Sotsiaalmaksust ja riigivõlast
Foto: Andreas Klassen, Unspalsh.
Sharpminder
Delfi avaldas 28.04. Helmese ja Teenusmajanduse Koja juhi Jaan Pillesaare plaani, kuidas riik kriisist välja upitada. Sharpminder vaatab omalt poolt sellele plaanile otsa.
Esiteks vaatame, mida me Pillesaare jutust teada saame:
- Maksumaksjad (riik) võiks tänu seni madalale maksukoormusele laenata kuni 5 miljardit eurot ja suunata see sotsiaalmaksu “ajutiseks” (3-6 kuud) katmiseks kuni 100% ulatuses.
- See võimaldaks jätkata palkade maksmist senisel kujul või isegi neid tõsta (?). Viimane väide on Sharpminderi arvates eriti kummaline kui eeldada, et tegemist on väga “ajutise” plaaniga (3-6 kuud).
- See oleks kõige solidaarsem viis kõiki ettevõtjaid ühetaoliselt kohelda.
Sharpminder on muidugi nõus viimase väitega, sest maksu ühetaoline vähendamine aitab ettevõtjaid kõige solidaarsemalt. Plaani kaks esimest punkti panevad aga pigem kulmu kergitama.
Hakates peale algusest, siis lugejad teavad, et sotsiaalmaksust (33% palgafondilt) läheb 13% Haigekassa eelarvesse ja 20% Sotsiaalkindlustusameti eelarvesse (pensionid). Numbriliselt tähendab see 2020 aasta Riigieelarve kontekstis seda, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on sotsiaalkindlustuse valdkonnale planeeritud 2,7 miljardit eurot ja Haigekassale 1,68 miljardit eurot. Aastane kulu kokku seega 4,38 miljardit.
Kui nüüd Pillesaare juttu sõna-sõnalt võtta ja näiteks eeldada, et Valitsus otsustab seda väljapakutud teed minna, siis oleks poole-aastase sotsiaalmaksu moratooriumi hind puht tehniliselt arvutades 2,19 miljardit eurot.
Foto: Mirza Babic, Unsplash
Kus tuleb jutt vajadusest laenata selleks otstarbeks 5 miljardit, pole päris selge. Spekuleerida võib vaid sellega, et keegi tegi arvutuse juba aastase moratooriumi osas, või on soov lahendada laenu abil pikalt laual olnud teema, et meil on sotsiaalmaks liiga kõrge ja seda on vaja allapoole tuua. Sotsiaalkassade eelarvetes maksete alandamisest tekkiv defitsiit kaetaks siis laenuga?
Eesti riik on muidugi võimeline tänu oma madalale keskvalitsuse laenukoormusele laenama vajaliku 2,19 miljardit. Iseasi, mis hinnaga? Riik laenas hiljuti, kriisis alguses, veel negatiivse intressiga raha lühiajaliste kohustuste täitmiseks. Iseasi, kas see oleks võimalik ka pikemate tenorite (võlakirjade tähtaegade), nt 5 kuni 10 aastat lõikes. Saksa riik kaasab tõepoolest hetkel ka pikaajalist raha negatiivsete intressimääradega, aga kui tulla maa peale tagasi, siis Eesti oleks võrreldav pigem Tšehhi ja Poolaga kui Saksamaaga. Mõlemad riigid omavad pikaajalisi võlakirju (5-10 aastat), aga nende puhul eeldab turg ikka positiivset tootlust kuskil 1,0-1,5% piires.
Samas pole teada, mida arvaksid kogu plaanist reaalsed investorid. Kui riik hakkaks laenu võtma, et kas ajutiselt või halvemal juhul alaliselt hakata oma sotsiaalkulusid katma mitte adekvaatse maksukogumise vaid laenurahaga? Ei tundu olevat vinge äriplaan.
