Intervjuu Peeter Koppeliga
Foto: Erakogu
Sharpminder
Täna on Sharpminderi külaliseks SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel. Tere tulemast!
Peeter väljendab intervjuus rangelt isikilikke seisukohti, mis ei pruugi kattuda tema tänase tööandja SEB seisukohtadega.
Sharpminder – Peeter, Sulle meeldivad natuke reljeefsed väljaütlemised. Wall Street tegelased on Sinu kõnepruugis ‘hästiistuvates ülikondades mehed väga headest ülikoolidest’. Tundub, et need ‘hästiistuvates ülikondades mehed’ on paadunud optimistid. Wall Street’il oli aprillis üle aegade parim kuu. Samas on vanemad mehed ja naised, kes on küll ka väga headest ülikoolidest ja kes juhivad keskpanku, mõneti pessimistlikumad. Näiteks Bank of England avaldas hiljuti oma prognoosi, millest vaatab vastu viimase 300 aasta suurim majandussurutis. Peeter, millisest ideoloogiast Sinu soovitused oma rikastele kundedele on kantud ja miks just nii?
Peeter Koppel – Siin tuleb lähtuda praktikast. Ajalooliselt on turud suutnud erinevaid trende eelnevalt selgelt paremini ära tunda kui keskpangad. Ajalooliselt on turud suutnud erinevaid trende eelnevalt selgelt paremini ära tunda kui ka näiteks akadeemilised ringkonnad. Reaalselt rahaga riskivate turuosaliste kollektiivne hinnang tulevikule on minu kogemuse kohaselt lihtsalt kvaliteetsem.
Mis puudutab optimismi või pessimismi, siis turgudel tegutsevad inimesed peavadki üldiselt olema optimistlikumad ja riskialtimad. Kui domineeriks suhtumine, et „siit nüüd küll kunagi midagi ei tule,“ istuks kõik hapu näoga oma kapitali otsas ning teisel pool oleks hulk ideid ja innovatsiooni, mis jääks teostamata.
Isegi Uues Testamendis on tähendamissõna, kust tuleb välja, et kapital peab (!) tööd tegema, risk peab (!) saama tasustatud ning see, kes lihtsalt „kapitali peal istus“ saadeti sinna, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine.“
Mis puudutab aga ideoloogiat ja soovitusi, siis ma ei tahaks kumbagi sõna kasutada. Ma ei anna soovitusi. Mul ei ole ideoloogiat. Ma juhin portfelle ja proovin kirjeldada võimalikult täpselt, miks just nii, ehk milline on keskkond, kus ma seda teen. Täna (nagu juba mõnda aega) on peamine teema keskpankade sekkumine.
Sharpminder – Kohvipaksu pealt ennustamine on tänamatu tegevus ja ega see saagi olla täppisteadus. Pigem parimal juhul selline viisakam ettepoole, nurga taha vaatamine. Sharpminder on varasemalt põgusalt peatunud tähestiku baasilistel – V, U, L või W kriisist väljumise trajektooridel. Eile (10.05.) puudutas sama teemat ilma konkreetsesse ennustustesse laskumatta BBC (vaata siit). Meile, makromajanduse amatööridele, kipub ikka terendama L või W. Mida Sina sellest asjast arvad ja miks?
Peeter Koppel – Globaalse tervishoiukriisi kontekstis on muide meid kõiki selle makromajanduslike mõjude hindamisel amatöörideks taandatud. Küsimus on selles, et kriis sai alguse majandusest väljastpoolt ning sellepärast on väljend „ma ei tea“ ilmselt kõige ausam. Samas see vastus inimestele ei meeldi ning taas saavad eetriaega need, kes kogu aeg ühte juttu räägivad – et vaat nüüd ongi SEE käes, millest nad kogu aeg rääkinud on. Et nüüd ei tule mitte V, U, L või Nike märk (swoosh), vaid nüüd tuleb I! Ma tahaks küsida, et mis siis nüüd juhtunud on? Mis siis nüüd teistmoodi on? Majandus pole enam tsükliline? Inimkond istub kollektiivses enesehaletsuses maha ning lihtsalt loobub parema elu poole püüdlemast? Ma usun seda I-d (või isegi L-i) siis, kui mulle neile eelnenud neljale küsimusele rahuldavad vastused antakse. Ise pean täna tõenäoliseks alljärgnevat kuju.
