Politics: Who Gets What, When, How - Tallink ja Bolt - vol. 2
Foto: The Lucky Neko, Unspalsh.
Sharpminder
Mai alguses avaldas Postimees intervjuu ettevõtja Ain Hanschmidtiga. Teemaks muidugi Tallink ja riigiabi. Intervjuul oli suhteliselt lõbus pealkiri “Rahvavalss Tallinki näitel – kurda,kiida, kiida, kurda, küsi, küsi”. Intervjuule saabus Hanschmidt igati sobiliku kuldse Audiga. Sharpminder on seda intervjuud nüüd mitu korda kuulanud, vaadanud. Pole midagi öelda – demagoogia meistriklass. Mida siis Hanschmidt meile riigiabist põnevat rääkis?
- ‘Töötukassa on tubli õla alla pannud’. Sharpminder: tõepoolest, 04.05. avaldati suurimad Töötukassa toetuse saajad ja Tallink läbi oma grupi ettevõtete oli konkurentsitult suurim riigiabi saaja ca 3,3 miljoni euroga. Järgmine ettevõte oli Norma ca 883 tuhande euroga.
- ‘EL on otsustanud triljonite eurodega toetada ühtviisi nii peresid kui ka ettevõtteid’. Sharpminder: EL on kokku leppimas täiendavaid meetmeid, aga need ei ole seotud riigiabi osutamisega konkreetsetele ettevõtetele, mis on liikmesriikide pädevus. Sama puudutab otsetoetusi kodanikele ja seda pole Eestis isegi kaalutud.
- ‘Sõber istub juba viiendat nädalat kodus ja kardab välja minna, et äkki vahepeal tuuakse kätte lubatud EL raha’. Sharpminder: tegemist on ilmselt Rohke Debelaki tüüpi naljaga. Brüsselist pole keegi midagi teele pannud ja postiljon Petskin sõbra ukse taha rasvase tšeki või sularaha pakiga kunagi ei saabu. See näiteke pidi ilmselt illustreerima ‘tõsiasja’, et kui kui kõik saavad Brüsselist abi, siis pole mõtet diskuteerida meie rahaküsimise üle.
- ‘Kõik riigid (Taani, Rootsi, Soome) toetavad oma ettevõtteid ja kui me seda ei tee, siis kaotame konkurentsis’. Sharpminder: vaatame seda argumenti pikemalt allpool.
- ‘Euroopa abi peab jõudma kõigini minimaalsete kuludega [loe – võimalikult madalat intressi kandva laenuna]’. Sharpminder: EL abi riigiabi kontekstis pole olemas, see on fiktsioon. Riigiabi otsus saab olla vaid Eesti riigisisene otsus ja Euroopa raha siin laua peal ei ole.
Sharpminder on püüdnud natuke sisse vaadata sellesse, kuidas teised riigid riigiabi annavad ja mis argumente seal kaalutakse.
Aga alustame siiski kodusest Eestist. Valitsus on öelnud, et riigiabi antakse läbi KredEx’i. KredExi kodulehel on ka viide vastavale meetmele, mille alt siis Tallinki riigiabi küsimust ‘lahendatakse’. KredEx’i meetme nimi on “Erakorraline laen riiklikult olulistele projektidele”. Meetme tingimustega saab huvi korral tutvuda siin.
Tundub, et KredEx ametnikud on tingimusi sulepeast välja imedes lasknud sisse ka näpuka. Nimelt on kvalifitseerimise tingimusena välja toodud, tsiteerime “ettevõtja peab dokumentaalselt tõestama finantsvahendite kaasamise võimatust ilma KredExi käenduseta”. Kuna tingimused, millest jutt käib, on seotud KredExi otselaenudega, mitte käendustega, siis on selline punkt pehmelt öeldes eksitav.
Laenu miinimumsumma on 10 miljonit, aga maksimum sõltub mitmetest tingimustest, mille seast saab suhteliselt loominguliselt valida. Näiteks võib laen küündida kuni 25% ettevõtete grupi eelmise aasta käibest. Meenutuseks, Tallinki 2019 majandusaasta käive (transport, alko, burksi ja riideärid kokku) oli 949,1 miljonit eurot. Seega kvalifitseeruks Tallink kuni ca 237 miljonilisele otselaenule. Nii uhkeid tingimusi annab otsida isegi suurriikides, väikeriikidest rääkimata. Ega hästi ei leiagi. Sellest allpool pikemalt.