Selliste ‘äriplaanide’ fiaskot tunnistasime me alles kümmekond aastat tagasi, kui Lõuna-Euroopa riigid ei suutnud enam jätkata oma heldete pensionisüsteemidega ‘võlgu elamist’. Kreeka eelarve struktuursed probleemid olid paljuski seotud sellega, et heaoluriik maksis pikka aega suuri pensione ja toetusi, aga oli kehv maksukoguja ning veelgi halvem majanduse ja avalike teenuste reformija. Ühel päeval oli raha otsas ja sisuliselt keegi ei olnud valmis neile seda juurde laenama.
Samad struktuursed eelarveprobleemid on Itaalial, Prantsusmaal, Hispaanial. Kõikjal seal on pensionisüsteemid näiliselt helded, ent reformimata ja tööturu muutustega harmoneerimata; valitsused kas ei suuda või ei taha neid lahendada ja pensione maksab riik osaliselt laenurahaga. Aastavahetuse paiku kui Sharpminder oli Pariisi väisamas, streikisid lisaks transporditöötajatele ka Pariisi Ooperi töötajad. Prantsuse valitsus soovis oluliselt lihtsustada pensioniskeeme ja senise ca 60 erineva skeemi puhul jätta kolm. Parlamendil tuli menetleda 20,000 opositsiooni parandusettepanekut (võrdle ca 2,000 ettepanekuga meie II samba reformi osas). Täna on COVIDi kriis streikidelt auru välja lasknud ja asetanud nii mitmedki reformid sootuks kainemasse perspektiivi. Katku ajal pidu ei peeta.
Aga eeldame, et see 2,19 miljardit ikka laenatakse. Kuna riik ei ole pikaajalist võlga varem emiteerinud, siis saaks ehk sihtida 5-aastast võlakirja intressiga 1,00+%. Kuigi iga-aastaselt oleks vast vaja teha kupongi makseid, siis konservatiivselt tuleks igal järgneval aastal panna kõrvale ca 440+ miljonit eurot, et võlakirjad 5 aasta pärast lunastada.
Ei ole näha, kust selline vaba rahavoog võiks tekkida kui mitte minna radikaalse maksureformi peale. Kuna käibe- ja sotsiaalmaksud on täna maksimaalselt kõrgeimal “talutaval” tasemel, siis ainukesed alternatiivid on tulumaksu redeli taevasse ajamine või kõrged varamaksud, mis ei pruugi ka sotsiaalmaksu auku täita. Seda vist Pillesaar ei soovi ka.
Foto: Eberhard Grossgrassteiger, Unsplash
Sharpminder tuleb meelde, et tegelikult on Eesti sotsiaalsüsteemil jätkuvalt ees väga keerulised rahalised väljakutsed (raha on vaja juurde):
- Eestis on pensionäride vaesus Euroopa üks kõrgemaid, seega surve pensionide kasvuks I sambas on püsiv;
- Haigekassa eelarve on stabiilselt ca 500 miljoni euroga aastas alarahastatud võrreldes arenenud EL riikidega (vaata meie Haigekassa lugu), mis on pikkade ravijärjekordade peamine põhjus. Raha vähenemine vaid pikendaks järjekordi;
- Eestis on väga nõrk hoolekandesüsteem, mis rahvastiku vananedes muutub veelgi pakilisemaks mureks. Inimeste omaosalus on väga kõrge, mistõttu majanduslikult halvemas olukorras inimesed on sageli silmitsi dilemmaga – kas leida lisatöö eaka pereliikme hoolduse eest tasumiseks või jääda ise tööturult eemale hooldajaks? Viimane oleks muidugi väga klassikaline Seederlik lähenemine sotsiaalprobleemidele – lapsed teevad ja lapsed maksavad. Samas suurendaks see nappust lihtsama tööjõu järele veelgi ja tõstaks uue teravusega esile küsimuse välistööjõu riiki lubamisest.
Kokkuvõtteks on Pillesaare ettepanekut sotsiaalmaksu moratooriumi osas väga raske tõsiselt võtta. Lühiajaline väike võit võib osutuda Trooja hobuseks, mis kogu riigi rahanduse viib sügavate struktuursete probleemide juurde.
Foto: Kaader filmist “Trooja”