Tõde ja Õigus
Foto: Alejandro Cartagena, Unspalsh.
Sharpminder
Taasiseseisvuspäeva õhtul näitas ETV paljude poolt armastatud Tõe ja Õiguse filmiversiooni. Vaatas ka Sharpminder. Jõulised karakterid, tugev lugu. Aga ka natuke rusuv. Nii rusuv, et filmi lõpus seavad Mäe Liisi ja Oru Joosep oma sammud Vargamäelt alla, et kuskil mujal jäärapäise kemplemise asemel oma elu ehitada ja õnne otsida.
Viimastel päevadel on palju kõneainet pakkunud Mikk Pärnitsa kleit ja sõnavõtt ning luuletaja Sveta Grigorjeva kõne. Urmas Reinsalu ja Raivo Aeg Isamaast on pöördes, rääkimata EKRE poliitikutest koos oma trollivabrikuga. Pärnitsal ja Grigorjeval olevat valed väärtused ja üldse on nad valed inimesed – tuleb teha kõik, et midagi taolist enam kunagi Eesti Vabariigis ei toimuks.
Poliitikud, kellel peaks olema ’paks nahk’ ja kaine meel ning kes oma tegemistes-ütlemistes peaks lähtuma Põhiseadusest, kipuvad emotsioonid esiplaanile seadma ja kaine mõtlemise hoopis unustama.
Eriti groteskne on asi justiitsminister Raivo Aegiga. Juhtumisi sai Aeg hiljuti hagihoiatuse väärikuse solvamise eest, kuna oma 2019 a. riigikogu valimiskampaanias kasutas ta näitlikku korruptsioonitõrje plakatit, kus dihlofossi pudelil olid Edgar Savisaare, Meelis Pai ja Toomas Lepa näoga prussakad.
Igaühel meist võib olla oma arvamus nende inimeste osas, aga niipalju kui Sharpminder teab, pole kahtlused ja arvamused alati kaetud jõustunud kohtuotsustega. Põhiseaduse järgi on kõik inimesed õiged enne kui nad on süüdi mõistetud.
Foto: Andres Putting
Mikk Pärnitsa kleit võib häirida meie igaühe maitsemeelt, aga ta ei solvanud kedagi personaalselt ja kõik tundub olevat nii Põhiseaduse kui ka lihtsalt seadustega kooskõlas. Meeldib või ei meeldi.
Minister Aeg on Toomas Lepa puhul aga süütuse printsiibi vastu eksinud. Ehkki ka siin pole kohtulahing veel käivitunud, oleks minister Aeg praegu küll väga vale inimene väärikuse osas moraali lugema või sõna võtma.
Sharpminderile tundus, et sisult sama asja oleme varem juba näinud. Kiire guugeldamine viis kaasuseni Hustler Magazine and Larry C. Flynt, Petitioners v. Jerry Falwell. Paljud meist on näinud Milos Formani väga head filmi aastast 1996 “The People vs. Larry Flynt” (“Pornokuninga piinad”). Konkreetne kohtukaasus sai alguse sellest, kui 1983 aasta novembrinumbris avaldas Hustler lühiloo, mis parodeeris tollast Campari reklaamikampaaniat. Selle kampaania raames küsiti tuntud inimestelt, milline oli nende ‘esimene kord’?
Vihje oli seksuaalse alatooniga, aga tegelikult mõeldi, et kuidas Campari esimest korda mekkis? Hustler võttis sihikule Jerry Falwelli, toona tuntud äärmiselt konservatiivse teleevangelisti ja poliitikakommentaatori, kes pidevalt kutsus inimesi mitte ostma Hustleri ajakirju ja teravalt taunis seksuaalvabadust. Hustleri pseudo-Campari reklaamis väideti, et Falwell ja tema ema tegelesid Camparist joobnuna verepilastusega. Kogu loo layout kopeeris tõelisi Campari reklaame ja oli muu hulgas disclaimerdatud, et see on väljamõeldud lugu jne. Räige, parajalt üle võlli värk.
Selle groteski kõrval on Pärnitsa roosa kleit oma sündsuses või sündsusetuses populaarses EKRE poliitslängis kui „lahja morsipidu“.
Falwell võttis 80ndatel asja midugi südamesse ja andis asja joonelt kohtusse. Kohtute madalamates astmetes olid otsused sellised poolikud ja asi jõudis Ülemkohtusse, kes võttiski asja menetlusse. 2. detsembril 1987 kuulas USA Ülemkohus suulises menetluses ära Larry Flynti ja Hustleri advokaadi Alan Isaacmani suulise argumentatsiooni oma klientide kaitseks. ‘Pornokuninga piinades’ on sellest suurepärane stseen, kus Isaacmani mängib Edward Norton. See on kuulatav ja vaadatav siit.