Intressiks on KredExi tingimuste järgi 1-6% ja laenuperiood 6 kuust kuni 5 aastani. Meenutame, et Tallink Grupp on oma varasemas ajaloos korra turu tingimustes võlakirju emiteerinud. 2013 aastal emiteeris Tallink Grupp oma ‘term-sheet’ alusel 900 000 000 NOK (ligikaudu 90 miljonit eurot) eest 5-aastaseid tagamata võlakirju intressiga 3M NIBOR + 5%. NIBOR on Norra pankadevahelise 3-kuulise laenu intressimäär. 2013 suvel oli NIBOR kuskil 1,7% juures, seega laenu väljastamisel oli intress ca 6,7%. Hetkel on suurele kriisile vaatamata riiklikust ‘odavmüügist’ võimalik saada oluliselt soodsamalt. Pole paha, ütleksid klassikud.
Foto: Nathan Trampe, Unsplash
Äärmiselt koomilisena mõjub tingimuste dokumendis viitamine sellele, et projekti olulisuse hindamise võib KredEx delegeerida Vabariigi Valitsusele, kes ütleb kas projekt on piisavalt oluline või mitte ja kas on mõistlik avaldust edasi menetleda.
Igale mõtlevale inimesele on selge, et KredEx riigiabi tingimused on ‘välja töötatud’ nii, et nad sobiksid Tallinkile odava laenu andmiseks. Päeva lõpuks saab Hanschmidt oma kuldse Audi, millega ta saabus Postimehe intervjuule, uue kuldse kihiga üle lasta ja rääkida meile veel laiema naeratuse saatel, et küll Euroopa triljonid varsti jõuavad ka teieni; tuleb ainult tema sõbra kombel kannatlikult toas istuda ja oodata postiljoni koputust uksele.
Ühesõnaga on nööbile (KredEx) mantel (riigiabi eriti suures ulatuses) külge õmmeldud, elik Kredex on rahvakeeli tanki pandud. Kui midagi peaks viltu minema, siis on süüdi KredEx. Kui käib vorstide ja sidrunite jagamine, siis on õiged mehed kohal. Tere tulemast klientilistlik ladinaameerikalik Eesti anno 2020!
Aga vaatame, kuidas on riigiabile majanduskriisis lähenenud teised riigid, seda eriti Tallinki näite kontekstis.
Soome
Riigi koroonakriisi majanduspaketi tingimustega võib tutvuda siit. Üldiselt võivad ettevõtted küsida Business Finland toetusi 10,000 kuni 100,000 EUR ennekõike kriisist tulenevate äriplaanide ja -võimaluste analüüsimiseks, uute tarneahelate väljatöötamiseks jne.
Finnvera (analoog KredExile) üldist garantiiportfelli mahu limiiti on suurendatud ja 1-10 miljoniliste laenukäenduste menetlemist on lihtsustatud. Seega klassikalist riigiabi seaduse mõttes Finnvera ei osuta.
Suuremate ettevõtete jaoks on olemas TESI (Finnish Industry Investment). TESI mandaat on natuke sarnane, mida pakkusime välja riigiabi fondi idee raames (vaata lugu siit). TESI teeb kellegiga koos omakapitali investeeringuid ja annab vajadusel konverteeritavat laenu. Omakapitali investeeringud on üldjuhul vahemikus 1-10 miljonit ja konverteeritava laenu puhul on intress 10%. Nende koroonakriisi abitingimustega on võimalik tutvuda siit.
Edasi on poliitiline vastutus ja riik. Finnair, nagu enamik lennufirmasid, on hädas. Riigil on Finnairis 56% osalus ja riigiabi andmine on eriti terava luubi all. Valitsuse majanduspoliitika komitee on andnud loa, aga lõpliku kinnituse peab andma Soome Parlament (loe siit). Tegu ei ole klassikalise laenuga, pigem annab Valitsus/Parlament Finnairile õiguse laenata oma töötajate pensionifondist 600 miljonit eurot, et COVID-19 mõjusid pehmendada. Risk on töötajate jaoks väga suur, sest kui Finnair pinnale ei jää, siis kaob ka pensioniraha. Laenu tingimusi pole seni avaldatud, aga eeldada võib, et tegu ei ole sõbralaenuga. Finnair on lisaks kaubelnud pankadelt juurde täiendava krediidiliini 175 miljoni ulatuses ja püüab kas müüa või edasi liisida osa oma lennukipargist. Viimane on ekstra keeruline, kuna lennukeid on täna üle kõigil, mitte ainult Finnairil.
Seega lihtsat raha riik Soomes ettevõtjatele ei jaga. Hanschmidti juttu EL rahalaevadest pole seal vist keegi kuulnud.
