Intervjuu Tõnu Mertsinaga
Foto: Jake Ferra, Swedbank
Sharpminder
Sharpminderi külaliseks on seekord Swedbank Eesti peaökonomist Tõnu Mertsina. Tere tulemast!
Ta väljendab intervjuus rangelt isikilikke seisukohti, mis ei pruugi kattuda tema tänase tööandja Swedbank Eesti seisukohtadega.
Sharpminder – Tõnu, alustame olulise päevapoliitilise küsimusega. EL tasemel käib kuum debatt, et kuidas ikkagi lahendada COVID kriisi majanduslikke mõjusid? Nädalapäevad tagasi tegid Prantsuse president Macron ja Saksa kantsler Merkel ühisavalduse, mille kohaselt EL peaks looma 500 miljardi euro suuruse fondi, mille rahad suunatakse enimkannatanud piirkondade, ennekõike Vahemereäärsete riikide majanduste toetamiseks. Raha suunatakse sinna nii madala intressiga laenude kui ka lihtsalt toetustena. Argument on ennekõike see, et Itaalia, Hispaania jt. võlakoorem on niigi väga suur ja hetkel oleks vaja anda pigem otsetoetusi. See on esimene kord kui Saksamaa on oma majandusliku ja poliitilise mõju pannud otsetoetuste taha. Vastukaaluks otsetoetuste ideele tuli laupäeval (23.05.) uudis, et kokkuhoidlik nelik (‘frugal four’) – Austria, Holland, Rootsi ja Taani, on teinud vastuettepaneku, mis välistab toetuseda ja pakub vaid ajutise 2-aastase elutsükliga fondi loomist, mis annab välja ikkagi ainult laene, kuigi väga soodsalt. Sellel nädalal peab Euroopa Komisjon oma ettepanekutega välja tulema. Millist nõu antud olukorras Sina annaksid Vabariigi Valitsusele, millist joont toetada ja miks?
Tõnu Mertsina – Jah, Saksamaa on oma varasemates põhimõtetes kannapöörde teinud. Samas ei ole selles midagi üllatavat või ootamatut, sest siit-sealt, sealhulgas ka ökonomistide hulgas, hakkasid seisukohad EL-i kui terviku toetamise teemal muutuma.
Huvitav, et kuigi see -nüüdseks juba Euroopa Komisjoni pakutud – taastuspakett peaks justkui liikmesriike ühendama, paistab see olevat pigem neid lõhestav. Kuidagi ei anta andeks, näiteks Itaaliale, varasemalt halvasti juhitud riigirahandust ja ebapiisavaid majandusreforme. Selline lõhe on kogu aeg olnud ja ilmselt see nii jääbki – rohkemal või vähemal määral.
Ka Eestis tundub olevat väga levinud seisukoht, et me ei peaks kinni maksma teiste liikmesriikide tehtud vigu.
Kuigi suurimad võitjad sellest 750 miljardi euro suurusest taastuspaketist on ilmselt Itaalia ja Hispaania, saab ka Eesti sealt oma osa – esialgsete hinnangute järgi 3,3 miljardit. Täpsemalt öeldes, ligi 1,9 miljardit toetusi ja 1,4 miljardit laenuraha.
Aga see on kõik veel esialgne hinnang. Itaalia on EL eelarves suuruselt kolmas netomaksja, mis tähendab, et Eesti on kõigi nende 16 aasta jooksul, mil me EL-s oleme olnud, kasutanud muuhulgas ka Itaalia maksumaksjate raha. Nagu me teame, saab Eesti EL eelarvest rohkem tagasi, kui me sinna maksame. Seda võiks Eesti arvestada.
