite sümbioos. USA ega Eesti puhul keegi väljastpoolt leppimisprotsessi vedama ei hakka ja vastandumisest väljatulek on igaühe enda mure. (vaata Appelbaumi täisteksti siit).
Oleme USA valimisi ja Eesti väärtuste sõda kajastanud meie kahes viimases blogiloos (vaata siit ja siit). Seekord arutleme, mis on Trumpi pärand ja kuidas minna edasi post-Trumpi ja post-EKRE ajajärgul?
Laias plaanis on Trumpi peetud populistiks ja selles pole põhjust kahelda ka täna. Jätame siinkohal kõrvale viimasel minutil temalt amnestia saanute kõneka nimekirja ja vaatame tagasi Trumpi põhilistele tegevussuundadele ja sammudele.
Foto: Saul Loeb/AFP via Getty Images
Väärtusvaenu õhutamine (affective polarization).
See oli narratiiv, mille najal Trump võimule tüüris ja mida ta kogu ametisoleku aja toitis. Tulemuseks on lõhestunud ühiskond, kus Ameerikat siiani kandnud väärtused vabadusest ja demokraatiast marginaliseeriti ning asendati võitluse abstraktse narratiiviga (vaenlase saab alati hetkele sobivalt defineeerida, aga kindlasti peab teema lõhestama). Õnneks paistab, et parteide vahel on USA’s afektiivset vastandumist pärast Kapitooliumi 06.01.21 ründamise šokki vähem, nt. Trumpi teise impeachmenti küsimuses ei jookse poolt ja vastu seisukohad selgelt vabariiklaste ja demokraatide vahelt.
Väärtusvaenu sümboliks USAs on saanud QAnon liikumine. Kui QAnon spirituaalse liikumisena välja ujus, siis esimese hooga oli seda raske tõsiselt võtta, sest niivõrd absurdsed olid ‘faktid’, millele Qanon tugineb – Üleilmne pedofiilne, sageli juutide konspiratsioon, mis saab jõudu enda poolt pilastatud laste verest ja mille vastast salajast liikumist juhib Trump. Kõik päädib nagu Helme TRE kurikuulsas raadiosaates kirjeldatud, vägivaldse kataklüsmiga üle laipade ja soolikate mere. Kõikide rahvuslaste komandör Trump saavutb võidu ning jätkab presidendina; vastased hävitatakse, sh füüsiliselt. Seda muidugi ei juhtunud ja nüüd on Trump eraisikust pensionär Floridas, ootamas impeachmendi II vaatust Senatis.
Foto: Rick Loomis / Getty Images
Väärtusvaenu on ka Eestisse imporditud. Otseselt QAnonit meil ei ole, aga jätkub lamemaalasi, G5 tornide ründajaid, anti-vaxxereid jms. tegelasi, kes on valmis oma uskumuste eest barrikaadidele minema.
Libauudiste ja valetamise muutmine poliitilise kultuuri normiks.
Trump muutis termini fake news – libauudised, meie igapäevasesse keelepruuki kuuluvaks, sest sedavõrd tavapärased olid ta sõnavõttudes pooltõed ja valed. The Washington Posti faktikontroll tuvastas Trumpi ametiajal enam kui 20,000 valeväidet. Number on hirmuäratav. Trumpi enda jaoks olid libauudised kõik uudised, mis ei tegelenud tema ja tema tegemiste ülistamisega, vaid edastasid kontrollitud fakte ja olid teadmispõhised. Trumpi lemmik-telekanaliks oli Fox News – seni vast edukaim nn opinionated news – arvamusuudiste uudisplatvorm. ’Arvamusuudis’ kõlab päris soliidselt, aga sisus vastandub see sageli faktipõhilisele teabele.
Kui klassikalises uudistemeedias on oluline faktitäpsus ja erapooletus, siis arvamusuudised toetuvad arvamusliidrite, näiteks Fox News toetub oma uudisankrute näiteks Tucker Carsoni või Laura Ingrami öeldule. Nende käsitlused sobisid Trumpile ja vastupidi. Mõra tekkis alles Trumpi valimiskaotuse järel, mida Fox News mingitki ajakirjanduslikku tõsiseltvõetavust säilitades tunnistas, aga Trump ja tema kõige kirglikumad pooldajad mitte.
Eestiski on „Uued Uudised“, „Objektiiv“ ja väsimatu Lauri Vahtre „Postimehe“ arvamusveergudel kirglikult võitlemas liberastide, homopropaganda, Lääne kõduneva kultuuri, liberalismi surma ja muude sildistamise instrumentidega oma ’eheda’ konservatiivse tõe eest.