Soovitame seda viie ja poole minutilist lõiku vaadata ja kuulata tähelepanelikult, sest miski ei saaks paremini kokku võtta seda silmakirjaliku tralli, mis hetkel rullub Pärnitsa kleidi ja Pärnitsa-Grigorjeva kõnede ümber. Hard-core õigushuvilistel on võimalik kuulata ka USA Ülemkohtu istungi originaalset helifaili siit. Neile, kes inglise keelega nii lihtsalt hakkama ei saa, olgu siin toodud lühikokkuvõte kohtuvaidlusest:
Isaacson argumenteeris, et Hustleril ja Flyntil oli õigus ennast kaitsta Falwelli verbaalsete rünnakute eest näidates tema silmakirjalikkust ja kallutatust. See, kuidas vastaspoolt kujutati, oli halb maitse. Nagu oli ka Pärnitsa kleit kõnesolevas kontekstis. Aga maitse üle kohut ei käida ja seda hageda ei saa. Küll aga saab kaitsta sõnavabadust ja arvamuste paljusust.
Esmapilgul võimatust olukorrast tulid Isaacson ja tema kaitsealused Hustler/Flynt välja 24.02.1988 Ülemkohtu otsusega 8:0 nende kasuks. Kohtu argumentatsiooniga on võimalik tutvuda siit.
Tulles tagasi Maarjamaa asjade juurde, siis siin tahaks meie falwellidel soovitada sügavalt sisse ja välja hingata ning defineerida, mida ja keda nad õigupoolest kaitsevad? Eesti Põhiseaduses räägib sõna- ja arvamusvabadusest §45 ja §12 kaitsest diskrimineerimise vastu.
Jättes kõrvale roosa kleidi kui halva maiste ja isikliku tähelepanu-püüdmise taotluse, edastas Pärnits oma kõnega olulise sõnumi – pedofiilia konkreetselt ja perevägivald üldiselt vajavad Eestis rohkem tähelepanu.
Sharpminderist Raulil on eluteel olnud inimene, keda vanaisa lapsepõlves pilastas. Kurb ja valus lugu, mis elab oma elu siiani. Pere kas ei tea või ei taha teada ja eks inimesed paratamatult häbenevad, kui nendega midagi taolist juhtub. Muidugi ei ole süüdi perekond kui institutsioon, vaid ikka konkreetsed inimesed, aga eks on tõde ka see, et mikrosootsium perekond võib kurja varjata, sest oma ’musta pesu’ me perest väljaspool ei pese. Ka makrosootsium ehk ühiskond tervikuna võib sellist valehäbi kanda. Küsige ükskõik milliselt lastekaitse töötajalt, ja saate teada, kui hirmutavalt sageli on perekonna näiliste ’klantspiltide’ taha peidetud sünged allhoovused.
Eeldades, et meie Põhiseadus on jätkuvalt jõus ja selle vaimus pole Pärnits pidanud vihakõnet ühegi konkreetse persooni vastu, siis tekib küsimus, et kui sellise kirega tegeldakse Pärnitsa küsimusega, siis tuleks seda Valitsuses puhtalt hea maitse ja moraali pinnalt teha ka oma ministritega ning selgelt taunida nende avalikku valetamist nagu Helme on Freeh’i kaasuses korduvalt teinud. Selle asemel ’aetakse mulli’ ja püütakse ’kuum kartul’ katta pimeda ringkaitse tekiga. Pole moraalne härrased falwellid!
Arvamusvabaduse kõrval on teine oluline teema vihakõne Põhiseaduse §12 mõttes. Võib ju öelda, et las nad seal veebikommentaariumides räuskavad. Samas kõlab seal päevast päeva ja ilmselt sama isikute grupi poolt räige vägivalla ja viha õhutamine, kus ei puudu ka üleskutsed kuklalaskudele, poomisele jms. Ega siin pole patust puhas ükski osapool, aga EKRE trollivabrik on muidugi tase omaette. Iseenesest oleks tore kui PPA suudaks päeva lõpuks ikka mingi IP aadressi tuvastada ja alustada Põhiseaduse §12 rikkumise alusel väärteo või kriminaalmenetlust. Tundub, et Mikk Pärnitsa roosa kleit on oluliselt lihtsam sihtmärk ja valitsuse kogu poliitilise moraali aur kulub sellele. Pealegi on selline pööbli räuskamine kellelegi ka poliitiliselt kasulik.
Siinkohal tahaks Sharpminder kodaniku sõnavabaduse õigust kasutades otse välja öelda, et peaminister Jüri Ratas on rahvakeeles öelduna tõeline ’munajoodik’ ja äärmiselt nõrk juht.
Ühiskond on lõhki ja üha rohkem lõhki minemas, ametkonnad on läinud poliitkontrolli alla ning kõige selle juures puudub valitsusel endal moraalne eelispositsioon ( ‘high ground’ ) ; selle asemel on vaid moraalituse soo. Aeg oleks ka valitsusel vaadata pakutud ‘Pornokuninga piinade’ klippi ning peeglisse vaadates mõelda, kuidas Põhiseadust sõnas ja teos kaitsta ja teha samme, mis kuidagi hakkaks ühiskonda liitma, mitte lõhkuma. USA’s on tõehetk 03.11. Eesti tõehetk võiks küll kiiremini kohale jõuda, kui seda eeldab valimistsükkel. Vastasel juhul on oht, et tänase Eesti Liisid ja Joosepid seavad oma sammud EKREIKE Vargamäelt alla, sest nad ei taha elada ainult ühe, jäigalt peale sunnitud tõe järgi.