Foto: Johan Nilsson/EPA
Norra
Vaatame siin vaid üht väga värsket kaasust – Norwegian. Norra valitsus on valmis sügavas kriisis olevat lennufirmat päästma ca 240 miljoni eurose riigiabi rahaga laenu näol (täpsed tingimused ei ole hetkel teada, aga börsifirmana peab avaldama). Samas oli riigiabi andmise otsus tingimuslik ja seotud ettevõtte radikaalse saneerimisega mahus ca 980 miljonit eurot, mis sisuliselt tähendas seda, et ettevõtte saavutab kokkuleppe oma võlausaldajate ja lennukite liisijatega. Mõlemad grupid andsid läinud nädalavahetusel sõna otses mõttes viimasel sekundil oma nõusoleku konverteerida ülaltoodud mahus võlakirjad/liisingumaksed osaluseks Norwegian’is. Eile, esmapäeval, pidid väga hapude nägudega Norwegiani aktsionärid andma tehingule heakskiidu. Seda nad ka tegid ja vanade aktsionäride osalus ettevõttes on kokku kuivanud 5,2% peale. Pole lõbus.
Tragikoomiline tagasivaates on see seik, kui Norwegiani põhiomanikud ja juhid vennad Bjornsid jõudsid oma “long-haul” odavlennufirma kiire laienemisega mõned aastad tagasi Argentiinasse. The Guardiani ajakirjanik Gwyn Topham võrdles seda tabavalt Fitzgerraldo’ga samasse klaasi kuuluvaks avantüüriks. Kes meie lugejates on näinud Werner Herzogi samanimelist väga head filmi, need teavad, millest jutt – auriku vedamisest Amazonase džunglis kohalike indiaanlaste käte jõul üle kahte jõge lahutava kõrge Peruu mäe. Nüüd Norra maksumaksja päästab.
Igal juhul lihtsat raha Norra valitsus kriisis ei jaga.
Foto: Kaader filmist Fitzcerraldo
UK
UK puhul osundab Sharpminder riigiabi paketi meetmete puhul kolmele skeemile ja ühele asjaolule.
Esiteks katab “The Coronavirus Large Business Interruption Loan Scheme (CLBILS)
supports large businesses, with an annual turnover of over £45 million” riigi garantiiga 80% ulatuses ettevõtete uued laenud (vaata siit). Ettevõtted käibega üle £250 miljoni saavad riigi garantiid kasutada kuni £50 miljoni ulatuses. See meenutab KredExi vanu laenukäenduse meetmeid, kus laene väljastavad ikkagi kommertspangad.
Teiseks annab ‘COVID-19 Corporate Financing Facility (CCFF)’ meede võimaluse suurematel korporatsioonidel emiteerida uusi ‘investment grade’ võlakirju, mis hetke järelturu osalise tõrke puhul ostab kokku keskpank, Bank of England (vaata siit). Eeldus on, et ettevõtted on varasemalt saanud oma lühiajalistele võlakirjadele reitinguagentuuride poolt vastava reitingu. Suurematest lennufirmadest kasutas seda meedet Easyjet, kes emiteeris £660 miljoni eest uusi võlakirju, mille siis ostis Bank of England.
Kolmandaks pakub UK riigina tuge ka nö start-up, innovatsiooni sektorile. Neile hakatakse pakkuma maikuust laene vahemikus £125,000 – 5 miljonit tingimusel, et vähemalt sama palju annavad erainvestorid) (vaata siit). See tagasihoidlik viide siis Bolti võimaliku laenu kontekstis.
Asjaolu, millele Sharpminder tahaks tagasihoidlikult tähelepanu juhtida, on Briti toorist rahandusministir Rishni Sunak’i seisukoht , et tema on valmis kaaluma muid erakorralisi meetmeid (loe riigiabi), mis väljuvad tavalistest ettevõtete toetusskeemidest vaid siis, kui kõik muud võimalikud ja võimatud meetmed on ammendatud (loe: olemasolevad aktsionäride ja uute investorite täiendavad panused, pankade laenumoratooriumid, jms. ei ole piisavad) ning ettevõte vajab riigi toimimiseks siiski x põhjusel päästmist. Seni pole ükski ettevõte pole väljaspool väljakäidud meetmeid abi saanud (loe meie lugu luikedest ja seal kirjeldatud Virgin Atlanticu riigiabi palvet).
Tundub, et UK riigiaparaat töötab professionaalselt ja seal nööbile mantlit keegi külge ei õmble.
USA
Majanduse otse toetamise peamiseks programmiks USA’s on Paycheck Protection Program, PPP (vaata siit). Selle algseks mahuks kinnitas Kongress 349 miljardit USD ja aprilli teises pooles lisandus veel täiendavad 310 miljardit. Seega kokku 659 miljardit ennekõike meie mõistes SME’de, FIE’de ja ka giggerite toetamiseks.