Demokraatias ei saa kellegi olla tõe monopoli ja arvamuste paljusus on vaba ühiskonna ’vereringe’. Probleemid algavad sealt, kus rahumeelse debati asemele tuleb „uncivil war“. Ajakirjandusvabadusega harjunud vabal meedial pole seni veel arusaama, mis vahenditega sõdida reegliteta sõjas? Libauudiste vastureaktsioonina on Eesti ajakirjanduses (nt Delfis) sündinud rubriik „faktikontroll“, teadlased võtsid Põhjamaadest üle meediakampaania „Kust sa tead?“. Trumpi-eelsel ajastul poleks keegi arvanud, et meedias avaldatu või tipp-poliitikute öeldu kontrollimine muutub samasuguseks ajakirjandustöö rutiiniks nagu keeletoimetamine.
Trump ja religioon
Vaadates asjale puht pragmaatiliselt, siis Trumpi suhe usuga on pigem leige ja ükskõikne. Anekdootlik faktike räägib sellest, et 2016 aastal koos Melaniaga Iowas kirikuteenistusel olles asetas ta mõned rahatähed armulaua kandikule arvates, et seda kasutatakse annetuste korjamiseks (loe siit).
Samas oli tal viimastel valimistel USA evangelistide hulgas ca 76 % toetus. Evangelistid tervikuna moodustavad ca 25% valijaskonnast, kuid on väga agressiivsed suurendamaks oma mõju ilmaliku poliitikategemise üle. Paradoksaalsel moel on President Biden veendunud katoliiklane ja usin kirikus käija. See aga ei loe, kuna fundamentaalsete ja häälekate evangelistide jaoks tulevad lisaks usuvabaduse kaitsele (viimast keegi ei kavatsegi rünnata) mängu teisesed väärtused nagu suhtumine aborti ja hoiakud LGBT kogukonna suhtes. Veelahe Trumpi ja Bideni vahel ongi hoiakus LGBT kogukonda – kuna President Biden usub kõikide vähemuste, sh. LGBT kogukonna õiguste kaitsesse, mida Trump pigem põlgab.
Foto: Aivar Koka FB, Varik Projekt
Eestis on ühiskond ebanormaalselt palju pidanud tegelema nö. usuküsimustega kuni selleni välja, et osad usuringkondade esindajad väidavad, et usklikud on vaat et kõige diskrimineeritum vähemus Eestis.
Solman ja Co. suutsid leida maksumaksja raha Jõgevale uue kiriku ehitamiseks (mida nagu ei küsitutki) ja ka „Elu Marsi“ heldeks rahastamiseks. Numbrid ütlevad aga seda, et 2011 a. rahvaloenduse järgi oli Eestis ateiste ca 55% elanikkonnast ja 15% ei määratlenud ennast usuliselt üldse. Seega ei tunne 70% elanikest mingit puutumust kirikuga, v.a. jõulud, mis on ka rohkem perekondlik kui kristlik tähtpäev. Luterlaste arv on languses ja 2011 a. oli neid ca 8% elanikkonnast. Katoliiklasi on Eestis ca 4,500 (0,35% elanikkonnast) ja selles sees leidub omakorda ultra agressiivne rakuke, mis tegutseb SAPTK egiidi all. Nendega on seotud ka Varro Vooglaid kes „Eesti Päevalehe“ andmetel tirib siia äärmuskatoliku liikumise Poolast laekuvat raha. See liikumine (nagu ka Poola võimupartei PIS) soovib üliranget katoliiklikku ühiskonnamudelit. Eestis on Põhiseaduse järgi riik ja kirik lahus, mistõttu on taotlused hoiakutega manipuleerides seda muuta ja ‘õiget’ perekonnamudelit kehtestada konstitutsiooni vastased. Paraku on peremudelist ja abordiõigusest vormitud teemad, millega kirgi kütta ja ühiskonda lõhestada.
Ignorants COVIDi pandeemia suhtes.
See ei vähenenud Trumpil vaatamata sellele, et USA lööb järjekindlalt süngeid rekordeid nii koroonasse nakatunute kui surmade statistikas. 2020 a. märtsis arvas Trump, et üldiselt kaob viirus ise ära, aga kui ohvrite arv USA’s jääb 80,000 – 100,000 juurde, siis on ta teinud head tööd. Täna on COVID-i ohvrite arv USA’s ületanud 400,000 piiri, mis on rohkem inimelusid kui USA on kaotanud kahes maailmasõjas kokku. Kuni oma viimaste võimupäevadeni oli Trump tõrges eraldama föderaalseid ressursse pandeemiavastaseks võitluseks, tema demonstratiivne maski eiramine andis hoogu kõigile, kes ei tahtnud uskuda pandeemia tõsidusse. Laiemalt oli see käitumine ignorants kõige teadusliku suhtes.