Kuigi koroonaviiruse levikust on kõik EL riigid tugeva löögi saanud, on see mõju riigiti erinev. Kui mõned riigid taastuvad kriisist kiiremini, kui teised või halvemal juhul, kui see võib kaasa tuua uue võlakriisi, siis oleks mõistlik seda ohtu vähendada. EL-i üks olulisi tugevusi on teatavasti selle ühisturg. Ühisturg toimib aga paremini siis, kui selles osalevate riikide majandused on korras. Kui Euroopas läheb halvemini, ei jää sellest puutumata ka Eesti.
Muidugi ei maksa selle taastuspaketi juures unustada, et see pole ainus, millega Euroopas riike toetatakse. Lisaks muudele programmidele, on ka ju Euroopa Keskpank teostamas suuremahulist varaostukava (täpsemalt öeldes, erinevaid), rahapoliitilisi tehinguid ning samuti on majanduse taastumisele toeks madalad intressimäärad.
Sharpminder – Üle pika aja tuli BBC lugu Nouriel Roubiniga. Elukutselt ökonomist – Sinu kolleeg. Ta on tuntud kui ka Dr. Doom. Hüüdnimed hüüdnimeks, aga ta on mitmeid kriise suhteliselt täpselt ette ennustanud, sh viimast finantskriisi. Täna on ta üli pessimistlik majanduse tuleviku osas. Viitab sellele, et tarbijate jaoks on kindlus kadunud, Hiinas poed täitsa tühjad ja kuigi Hiinas surmade arv on paljude riikidega võrreldes väga väike on lennuliiklus taastunud vaid max poole ulatuses. Samuti paljud ettevõtted ei suuda oma tegevust taastada. Räägib juba tuttavas tähestiku võtmes pikast alumise joonega U’st või isegi L kujulisest taastumise trajektoorist. Kas tema jutt on Sulle veenev või millele Sina tähelepanu pööraksid kui räägime laiemast majanduse taastumisest maailmas?
Tõnu Mertsina – Tõepoolest, käesolev kriis on erakordne- see vähendas majandusaktiivsust väga järsult ja väga palju. Tõeline šokk. Esialgne tervishoiukriis läks kiiresti üle majanduskriisiks. Isegi olukorras, kus paljudes arenenud riikides on viirus kontrolli alla saadud ja riigid on asunud piiranguid leevendama ja oma majandusi avama, hakkavad kriisi mõjud majandusele üha rohkem avalduma.
Samas, kui vaadata Hiinat, mille majandus langes esimeses kvartalis 6,8%, siis põrkas seal veebruaris väga järsult halvenenud töötleva tööstuse ostujuhtideindeks märtsis tagasi ligikaudu samale tasemele, kus see oli enne kriisi eskaleerumist. Samuti kasvavad töötleva tööstuse ettevõtete uued tellimused. Küll on aga viletsas seisus veel teenuste sektor, mis kannatas riigis kehtestatud piirangute tõttu rohkem. Kui Eestis peaks liikumispiirangute vähendamine ja majanduse avamine olema teenuste sektorile positiivse mõjuga, siis edasine majanduse käekäik sõltub meil ikkagi palju sellest, mis toimub väliskeskkonnas ehk kuidas läheb meie kaubanduspartneritel. Moodustab ju eksport üle 70% Eesti SKP-st ja oma väikse turu juures me piisavat majanduse mahtu tekitada ei saa. Isegi, kui me praegu võime prognoosida, et kriisi kõige sügavam langus on teises kvartalis, siis näeme me majanduse tugevat vähenemist (aastases võrdluses) veel hea mitu ees olevat kvartalit.
Ei maksa alahinnata Euroopa Komisjoni, keskpankade ja riikide endi massiivseid toetusmeetmeid. Osad meetmed on juba aidanud leevendada kriisi mõju, kuid osade mõju peaks avalduma mõningase viiteajaga. Võrreldes eelmise kriisiga on praegused toetusmeetmed oluliselt suuremad ja Euroopas alustati nendega kiiremini.