Taastumine toimub, kuid endistele tasemetele jõudmine on tõesti aeganõudev. Aga ka seda öeldes pean vastust „ma ei tea“ ausamaks.
Sharpminder – Hiljuti avaldas Financial Times väga huvitava vestluse investeerimisstrateeg, mõnes mõttes Sinu kolleegi, Kirill Sokolov’iga (loe siit). Kuna materjal on huvitav, siis tuletaks tema intrevjuust kohe mitu küsimust. Esiteks on ta oma investeerimisstrateegia klientide jaoks joonistanud graafiku, mis võrdleb finantsturgude liikumist enne Suurt Majandussurutist (Great Depression) eelmisel sajandil 20ndate lõpus, 30nda alguses ja nüüd viimasel kümnendil (vaata joonist). Mõlemal juhul viis tema argumentatsiooni järgi suure kriisini võlakoorma kiire kasv. Kas Sind see joonis kõnetab ja kui jah, siis kuidas?
Peeter Koppel – Tegemist on minust selgelt targema ja osavama tegelasega, kuid ma luban endale jääda skeptiliseks selliste graafikute suhtes, kus pannakse üks teise peale ja hakatakse sellest mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Tehniline analüüs on takkajärgi-tarkuse, rakendusliku sotsiaalpsühholoogia ja esoteerika ideaalne sümbioos, mis loob paljudele inimestele illusiooni, et tulevik on ideaalselt ette ennustatav. Ei ole. Ma olen piisavalt näinud graafikuid, mis ühel hetke näitavad ideaalset varasemaga kattuvat mustrit ja teisel lendlevad sellest kenasti ja lõplikult eemale. Ja seda ütlen ma inimesena, kelle isiklik kunagine tehnilise analüüsi kasutamise saldo taskuraha teenimiseks jäi plussi.
Sharpminder – Lähme edasi Kirill Sokolovi teemaga. Ta võtab hetke olukorra kokku järgmise tsitaadiga “I think we’re at the beginning of a long-term period of deflation, falling prices and the loss of pricing power. The only way out of it will be to have a long period of austerity, and to get the US savings rate up dramatically.” (Sharpminder tõlge – me oleme pika perioodi alguses, mida iseloomustavad deflatsioon, langevad hinnad, ja hinnakujunduse jõu kadumine. Ainuke viis välja sellest olukorrast on pikk kasinuse periood ja vajadus dramaatiliselt suurendada U.S. säästumäära). Kas siit võib välja lugeda, et meie hedonistlik tarbimispidu on läbi? Nafta futuuride hinnad on juba miinuses käinud, poes ka tundub, et mõned kaubad juba tiksuvad allapoole, Eesti kinnisvara hinnad on nina allapoole võtnud. Tarbijad ei julge kulutada ja ilmselt pikka aega. Eesti läks kriisi ilmselt rekordiliselt kõrge hoiuste tasemega. Samas need hoiused ei jagune ühtlaselt ühiskonna lõikes. Peeter, mis Sa arvad, mis meie käitumises lähiaastatel muutub ja kus suunas see mudib meie ühiskonda?
Foto: Erakogu
Peeter Koppel – Ma ei ole päris kindel, et deflatsiooni loodusjõu ja objektiivse paratamatusena käsitlemine on kuidagi õigustatud. Tegemist on majanduspoliitilise valikuga. Tõsi, inflatsiooniga võitlemine on lihtsam – lükkad aga suunavad intressid üles ja tapadki inflatsiooni ära.
