Kui viirus muutub sotsiaalseks: Bruno Latour ja COVID19
Foto: Pinterest.
Sharpminder
Bruno Latour’i, ühe kaasaja kuulsama sotsiaalfilosoofi põhipostulaadiks on väide, et asjad (nt rongid, relvad, raha, robotid ) pole sotsiaalsed iseenesest, vaid muutuvad sellisteks alles inimestevahelistes suhetes. Oma teoreetilises manifestis Reassembling the Social toob Laotur näite SARSi epideemiast – niikaua kui viirus oli vaid ‘little bug’, mida viroloogid oma laborites uurisid, polnud sel veel ühiskonnaga miskit pistmist.
Aga kui selle sama ‘pisikese putuka’ tõttu ei saanud miljonid inimesed suhelda oma vanemate ja lähedastega, sai sellest ülisuur sotsiaalne probleem.
Latour’i teine põhipostulaat on tänases kriisis samuti oluline – ‘RE-ASSEMBLING the Social‘ [meie rõhuasetus rõhutamaks vajadust leida nö uus normaalsus]. See tähendab, et ühiskond kogutakse pärast igat mõjukat sündmust, kriisi või katastroofi justkui uuesti kokku. Kui turule tuuakse uus vaktsiin või võetakse vastu uus seadus, siis pole ühiskond ja sotsiaalsed suhted enam endised. Just sellest teesist kantuna kutsub Latour 8. mail Reutersis avaldatud loos üles kasutama COVID19 pandeemiat selleks, et vaadata kriitilise pilguga ka kliima-teemale. “Täpselt samamoodi, nagu inimesed on kutsutud üles käituma uutmoodi – kandma maske ja hoidma sotsiaalset distantsi, kutsun mina inimesi üles tarbima teistmoodi – mõtlema, mida me tahame hoida ja mida mitte? Tarbijate mõjujõud on tohutu, see saab muuta ka poliitikat”, ütleb Latour. Ta rõhutab ka, et kliimamuutuste ohjamine nõuab inimestelt kordades suuremat pingutust kui COVID pandeemia.
Sharpminder jätab tänases loos majanduse teemad kõrvale ja asub ‘jälitama’ koroonaviirusega esile tõstetud seoseid ühiskondade rahvastikustruktuuris ja riiklikes poliitikates. Omamoodi iroonilise kinnitusena Latouri väitele, et määravad pole raha ega tehnoloogia iseendast vaid see, milliseid sotsiaalseid seoseid nende vahele on ehitatud, troonib koroonaviirusse nakatunute ja surnute arvu poolest maailmas esikohal USA, mille kogukulud tervishoiule on kaks korda kõrgemad kui OECDs keskmiselt (keskmine ca 8% SKPst, USA – 17%, Hiina – 5%).
Foto: CDC, Unspalsh
Tänased teadmised COVID levimust mõjutavate tegurite kohta on fragmenteeritud ja vastuolulised. Meedias levib mitmeid seisukohti, mõni neist on muutunud justkui aksioomiks, mis enam kontrollimist ei vaja. Üks enamlevinud väiteid on, et haiguse riskis on ennekõike 65+ inimesed. Statistilised andmed seda ei toeta.
Võrreldes valitud välisriikides 65+ rahvastiku osakaalu ja haigestunute arvu 10 000 inimese kohta, pole selget seost näha. Eakate osakaal rahvastikus on kõrgeim Kreekas ja Itaalias, ent COVID surmasid on Kreekas ca 50 korda vähem kui Itaalias. USA on rahvastiku poolest üks nooremaid, ent suremuse näitaja osas keskmike hulgas (vaata allolevat tabelit).
Eakate kõrgemat haigestumist ei kinnita ka Eesti andmed. Ülekaalukalt on meil haigestunuid enim 50-59 vanuste seas, ennekõike naised. 70+ aastaste hulgas on koroona diagnoosi saanud enam-vähem sama palju kui 20-aastaste seas. Nagu Terviseameti COVID 19 rahvastikupüramiidilt näha, on eriti palju haigestunuid hiliskeskealiste (45-64 aastaste) naiste seas. See vihjab hoopis millelegi muule kui vaid elueale – viirus näib tabavat neid, kes palju liiguvad ja suhtlevad. Naiste kõrgem osakaal selle vanusegrupi nakatunute seas võib olla seotud nende professiooniga – naised domineerivad sotsiaaltöötajate, medõdede ja hooldustöötajate seas ehk teisisõnutsi – nad suhtlevad palju kõrges eas (85+) inimestega, kelle nakatumise risk on väga kõrge.
Kuna rahvastikuvananemise peatamine on pea võimatu, siis tuleb mõelda sellele, mida tervishoiu – ja hoolekande poliitikas on võimalik ette võtta, et COVID-it (ja teisi tulevasi viirusi) kontrolli all hoida?
Lihtne vastus on muidugi – andku riigid oma tervishoiusüsteemile piisavat raha! Kui koroonakriis Lääne-Euroopas lahvatas, olid mõned tuntud politoloogid varmad süüdistama Euroopa Liitu, kes 2009 a. fiskaalkriisi ajal surus Lõuna-Euroopa riikidele peale ülikarmid avaliku sektori kärped. Aga heites veelkord pilgu ülaltoodud tabelile tuleb tõdeda, et see süüdistus ei päde – kõige rohkem pidi kärpima Kreeka, ent ometi on nemad tulnud viiruselainest välja väiksemate kaotustega kui Itaalia või Hispaania. Seega on ‘võidu valem’ ilmselt märksa mitmemõõtmelisem.
OECD pakub, et edu võtmeks on mitme olulise tervishoiusüsteemi ressursi üheaegne olemasolu.
Kui on piisavalt arste, aga õdesid napib, siis on lugu halb (Hispaania). Samuti on olukord keeruline siis, kui arste küll jagub, aga suur osa neist kuulub ise riskigruppi (COVID puhul – eakad) ning puudu on ka voodikohtadest (Itaalia). UK tervishoiusüsteemis napib kõike – nii voodikoht, arste kui õdesid, mis võibki seletada UK üht suurimat koroona-surmade arvu Euroopas. Edukad on OECD hinnangul need riigid, kellel kõik kolm ressurssi – arstid+õed+voodikohad, on heal tasemel (nt Saksamaa, Eesti).
Francesca Colombo, OECD tervisepoliitika divisjoni juht, osundab, kui teravalt on COVID kriis toonud päevakorrale vajaduse tõsta pika-ajalise hoolduse (long-term-care, LTC) süsteemid uuele tasemele (kuula podcast’i siit).
Foto: Georg Arthur Pflueger, Unspalsh
Ligi pooled koroona-surmadest maailmas on ühel või teisel moel seotud hoolekandesüsteemide, sh avahooldusega. Hooldustöötajad, kes sarnaselt tervishoiutöötajatega peavad võitlust viirusega eesliinil, pole tihti saanud piisavat ettevalmistust nakkusoludes töötamiseks. Veelgi enam, viimasel aastakümnel moodi tulnud de-institusioniliseerimine, suund avahooldusele ja perede vabale valikule hooldaja valikul on viinud muu hulgas ka selleni, et osadel hooldajatel puudub erialane kvalifikatsioon üldse.
Constanzo Ranci ja Emmanuele Pavolini jõudsid oma teadusartiklis (2015) järeldusele, et 2009 a. fiskaalkriisi järel pandi mitmetes Euroopa riikides pika-hoolduse-süsteemide refomid ‘kalevi alla’. Tähelepanelikumal uurimisel hakkab silma, et koroonahaiguste (ja surmade) tipus on need riigid, kus reformide peatamisega kaasnes valdkonna eelarve kärpimine ja migrantidest hooldustöötajate kutsenõuete leevendamine (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania).
Lisaks tervishoiu põhisüsteemide ‘võitlusvalmis’’ hoidmisele on viiruste seljatamisel olulised ka ennetavad meetmed nagu elanikkonna isiklik hügieen ja vaktsineerimine. Ka vaktsiinide puhul pole tähtis vaid see, et toimiv vakstiin on loodud, vaid seegi kui paljud inimesed on nõus end vaktsineerima ja kui paljud saavad seda endale lubada? Need teemad võtab Sharpminder luubi alla oma järgmises loos.
Selle loo tõmbame aga kokku Latouri algse metafooriga ja vastame – Kuidas Eesti tervishoiu- ja hoolekande süsteemi COVID-järgselt teistmoodi kokku panna (‘re-assemble’)?
- Kuigi Eesti tervishoiusüsteem vaevleb kroonilise alarahastuse käes (vt Sharpminderi lugu siit), on meil kolm kriitilist ressurssi (arstid+õed+voodikohad) võrdselt olemas.
- Akuutravi süsteem pani löögile hästi vastu ja näitas suurepärast võimet väledalt reageerida (sh teha koostööd ministeeriumide üleselt).
- Hetkel polnud saada statistikat selles osas kui palju Eesti COVID haigestumise püramiidist on seotud hooldekodude patsientide ja personaliga. Meedia sõnumid osundavad paraku sellele, et pikaajaline hoolekanne, hooldekodud ja avahooldus kujunevad Eesti terviseolukorra Achilleuse kannaks. Sotsiaalhoolekanne pole poliitikutele sexy, valijate hääli ei taga, mistõttu jääb see kogu aeg tahaplaanile. Riiklik raharessurss on väga väike ning äsjane seadusemuudatus, mis tõstis kvalifikatsiooninõudeid hooldustöötajatele, sai avalikkuses ägeda protestitormi osaliseks.
- Öeldakse, et iga süsteem on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Seega ei ole ka Eesti tuleviku epideemiateks ja pandeemiateks hästi valmis enne, kui ka pikaravi- ja hoolduse süsteem on vähemalt akuutravi tasemele ‘järgi tõmmatud’. Lennukitäis kaitsevarustust Hiinast on kriisi oludes hädavajalik, kuid riigimehelik poliitika peab sisaldama palju enamat, kui ühekordsed foto-op’i lennuväljal või välihaiglas.
Foto: Andres Putting