Küll on aga mul tõsine mure riikide riigirahanduse järsu halvenemise, sealhulgas üldise riigivõla tõusu pärast. Meie hinnangul võib Eesti riigieelarve minna sel aastal 9-10% defitsiiti ja võlg tõusta ligi 18%-ni SKP-st. Kui Eesti puhul ei ole valitsussektori võlg veel kaugeltki kriitiline, siis näiteks OECD keskmine – ligi 140 protsendini SKP-st tõusvat võlataset ei saa küll rahulikult vaadata.
Sharpminder – Roubini üks tähelepanek oli ka tööturu suhtes. Ta on kindel, et paljud töökohad ei tule tagasi ja need, mis tagasi tulevad on väiksema palgaga, osalise tööajaga ja giggerite tööd. USA’s on töötuks registreerinud juba ca 36 miljonit inimest ja töötuse määr on juba ca 15%. Kuidas ja millises suunas Sinu meelest Eesti tööturg liigub? Kas meie suurimaks probleemiks saab olema kõrge tööpuudus, palgavaesus või hoopis midagi muud?
Tõnu Mertsina – USA tööturg reageerib majanduskriisidele kiiremini ja järsemalt, kui Euroopas. Seda, mis on toimunud Ühendriikides, ei saa üks-ühele üle kanda Eestisse. Üldiselt on Eesti tööturg üsna paindlik ja efektiivne. Kahe ja poole kuuga ehk märtsi keskpaigaga võrreldes on registreeritud töötute arv suurenenud Eestis ligi 14 tuhande inimese võrra ehk tollaselt 5,7 protsendilt 7,8 protsendini. Töötukassa töötasu hüvitis on pidurdanud töötute arvu järsemat tõusu. Samas, nagu me teame, on seda töötasu hüvitist pikendatud veel juunini.
Ma arvan – vähemalt praeguse prognoosi valguses, et töötusemäär saavutab oma tipu (ligi 15%) selle aasta sügiseks, kuid aasta keskmisena jääb töötus 9-10% lähedale. Järgmisel aastal peaksime nägema küll juba töötuse vähenemist, kuid see jääb kõrgemaks meie viimaste aastate tasemest.
Kas paljud töökohad kaovad? Tööturg on kogu aeg muutuses. Kriis annab muutustele ilmselt täiendava tõuke. Samas reageerib tööturg ja selle struktuur kriisile erinevalt. Mida kauem majandussurutis püsib, seda suuremaid muutusi see tööturul kaasa toob.
Tööturul toimuvaid muutusi mõjutab ka tööturupoliitika – täpsemalt see, milliseid tegevusalasid või töökohti toetatakse kriisi ajal rohkem või kas lähenetakse kõigile võrdselt. Muidugi ei tähenda viimane, et kõik töökohad väljuvad kriisist ühtemoodi.
Esimese kvartali palkades me kriisi olulist mõju veel näinud ja palgakasv aeglustus ligi 5 protsendini. Kuna ettevõtete käibed on tugevasse langusesse läinud, siis jõuab palkade vähendamine või nende külmutamine statistikasse väikse hilinemisega. Kui siia juurde lisada veel hõivatute arvu vähenemine, siis tähendab see ka väiksemat tarbimismahtu. Palgakasv ei taastu veel järgmisel aastal sellisele tasemele, nagu me nägemine viimastel aastatel. Kuid ka inflatsioon jääb madalaks, mistõttu elanike ostujõudu väljendav netopalga reaalkasv aastakeskmise näitajana langeda – või vähemalt, oluliselt langeda ei tohiks. Järgmistel aastatel peaks see ilmselt isegi veidi suurenema.
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Sharpminder – Majandusanalüütiku jaoks ei ole kerge aeg. Me näeme igapäevaselt ja tunneme kui tugev kriis käsil on, aga samas ametlikud statistikanumbrid tulevad paraja viitajaga. Hetkel on näiteks tänu Töötukassa palgameetmele sotsiaalmaksu laekumised suhteliselt joone peal. Aga augustiks, septembriks on pidu ilmselt läbi. Ainult käibemaksu osas oli aprillis -20% vastu vaatamas. Millised aegread/numbrid Sinu tööriistakastis olulised on ja kuidas Sa täna nende abil Eesti majanduse tervist hindaksid?