Trumpi copycatid Eestis eesotsas Mart Helmega on olnud samuti pigem hanerasva kui teaduse usku. Õnneks ei jaganud seda usku sotsiaalminister ja Eesti valitsemissüsteemis suhteliselt tugeva positsiooniga täidesaatvad ametkonnad (Terviseamet, PPA).
Demokraatia põhi-institutsioonide (sh valimiste) kahtluse alla seadmine.
Nii nagu Trump kahtles teaduses, nii puudus tal respekt ka enam kui katkematu kahesaja-aastase ajalooga valitsemise institutsioonide vastu. Hääli loeti valesti ja need tuleb ringi lugeda, kohtunikud ei saa olla sõltumatud, vaid peavad tegema talle sobivaid otsuseid, osariikide valimiste eest vastutavad isikud pidid „leidma vajalikud hääled“ – see on vaid osaline nimistu Trumpi nõuetest. Meenutab rohkem Putini Venemaad või Lukašenko Valgevenet, kas pole?
Õnneks on sedasi, et institutsioonide pikk ajalugu on nende positsioonid ja tavad sedavõrd kinnistanud, et Trumpi kõik katsed valimiskaotust võiduks ’rääkida’ kukkusid läbi.
Eestis on EKRE koos Keskerakonna sekundantidega juba pikalt üritanud e-valimiste õigsust kahtluse alla seada. EKRE minister Kert Kingo pidas võitlust e-valimistega IT valdkonna kõige tähtsamaks ülesandeks üldse. Rünnakuid erinevate võimu tasakaalustavate institutsioonide vastu on veelgi – küll on saab võtta Vabariigi President, küll ERJK. Kui institutsioonid on pahad, siis müstiline ’rahva tahe’ on hea, eeldusel muidugi et rahva tahe kattub EKRE juhtide omaga ja selles ei sisaldu mingeid arvestamist väärivaid eriarvamusi.
Trumpi majanduspoliitika.
Foto: Ilmar Saabas
EKRE ja nende fanaatilised toetajad on palju Trumpi stiili ja tegemisi kopeerinud. Samas on Eesti copycatidel ka oma eripära. Trump on olnud pesueht populist, kes vastandab end kõigile institutsioonidele ja poliitilisele establishmendile. Lisaks ei unustanud ta ära oma peamist elektroraati – traditsiooniliste majandusharude töölisi, Kesk-Lääne farmereid ja lihtsalt vaeseid inimesi. COVIDi majanduse turgutamise paketis on olulisel kohal rahalised toetused leibkondadele, mida makstakse tuludeklaratsioonide alusel ja mis seega välistab toetuse andmise jõukamatele.
Lahkunud Ratase II valitsus ei pakkunud ühtegi toetusmeedet otse inimestele või leibkondale; Töötukassa palgatoetused käisid läbi ettevõtjate. Kuigi küsitluste järgi on EKRE toetajad põhiliselt Eesti maapiirkondades, ei ole siiani tulnud ka laiapõhjalisi meetmeid põllumajanduse või lihtsalt väikeettevõtluse toetuseks. Maaelu SA rahasid jagati valikuliselt ’omadele’ ning need hämarad skeemid ja ebavõrdne kohtlemine on juba pälvinud õiguskantsleri tähelepanu. Vaata siit.
Seega on trumpismi Eesti versioon teatud mõttes deviantne populism, sest ta on lähedane klientelismiga, mis a priori on populismi vastand. Trumpi kadumine võimult laseb Eesti copycatidel kindlasti ’auru välja’, ent peidab endas ka klientelismi taastugevnemise ohtu. Just seepärast ei saa lõpuni nõustuda Keit Pentus-Rosimannuse sõnadega, et „EKRE-vaba valitsus on väärtus omaette“. Kui uncivil war asendub korruptiivse võimuladviku ja peenelt varjatud klientelismiga, on Eesti astunud vaid „vihma käest räästa alla“, ei enamat. Porto Franco skandaal ja Keskerakonna hoiakud süüdistuste osas koos Tallinna Linnavalitsuse eitusega ei loo hetkel usaldust. Kogu KredExi ’pehmete’ laenude pakett on uuele valitsusele paras Pandora laegas ja lakmustest.
Loo lõpuks pakume President Bideni inauguratsiooni kõige säravama tähe – noore afroameerikalsest poeedi Amanda Gormani südameid võitnud räpp-luuletuse „The hill we claim“.
Kaks siin tema luuletuse tekstina toodud lõiku tabavad hästi ka seda olukorda, kust me ennast Eestis täna leidnud oleme:
When day comes, we ask ourselves:
Where can we find light
In this never-ending shade?
The loss we carry, a sea we must wade.
….
And yet the dawn is ours before we knew it.
Somehow, we do it.
Somehow, we’ve weathered and witnessed
A nation that isn’t broken, but simply unfinished.
Hinda ja jaga: