Intervjuu Peter Lõhmusega
Foto: Erakogu
Sharpminder
Sharpminderi esimeseks külaliseks sai erinevate asjaolude kokkusattumisel Peter Lõhmus. Peter on Eestist eemal olnud pea 20 aastat ja teinud karjääri nii IMF’is kui ka töötanud Euroopa Komisjonis DG ECFIN’is. Peter nõustus jagama omi mõtteid rulluvast kriistst Sharpminderiga ja me oleme selle eest väga tänulikud.
Peter väljendab intervjuus rangelt isikilikke seisukohti, mis ei pruugi kattuda tema tänase tööandja IMF seisukohtadega.
Sharpminder – Peter, oled juba üle 20 aasta IMF juures olnud probleemide lahendaja (trouble-shooter). Milline on vast kõige keerulisem kaasus, mida oled aidanud seni lahendada ja mis Sa sellest kogemusest oled õppinud?
Peter Lõhmus – Kahtlemata on selleks olnud Kreeka võlakriis (kuigi siis tegin ma seda tööd Europpa Komisjoni värvides). Pingelisi momente oli ka aastatuhande alguses Ukrainas ning hiljem Jamaical.
Õppetund: ära kunagi anna alla; ka rasketel hetketel, kui kõik lahendused lootusetud tunduvad olevat või kompromissid võimatuna tunduvad, leidub kuskil tunnelis ikka valgus.
Muidugi, praeguse olukorraga pole üksi eelnenuist isegi mitte ligilähedaselt võrreldav.
Sharpminder – Vaadates hetkel rulluvat kriisi, siis paratamatult tekivad küsimused, et millised riigid on Valgete Luikede tulekuks paremini valmis ja milliseid tabab see eriti ootamatult. See viib küsimusteni autokraatia versus demokraatia ja õhuke riik versus tugev riik? Kuidas Sa enda jaoks neid dilemmasid mõtestaks?
Peter Lõhmus – Aus vastus oleks vist, et keegi ei olnud valmis vähemalt hindele B-. Tõsi, hinnangut on raske anda, kuna erinevaid riike tabas viirus erinevatel aegadel ning erineva ulatusega. Oli riike, kes said rohkem aega ettevalmistusteks kui teised. Lisaks on tõenäoliselt veel mitmed tegureid, mis hindamise vähemalt momendil raskeks teevad, alates riikide ja linnade asustustihedustest, kaugusest viiruse epitsentri(te)sse ning lõpetades tõenaoliselt veel mitmete seni tundmatute või kinnitamat teguritega.
Mida ma tahaks küll rõhutada on see, et ma elan ja jälgin sündmusi keskkonnas kus viirus on palju suuremat laastamistööd teinud. Kui numbrid perspektiivi panna, siis näiteks New Yorgi osariigi näitajate baasil (ja see on minust 3 tunni sõidu kaugusel) oleks tänase seisuga Eestis surmasid 1500.
Nii öelda autokraatlike kalduvustega poliitikutel on sageli omadus kodumaiseid probleeme pisendada ja/või probleemidega tegelemine edasi lükata – sest esikohale kerkib automaatselt enda renomee. Ka selle pandeemia puhul sai nii mõneski paigas sellist käitumist täheldada, mis omakorda aeglustas oluliste süsteemide käivitumist neis riikides. Karta on, et ka viiruse koldest ei saanud maailm adekvaatset ja kohest informatsiooni. Ilmselgelt on demokraatiates, koos vaba ajakirjanduse ning poliitikast sõltumatute institutsioonidgea, sellised probleemid raskemini asetleidvad.
Arvan, et pärast selle kriisi vaibumist saavad karmi hinnangu nii mitmegi riigi ametkondade toimimise alused. Mida rohkem kujutab riigiaparaat endast konstruktsiooni, mis koosneb õhukesest kihist poliitilistele ladvikule sügavalt lojaalsetest inimestest ning suurel hulgal suud avada kartvatest ametnikest, olgu siis selle põhjuseks avaliku arvamuse halvustav suhtumine riigiametnikesse või lihtsalt hirm midagi valesti öelda, seda suurem on kalliks minevate eksimuste tõenäosus.
Just kriiside puhul muutub väga oluliseks julgus arvestada kriitikaga ning julgus kutsuda laua taha osapooli, kes tavalistes olukordades oponendi rollis on. See peegeldab „riigimehelikkust“ ning rahva turvalisusele — ning mitte oma toetajate rahakotile ning järgmistele valmistele – mõtlemist.
Ühesõnaga, ma loodan et pärast seda kriisi kaob ära õhin „riik õhukeseks“ lihvida ning see saab asenduma näiteks sooviga riik „tõhusaks“ muuta. Näiteid sellise paradigma muutuse vajalikkusest erinevate riikide kriisihaldamis edukust (või mitte edukust) hinnates saab olema piisavalt, seda saab juba momendil arvata.
Foto: Erakogu
Riigi rollist laiemalt rääkides tahaks viidata ka näidetele, kus mitmetes riikides, sh USAs, on märgata suuremat viirusesse haigestumist ning suremust vähemkindlustatute hulgas – tervishädadega inimesed, kes pole korralikku ravi saanud puuduliku või olematu tervisekindlustuse tõttu, suured pered surutud väikestesse korteritesse, kus haigete isoleerimine praktiliselt võimatu, sotsiaalse turvavõrgu puuduse tõttu tööl käiv haige; inimesed, kes endale tervislikku toitumist lubada ei saa (millega kaasneb näiteks ülekaal), jne. Tõsi, meil pole veel piisavalt statistikat kõige selle kohta, kuid ma kardan, et selline see pilt saab lõpuks olema. Ma laseks lugejatel ise arvata, kuivõrd „tervislik“ selline olukord kogu ühiskonna vaatenurgast on.
Sharpminder – Riikide rahandus pole pärast COVID19 taandumist enam endine. Eestil on veel suhteliselt hea positsioon, kuna meie riigivõlg oli enne kriisi sisenemist madal. Samas peavad maksumaksjad riigi abil kriisimeetmete katmiseks kindlasti hakkama laenama ja palju. Kui enne olid Eesti riigieelarve tünnil tugevad “vitsad” peal, siis nüüd on need “vitsad” justkui kadunud ja võib tekkida mulje, et raha on ja otsatult. Tõnis Lukas juba soovis osta poole miljoni eest olümpiamängude teleülekande õigusi, ilmselt saadetakse ka Tallinki küsitud 150 miljonit riigiabi teele olukorras kus erasektori pakkumine on laual ja maksumaksja ei peaks üldse sekkuma. Milliseid suuremaid riske Sa näed väga politiseeritud riigi sekkumise juures ja kuidas see riigiabi džinn pudelisse tagasi saada? Või jõuame varsti Berlusconi Itaalia või Ladina Ameerika riikide stiilis klientilistlikku riigini, kus osa ettevõtjaid omab tagaust riigi rahakoti juurde?
Peter Lõhmus – Eks iga riik ole oma valijate nägu. Niikaua, kui paljud valijad selliseid ohte ei näe või ei adu, on raske midagi soovitada. Hirmutada – olgu siis kas Euroopa Liidu, immigrantide või vaktsiinidega – on palju lihtsam kui võimalike alternatiive ratsionaalselt ära seletada. Või näiteks tõsiasja, et see kus me täna oleme, ei ole vaid tänu mingitele erilistele rahvuslikele omadustele (olgi siis selleks Andres või Pearu), vaid ennekõige tänu institutsioonidele, alates seadustest, sõltumatutest kohtutest, professionnaalsete ametnikeni välja.
Mis loeb, on oskus elu korraldada nii, et võimalikult suur osa ùhiskonnast oleks protsessidesse kaasatud ning nende huvid esindatud. Ja kui see arusaam hakkab kaduma, rünnakud institutsioonide vastu suurenema, vaat siis kaob ka usaldus institutsioonide vastu, mida omakorda hakkavad ära kasutama oportunistidest poliitikud. Me oleme seda näinud mujal, me näeme seda Eestis.