Tõnu Mertsina – Tegelikult läks ka sotsiaalmaksete laekumine aprillis langusesse. Mida suuremaks töötute arv kasvab, mida enam hõive väheneb ja mida enam palku vähendatakse, seda suurem negatiivne mõju on sellel sotsiaalmaksu laekumistele. Käibemaksu juures on teatavasti sama – kui majandusel läheb halvemini, siis laekub ka käibemaksu vähem. Maksulaekumiste vähenemine, samal ajal, kui valitsus toetab majandust suurte summadega, tekitab suure eelarvedefitsiidi.
Kui eeldada, et valitsus võtab keskpikas vaates sihiks riigieelarve nominaalselt tasakaalu viia, tähendab see järgnevatel aastatel vähem võimalusi kulutada ja sellega panustada ka majanduskasvu. On ju riigieelarves varasemaid kohustusi selle mahust ligi 80-85%.
Esimeses kvartalis langes Eesti SKP küll 0,7%, kuid loodud lisandväärtus kasvas 2%, mis oli vaid mõningane aeglustumine võrreldes möödunud aasta viimase kvartali 2,6 protsendiga. Aga jah, kahjuks oli see vaid sissejuhatus alates aprillist toimunud majandusaktiivsuse vähenemisele.
Kui vaadata Swedbanki kaardimaksete käivet, siis läks see aprilli alguses kiiresti tugevasse langusesse – mai lõpuks on see langus aga jõudsalt taandunud. Kuigi ATM-dest väljavõetud sularaha väheneb jätkuvalt, viitab kaardimaksete käibelangus, et ka eratarbimine on ilmselt nö august välja tulnud. Küll aga tuleks arvestada, et halvenev tööturg koos palkade vähenemisega on eratarbimisele negatiivse mõjuga. Eratarbimine moodustab aga SKP-st ligi poole ehk siis, selle mõju on väga suur.
Sharpminder – Pangad ja kriis. Nii nagu Sharpminder asjast aru saab, siis osaliselt Finantsinspektsiooni survel ja teisalt vajadusest tagada enam-vähem võrdne mängumaa tuli Pangaliit välja ühtse lähenemisega kriisiaegsete maksepuhkuste osas. Seda nii eraklientide kui ka korporatiivide osas. Eks kriisis peabki mõistlikult käituma ja nii inimesi kui ka ettevõtteid toetama vältimaks stressi üle keemist. Samas pankade bilansid pole enam väga läbipaistvad. Raske on vahet teha, kes maksepuhkuse küsijatest on sellises hädas, kus naljalt välja ei saagi ja kes pigem lähenes asjale oportunistlikult. Küsimus Sulle, kuidas võimalikud investorid peaksid hetkel sektorit vaatama? Millised pangad saavad lõpuks pihta ja miks?
Tõnu Mertsina – Kriis mõjutab kõiki panku. Just nii palju, kuidas see mõjub panga klientidele. Reaalsektori ettevõtete majandusnäitajad on juba halvenenud ja paljudel halveneb see veelgi, kuid pikemas tagasivaates on praegu ettevõtete võlakoormus väiksem ja hoiuseid rohkem. Erinevalt eelmise kümnendi esimesest poolest on Eesti majapidamiste sissetulekud keskmiselt suuremad, kui nende tarbimine ja eluasemeinvesteeringud kokku. Seega on inimestel rohkem sääste. Kahjuks ei ole säästud aga ühtlaselt jaotunud. Samuti ei ole elukondlik kinnisvara üldjuhul ülehinnatud, mis tähendab pankadele väiksemat riski.
Pangad sisenesid sellese kriisi hästi kapitaliseerituna ning neil on rohkem puhvreid. Kui võrrelda praegust aega eelmise kriisi ja sellele eelnenud ajaga, siis on praegu pankade hoiuste portfell suurem, kui laenude portfell. Siis oli see vastupidi. Samuti on viivises laenude osakaal olnud väga madal.
Sharpminder – Maksud ja kriis. Kõik riigid, Eesti nende seas, on hakanud laenama ja peavad seda tegema ka edaspidi. Tänane kriis on oma olemuselt algselt tervishoiu kriis, mis andis kiiresti ‘siirdeid’ hoolekandesüsteemi. Mõlemad süsteemid vajavad raha juurde, et kosuda ja tugevneda. Samas on sotsiaalmaksudega meil nö ‘selg vastu seina’ ja nende tõstmine võimatu. Lisame siia veel kliima teema ja paratamatult tekib küsimus, milline saaks ja peaks olema kriisijärgne maksupoliitika, et maksta tagasi võetud laenud, rahastada adekvaatselt tervishoidu ja täita kliimaeesmärke? Igasugune maksude tõstmine on poliitiliselt ülitundlik. Kuidas Sina inimesi ja ettevõtteid maksumuudatustega õiges suunas ‘mudiksid’?
Tõnu Mertsina – Vaatamata sellele, et maksude ja nende tasemete üle nurisetakse pidevalt, on Eesti maksukoormus allpool EL keskmist. Samuti on suhteliselt väiksemad (ehk siis SKP-ga võrreldes) meie valitsemissektori tulud ja kulud. Muidugi võib vaielda selle üle, kas EL on üldse õige referents meile. Ega minagi tahaks kõrgemaid makse.
Aga kui vaadata, millise arengutee me oleme vaikimisi valinud, milliste riikide elatusstandard on paljude meie inimeste unistuseks ning millised riigid meid regioonis tahes või tahtmata mõjutavad – näiteks Soome ja Rootsi – siis sellise eesmärgini me praeguste maksudega ei jõua.
Kui efektiivne Põhjamaades kõrgete maksudega saavutatud elatustase on, on aga omaette teema diskussiooniks. Kui me lisame siia juurde meie väheneva tööealise elanikkonna, siis ei ole meil maksukoormuse tõusust ilmselt pääsu.
Mida siis teha? Tarbimismaksud on meil üldiselt juba suhteliselt kõrged ning siit mingit lisaressurssi juurde ilmselt tekitada ei saa. Seda enam, et tarbimismaksud, eriti käibemaks, on regressiivse iseloomuga. Ka tööjõumaksud on meil kõrged- väga vahet ei ole, kas need on praegu ainult ettevõtete kanda või oleksid need ettevõtete ja töötajate vahel jagatud või hoopis enamuses töötajate poolt makstavad. Käibemaks ja sotsiaalmaksed on aga juba praegu veidi üle poole riigieelarvetuludest ja ligi kaks kolmandikku maksutuludest. Ettevõtete kõrge tulumaks pärsiks majandustegevust.
Meie maksusüsteem ei ole aga piisavalt laiapõhjaline, mille ülevaatamine võiks olla üks võimalus.
Foto: Erakogu
Sharpminder – Riigiabi ja kriis. Sharpminder on selles osas olnud üsna kriitiline. 100 miljonit Tallinki suunas on teele saadetud. Uus suurem küsija on Alexela oma õlitööstuse tarbeks. Pehme otselaen on juba oma definitsiooni järgi kõrge korruptsiooni riskiga tehing. Teistes riikides äärmisel juhul pigem osalise riikliku garantiiga laen kommertsalustel või riigid kas võtavad osalusi või seavad ülikarme lisatingimusi. Lennunduses näiteks saastekvootide vähendamine ja Prantsusmaa näitel siseriikliku lennuliikluse kokku tõmbamine ja kiirrongiühenduste eelistamine. Eestis tundub, et fetišeeritakse seda, palju mingi ettevõte makse on maksnud. Samas selles vaates puudub igasugune tuleviku vaade kliima, tarkade töökohta jms osas. Moraaliriskist rääkimata. Kuidas Sina riigiabi teemat enda jaoks lahti arutaksid?
Tõnu Mertsina – Euroopa Komisjon on teatavasti kriisi ajaks riigiabi reegleid muutnud paindlikumaks. Märtsi alguses muudetud reeglid on mõeldud selleks, et aidata ettevõtetel kriisi paremini üle elada ja sellest väljuda. Samas, ettevõtted, mis olid raskustes juba eelmise aasta lõpus (täpsemalt, detsembri lõpus), paindlikumate riigiabi põhimõtete alla ei kuulu.
Mai keskpaiga seisuga oli Komisjon andnud oma nõusoleku juba ligi 2 triljoni euro eest riigiabile. Kuna riikide võimalused, sealhulgas riigirahanduse seis, on erinevad, on ka erinevad nende riigiabi mahud. Sellest üle poole on läinud Saksamaale, 17% Prantsusmaale ja 16% Itaaliale.
Ideaalis peaks muidugi aitama kriisist väljuda ettevõtetel, mis aitab majandusstruktuuri ja tööturgu kaasaegasemaks ja efektiivsemaks muuta, aga samuti ka, mis ei lähe vastuollu kliimaeesmärkidega. Samas, ei ole selle kriisi ajal tekkinud paljude ettevõtete halvenenud majandusseis otseselt nende halva juhtimise või äriplaani tulemus. See muidugi ei tähenda, et riik ei peaks tegema valikuid, keda toetada. Mõistlik oleks suunata see eelkõige ettevõtetele, millel on suurem või süsteemsem mõju majandusele ja tööturule ja nende taastumisele. Ma pean silmas mõju pikemas vaates. Teine tingimus peaks olema ka ettevõtte strateegilisel tähtsusel. Mis puudutab ettevõtete panust maksutuludesse – mis siin salata, praeguses olukorras, kus riigi maksutulud vähenevad tugevasti, on ka see oluline kriteerium. Samas tuleks arvestada, et praegused paindlikumad riigiabi põhimõtted on vaid ajutised.
Sharpminder – Innovatsioon ja kriis. TAI osas allkirjastasid erakonnad mõned aastad tagasi Teadusleppe, mis lubas eraldada teadusele 1% SKP’st. Seda lubadust ei ole täidetud, Eesti erasektori TAI kulud on hoopis allapoole arvestust. Nüüd, kui riigieelarve läheb kindlasti kokkuhoiurežiimile, tahetakse kindlasti nii teaduse kui innovatsiooni eelarveid veelgi vähendada. Kas Sulle tundub see mõistlik ja/või paratamatu? Mida tuleks teha, et erasektor rohkem arendus- ja innovatsioonitegevusse panustaks? Kas kogu see temaatika haakub eelmises punktis markeeritud riigiabi teemaga?
Tõnu Mertsina – Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevusele (TA) suunatud kulutused SKP suhtes on oluliselt väiksemad, kui EL keskmiselt, rääkimata Soomest ja Rootsist ning kahjuks on see osakaal ka viimastel aastatel vähenenud. Sama pilt on kogumajanduses TA-le suunatud kulutustega. Ilmselt vähendavad ettevõtted ja ka riik kriisi tingimustes TA kulutusi veelgi.
Teatavasti aitavad aga TA-d tõsta ettevõtete konkurentsivõimet ning parandavad nende tootlikkust. Meie ettevõtete konkurentsivõimet määrab välisturg aga rohkem, kui kodumaine. Kuigi meie kaupade ja teenuste hinnatase liigub kiiresti lähemale enamikele meie kaubanduspartnerite hinnatasemetele ning kohati on selle ka ületanud, siis on ettevõtted saanud kaua kasutada madalamate hindade eelist. Ettevõtted on saanud pikalt kasutada odavamat tööjõudu, kui paljud meie kaubanduspartnerid. Kaua seda eelist meil enam ei ole ja paljudel ettevõtetel on juba praeguste hindade juures raske välisturul kasumit teenida.
See sunnib neid rohkem investeerima tootearendusse, mis omakorda tähendab suuremat vajadust TA järele. Kui ettevõtetel puudub või jääb väheks enda kompetentsist toote või teenuse arendamisel, saaks põhimõtteliselt kasutada ülikoolide ja teiste teadusasutuste abi. Kahjuks ma ei näe siin veel olulist läbimurret. Isevoolu teed see koostöö ei arene, vaid seda peab sihipärast juhtima – et aidata ettevõtetel ja teadusasutustel omavahel huvid ja võimalused paremini kokku viia.
Sharpminder – Mis on Sinu arvates Eesti suurim majanduspoliitiline väljakutse? Võitlus maasikakasvatajatega?
Tõnu Mertsina – Kahjuks on maasikakasvatuse teema antud olukorras, kus kriis räsib enamikku majandusest, selgelt võimendatud. Selle mõju Eesti majandusele on üliväike ja ajutine. Samas on võõrtööjõu lubamine Eestisse põhimõtteline teema. See puudutab kogu majandust, mitte ainult põllumajandust. Meil võib praegu olla üle 50 000 registreeritud töötu, kuid oleks naiivne arvata, et see lahendab Eesti majanduse tööjõuvajaduse.
Kui vaadata pikemalt ette, siis on ilmselt üheks suuremaks väljakutseks Eestis – aga tegelikult ka paljudes teistes riikides – tööealise elanikkonna vähenemine. Ma hästi ei usu, et me suudame kasvatada oma tootlikkust kiiremini, kui meil töötajaid vähemaks jääb. Seetõttu on Eesti ettevõtetes efektiivsuse ja konkurentsivõime parandamine üliolulised. See haakub eelmises küsimuses käsitletud teemaga – ettevõtted peavad rohkem tegelema oma teenuste ja toodete arendamisega.
Sharpminder – Viimane oleks väga isiklik küsimus. Oletame, et Sul oleks ajamasin ja saaksid ühe asja, ainult ühe, teha teisiti kui kunagi seda tegid. Mida ja miks Sa oma senises elus muudaksid?
Tõnu Mertsina – Ma arvan, et inimesed teevad otsuseid info põhjal, mis selleks ajaks oli kogunenud. Valikuid määravad paljuski ka sel ajal valitsenud emotsioonid. Midagi tagasi pöörata ei saa ja tegelikult ei tea keegi meist, kas mingil ajal teisiti tehtud otsus oleks praegu parem olnud. Muutujaid, mis seda määravad, on lihtsalt nii palju. Et küsimusele mitte vastamata jätta, siis oleks ma võinud oma doktoritöö ikka ära kaitsta küll. Seda on praegu lihtne öelda, kui tol ajal teha. Töö ise oli põhimõtteliselt valmis, kuid teadusartikleid ei olnud veel piisavalt avaldatud. Tulin Eesti Panka ja mõtlesin, et jõuan töö kõrvalt doktoritöö ära kaitsta, aga ilmselt olin liiga laisk selleks. Sellest on nüüd juba üle 20 aasta möödas ja praeguseks on doktoritöö teema ka juba aegunud. Aga ma ei kahetse seda eriti, kuna olen saanud teha tööd, mis mulle on meeldinud. Kas võtaksin doktoritöö tegemise uuesti kätte. Miks mitte? Võib-olla hoopis mõni täiendav magistriprogramm läbida? Kuid see jääb esialgu vaid mõtlemiseks.
Sharpminder – Tõnu, suur, suur aitäh sisukate vastuste eest!
Foto: Erakogu