Deflatsiooniga on tõesti keerulisem. Aga nagu öeldud, on see majanduspoliitiline valik. Valik, mida keegi ei taha teha, sest umbselt võlgu olevas maailmas tekitaks võla reaalväärtuse kasv liigseid pingeid (sh poliitilisi). Kriitiiline mass majanduses osalevaid osapooli leiab, et liigse pinge eemaldamine süsteemist võiks aset leida nii, et kõik kohustused naeratuse saatel siiski kenasti täidetakse – lihtsalt see raha, milles seda tehakse, pole enam päris see, milles need kohustused võeti.
Loomulikult pole see õiglane nende suhtes, kes on viisakalt ja distsiplineeritult käitunud, kuid neid on karjuv vähemus.
Seega mina ei usu, et raha suudaks oma akumulatsioonivahendi (varanduseks olemise) funktsiooni taastada või praegusel tasemel säilitada.
Mis puudutab tarbijausaldust, siis ei maksa selle taastumise tempot samuti alahinnata. Tervishoiukriis lõpetatakse sotsiaalselt ilmselt isegi siis, kui see ei ole meditsiiniliselt läbi.
Sharpminder – Kirill Sokolovi isiklik portfell on viimasel ajal väga tugevalt kaldu kulla ja kullakaevanduste akstiate suunas. Seetõttu vaatab ta seda turgude eri suundades rallisid suhteliselt rahuliku kõhuga pealt ja keskendub nö suurele pildile. Hiljuti võis lugeda, et ka Berkshire Hathaway aktsionäride iga-aastasel koosolekul kurtis Warren Buffett, et pole kuhugi investeerida isegi kui tahaks. Kas tõesti on õigus Alar Tammingul, Tavidi omanikul, et kuld on ainuke ‘õige’ varaklass kuhu investeerida ja paberraha kaotab oma väärtuse niikuinii? Kuhu korvi Sina oma munad asetaks sellisel keerulisel ajal?
Peeter Koppel – See on huvitav, kuidas keegi, kes näib pidavat deflatsooni jumalikuks karistuseks võlapeo pidamise eest (ega see muide otseselt vale ei ole), on end positsioneerinud pigem nii, nagu eeldaks ta siiski jõuliselt inflatsioonilist keskkonda.
Muide ka mina olen hetkel kaldu kulla- ja kullakaevandajate suunas. Esimese rongiga olen karjääri jooksul korduvalt enam-vähem edukat sõitu teinud. Teisele rongile saime seekord siis (aprilli alguses), kui start oli juba ära olnud, kuid hoo kogumine käis.
Mis puudutab investeerimist, siis ma olen näiteks üliõpilastele seletanud, et investeerimine on mõtestatud tegevus, mille eesmärk on kapitali kasv (reaalvääringus). Kuld ei ole selle definitsiooni järgi otseselt investeering. Kuld on pikaajaline ostujõu säilitaja. Kullakaevandajate aktsiad – see juba on investeering. Mis puudutab aga seda, et Warren Buffett käimasoleva kriisi käigus ei ole hädasolevaid ettevõtteid kenasti ostukorvi ladunud, siis siin tuleb „süüdistada“ USA Föderaalreservi. Nimelt on too sekkunud viisil, mis on tekitanud olukorra, kus Buffett’il pole oodatud magususastmega võimalusi tekkinud.
Sharpminder – Võlatasemed. Kirill Sokolov on veendunud, et hetkel on paljude riikide võlatasemed liiga kõrged ja liigne võlg vaid vähendab oluliselt ka saadava uue võla tootlikkust. Lihtsa näitena Sharpminderi poolt – Vahemere riigid Itaalia, Hispaania ja Kreeka on silmisti väga kõrgete võlakoormatega juba enne kriisi. Muu hulgas laenati ka pensionite maksmiseks, mis ei ole mingilgil moel ‘tootlikud’ investeeringud, pigem reformimata heaoluriikide vee peal hoidmine. Uue kriisi katmine uute laenudega viib riikide võlakoormad stratosfääri. Sokolov ütleb, et ta näeb seda, et mingi osa väljastatud laenude põhiosast ja intressidest tuleks andeks anda ehk korstnasse kirjutada. Mis Sina kogu sellest asjast arvad? Põhi-lõuna dilemma Euroopas ja osaliselt ka Saksa konstitutsioonikohtu otsus ECB võlakirjaostu programmi osas?