Kui panna summa konteksti, siis USA SKP oli eelmisel aastal ca 24 triljonit USD, mis teeb programmi mahuks ca 1/32 SKP’st. Kuna Eesti SKP oli ca 31 miljardit USD, siis Eesti puhul oleks analoogse programmi maht ca 1 miljard USD. Igal juhul on USA PPP mahukam ja laiapõhjalisem majanduse toetamise programm kui seda Eesti valitsus on omalt poolt välja pakkunud.
USA meetme teravik on palgakulu korvamisel, aga ka muude kriisiga seotud kulude ajutisel katmisel. Formaalselt on tegemist laenuga kuni 2 aastaks intressiga 1%. Ka on Suur osa laenust on võimalik konverteerida tagastamatuks riigiabiks kui seda kasutatakse sihtotstarbelislt palkade maksmiseks. Seega on siin sarnasus Eesti Töötukassa palgatoetusega ettevõtete jaoks, mis pole tehniliselt laen, vaid riigiabi.
USA PPP puhul on siiski oluline aduda laenude (abi) jaotumist mahu järgi. Nii on teise ringi (310 miljardit) rahadest 54% väiksemad kui 350,000 USD ja vaid 6% suuremad kui 5 miljonit USD. Mitmed ettevõtted on hakanud saadud laene ka tagastama, kuna tegemist on mainekahjuga või algse määramatusega, kes täpselt võivad abi taotleda. Nii tagastab suur hotellikett Ashford Group saadud 76 miljonit (taotles 100 erineva hotelli alt kokku 126 miljonit USD). Ashford Group oli üks suuremaid PPP skeemi kasusaajaid üldse. Kui börsifirmad avaldasid, et nad on saanud laene (toetusi) PPP skeemi alt, tekkis skandaal. Rahandusminister Mnuchin teatas, et börsifirmad pole PPP sihtrühm ja palus toetused tagastada. Maine kaalutlusel maksab saadud 4,1 miljonit USD laenu tagasi näiteks ka LA Lakersi korvpallimeeskonna omanikfirma.
Riigi sekkumine lennunduse ja energia sektoris pole USA’s päeva lõpuks välistatud, aga eeldada võib, et see käib käsikäes rangete restruktureerimise nõuete ja jõuliste omakapitali sekkumistega.
Foto: US Treasury
Kui püüda nüüd pikk ülevaade kokku võtta, siis pole Sharpminder suutnud tuvastada, et riigid oleksid ettevõtete toetamisel liiga lahked. Meetmed on ikka seotud tavapäraste ja finantsturgude poolt toetatud meetmetega (laenud kommertspankadest, millest osa riik lihtsalt garanteerib), on selge ülempiiriga ka meist oluliselt rikkamate majanduste puhul ja suurema erakorralise abi saamisel väga rangete mõjudega omakapitalile või siis suurema tulevikuriskiga ettevõtte töötajatele (Finnairi pensionifondi näide).
Tallinki võimalik 150 miljonit ‘pehmet’ laenu on suures pildis päris pretsedenditu liigutus, eriti kui sellega ei kaasne olulisi piiravaid tingimusi. Näiteks see võimalik kõlvatu konkurents Burger King maaletoomisel versus teised burgeri ketid, offshore omanikud (Baltic Cruises) jne.
Eesti mõttemall püsib visalt Sovjeti ajastus, kus rehepaplus oli aus sees. Mida rohkem mõisast öö varjus endale varastada oskasid, seda vingem mees olid. Nagu siis, nii on ka täna mitmete tegelaste jaoks äge praalida, et mõisa köis las lohiseb. Tõsiasi, et see ‘mõis’ on nüüd meie oma riik ja meie endi makstud maksud, pole endiselt veel kõigile kohale jõudnud. Tallinki laenuhimu tundub kohatu ja ebaproportsionaalne teiste, meist märksa jõukamate riikide taustal. Erinevalt Eestist, ollakse seal demokraatia perspektiivide osas rohkem ärevil nagu võis lugeda John Keane’i sisukast intervjuust uus-despotismi kohta, mille Sirp avaldas 02.05.
Keane rõhutab, et demokraatia saab korralikult toimida vaid siis kui toimivad kontrollimehhanismid – institutsionaalsed ja muidugi ka kodanike tasandil. See, kuidas Eesti Valitsus riigiabi mehhanisme loob ja ilmselt sisustab, ei kipu kuidagi vastama monitoorsele demokraatiale vaid pigem uus-despotismile, mis omakorda on sarnane klientelistliku valitsemisega.
Arusaamatuste vähendamiseks rõhutame, et Sharpminder ei vastusta riigiabi andmist Tallinkile, kui fakti. Pigem on küsitav maht ja see kuidas seda abi kavatsetakse anda.