Peeter Koppel – Siin on küsimus, kuidas seda võlakoormat vähendada? Kui me räägime mingist konkreetsest maha kirjutamisest, siis selle kohta võib öelda, et see on BIG NO-NO!
See, mis ühe bilansis on võlg, on teise bilansis vara ning üldiselt saadakse suhteliselt pahaseks, kui äkki vaadatakse üks suurem korsten ja hakatakse neid varasid sinna kirjutama. Selline tegevus on olemuselt deflatsiooniline ning nagu juba öeldud sai, see ei meeldi kriitilisele massile majanduses osalejatest tänasel päeval sugugi. Mina pean tõenäolisemaks ventiiliks siiski võla reaalväärtuse vähenemist.
Mis sakslaste tegevust puudutab, siis eks nende pahurast olekust tuleb aru saada. Nad arvasid, et Euro on nagu DEM. Aga on hoopis rohkem nagu Frank või Peeso.
Lisaks ei paista neile meeldivat ka asjaolu, et Euroala tiksub fiskaaluniooni suunas, mis oleks algusest peale olnud korraliku rahaliidu pidamiseks objektiivselt vajalik. Fiskaalunioon tähendab aga seda, et neilt kui ülimalt tootlikust majandusest liiguksid fiskaalsed ülekanded neile, kes selgelt pole nii tootlikud. Teeb ju tigedaks? Lisaks teatud tunnetatav suveräänsuse komponent – kui ikka raha kogumine ja jaotamine käib ühiselt, siis on suveräänsus…ma ei tea…tseremoniaalne?
Foto: Erakogu
Sharpminder – Tuleks nüüd globaalsete turgude ‘pilvedest’ kohalikule murukamarale tagasi. Sharpminder on väga terava pilguga vaadanud istuva VV ponnistusi kriisi majanduslike mõjude leevendamisel. Mis me näeme, ei meeldi meile mitte üks raas. Reede õhtul tuli teade, et Tallinkile on 100 miljonilise laenu osas VV poolt peanoogutus tehtud. See 100 miljonit läheb siis 15 miljoni osas Infotarile Tallinki kaubamärgil all olevate hotellide rendimakseteks (täpsustus- küsimus oli esitatud enne kui Tallink CEO Nõgene teavitas meedia vahendusel, et Infotariga on uus, madalama maksega kokkulepe). Riik paneb õla alla ka suuremahulisele alkokaubandusele ja toetab burgeriketi Burg King maaletoomist. Peeter, Sa oled ikka olnud vaba turumajanduse apologeet – mida Sina sellest jamast arvad? Kas meil on tekkimas mingi perversne riigikapitalismi- laade majandusmudel?
Peeter Koppel – Seni, kuni riik aitab täita ajutisi lünki, mis on tekkinud seoses tervishoiukriisiga, ma otseselt veel mures ei ole. Toimivate ärimudelite puhul nende jätkusuutlikkuse tagamine riigi kui usalduse viimase astme poolt olukorras, kus ettevõtted pole selgelt ise süüdi ning ei saanud ka kõige enam looduskatastroofiga võrreldava olukorra vastu enda kaitsta, on läbi teatud ebamugavustunde mõistetav ka turumajanduse apologeedile. Küsimuseks jääb, kuidas sellest kõigest viisakalt välja tagurdatakse? Ei, ma ei taha siia euroopalikku lähenemist, kus suurt äri aetakse ainult riigi nisa otsas rippudes. Selline majandusmudel paistab olevat omadega päris õnnetu. Võtad kogu Euroopa börside kogukapitalisatsiooni ja võrdled seda teatud segmentidega USA börsist ja avastad, et seal luuakse väärtust, siin mitte.
Sharpminder – VV kriisimeetmete tööriistakasti tekkis ka kummaline meede – 4 miljonit kaubanduskeskuste poodidele, et aidata neil tasuda rendimakseid keskuste omanikfirmadele. Sokolovi jaoks oli 90ndatel Aasia kriisi ohumärgiks Petronas Toweri kerkimine Kuala Lumpuris. Meil kerkib ostukeskusi nagu seeni ja kaubanduspindade ruutmeetri arvult elanike kohta sammume Euroopa, kui mitte maailma tipus. Meie viimane suurem keskus T1 ei saanudki jalgu alla. Asi oli ka suhteliselt mõistusevastane. Nüüd siis toetab riik (maksumaksjate rahaga) kaubanduskeskusi kui riigile üliolulist infrat. Mujal maailmas analooge suurt ei leia. Kas otsustajatel ‘katus jookseb’ või pole prioriteedid paigas?
Peeter Koppel – Minul on kaubanduskeskuste suhtes raskusi oma ükskõiksuse talitsemisega. Sellele küsimusele vastates ei ole mul näiteks seljas ühtegi poest ostetud riietuseset. Seega pole ma õige inimene, kelle käest kaubanduskeskuste kohta küsida. Ma ei oska ka öelda, mis otsustajate peas toimub.
Arvan lihtsalt, et vajadus kiirelt tegutseda on toonud kaasa ka mõningaid otsuseid, mis oleks suurema ajakuluga analüüsi puhul toonud kaasa teistsuguseid otsuseid.
Sharpminder – VV suunal suurt kriitikat meedias ei ole. Võib-olla pole põhjust, aga Sharpminder nii suur optimist ei oleks. Need tehingud, mida maksumaksja rahaga tehakse ärieliidi poputamiseks ei lubaks nagu vait olla. Samas mingit laiemat kriitikavoogu või debatti ka ei ole. Kas see on mingi vaikiv alistumine ühiskonna poolt. Peaasi, et saaks kaubanduskeskustes käia ja pole meie asi, mis meie rahaga tehakse? Või on ajakirjandus rahaliselt ‘suukorvistatud’, st nemadki ootavad riigiabi et ellu jääda? Mis Sina siin arvad?
Peeter Koppel – Valitsust saab alati kritiseerida. Samas peab nentima, et seekord tegutseti kiirelt ja näiteks Töötukassa meetmed näivad olevat nii mõistlikud efektiivsed. Kus mul tekib küsimusi, on KredEx’i meetmed. Isikliku käenduse nõudmised ja sellise osa ettevõtete pangalaenude riskist enda kanda võtmine, mis justkui ei annakski meetme mõõtu välja.
Aga see selleks – üldiselt peab loomulikult valvsuse säilitama, et vähemalt sellist olukorda ei tekiks, kus maksumaksja võtab kogu riski, kuid ei osale absoluutselt võitudes siis, kui hästi läheb.
Sharpminder – Viimane oleks väga isiklik küsimus. Oletame, et Sul oleks ajamasin ja saaksid ühe asja, ainult ühe, teha teisiti kui kunagi seda tegid. Mida ja miks Sa oma senises elus muudaksid?
Peeter Koppel – Esimesena meenusid mõned isikliku eluga seotud valikud, kuid nende välja toomine ei oleks selle intervjuu tooniga kooskõlas ning vaevalt, et need ka kedagi huvitaks. Seega mainin ära teisena pähe hüpanud mõtte. Nimelt läheksin ja ütleksin keskkoolis käivale Peetrile, et muster kool – ülikool – töökoht/karjäär ei ole ainuvõimalik lähenemine. Kuhugi sinna kolmandasse faasi lihtsalt peab kuidagi mahutama ettevõtlikkuse. Mida rohkem noori sellest aru saab, seda suurem on vastavate katsetuste arv. Seda suurem on ka edukate katsetuste arv.
Sharpminder – Peeter, suur, suur aitäh sisukate vastuste eest!
Foto: Erakogu