Eks me peame kõik oma käitumise läbi mõtlema ja seda vastavalt muutma, et küsimuses mainitud stsenaariume ära hoida. Seda enam, et Eesti demokraatia on veel vaid puberteedi eas ning pole veel sugugi kindel, mis tast täiskavsanuna võib saada.
Sharpminder – Riigi roll majanduse taas käivitajana. Enne kriisi oli mantra – mida vähem riiki, seda parem. Eriti kriisis ja kriisist väljatulemisel on riik rollis, kus riigi võime raha laenata ja majandusse suunata on väga olulise kaaluga. Eeldusel, et riik (maksumaksja) tõesti täiendavalt panustab, siis millised oleksid Sinu 3 sammu (soovitust) Eesti Valitsusele millest lähtuda?
Peter Lõhmus – Riikidel on pärast shokke, olgu siis selleks sõda või midagi muud, suuremal või vähemal määral alati olnud oluline roll majanduse käimatõmbamisel.
Ma soovitaksin kriisi ajal tehtud majandusotsuste puhul vaadata ajas rohkem ette, kui minevikku.
Me pole täna veel sugugi kindlad, millal me viirusest jagu saame. Kas tuleb teine või kolmaski laine, nagu 1918-1920 aastatel? Millisel moel saab nii viirus kui majanduslangus inimeste, tarbijate ja investorite käitumist mõjutama? Ja millised ettevõtted on seetõttu elujõulised näiteks 2021. aasta kevadel?
Et maksumaksja püssirohtu mitte kohe ära kasutada, tuleb võimalikult palju lasta ettevõttel turult raha kaasata. Tingimused on karmid, kuid kerge ei saa lõpuks olema kellegil, sh maskumaksjal. Teiseks, võimalikult tõsine suhtumine tööjõu rolli. Erakapitali on neil päevil raske Eestisse meelitada. Kui me seda ka tööjõul ei lase teha, on asjad halvad.
Näitlejast ei saa head lüpsjat, vähemalt mitte nii kiiresti, kui seda vaja oleks. Kaotab Eesti elanik, kaotab riik. Majanduslikult ebaratsionaalsete otsustega poliitiliste punktide võtmine kriisi ajal lööb varem või hiljem tagasi, see on kindel „loss-loss“ tee. Kolmandaks, me peame juba täna arvestama suure koormusega sotsiaalkaitse sfääris. Tööpuudus, toimetulekutoetused, arstiabi kättesaadavus – nende aspektide peale tuleb mõelda juba nüüd, kui toetuspakette kujundatakse.
Sharpminder – Euroopa Liidus käib praegu debatt uue fondi loomiseks, mille rahastamisel kaalutakse nn igaveste, fikseeritud intressiga, konsool võlakirjade emiteerimist. Riigi rahanduse eksperdina, milliseid riske või võimalusi seda tüüpi võlakirjade emiteerimisel Sa näed? Kas Sa arvad, et ka Eesti Valitsus võiks kaaluda sellist tüüpi võla emiteerimist ja millised võiksid olla kohalikud täiendavad riigi tuluallikad intressikulu katmisel.
Peter Lõhmus – Ma ei ole päris riigi rahanduse ekspert, kuid puht kontseptuaalselt on selles idees jumet. Praegune kriis on niivõrd ulatuslik, et püüda seda lahendada paari põlvkonna jagu maksumaksjate jõududega saab olema keeruline. Konsoolid, mida on ajaloos väljastatud ka varem taoliste mastaapsete kriiside puhul, jaotavad selle koorma tulevaste põlvkondade vahel ära. Muidugi, moraalseks kohustuseks oleks meil siis teha kõik, et me ei jätaks neile samadele tulevastele põlvedele keskkonda, mis genereerib näiteks sarnaseid viirusi sagedamini ning veel letaalsemaid. Teine teema on siis Euroopa Liidu poliitökonoomika, millesse ma ei laskuks – et kas Euroopa ühtsust murendab rohkem viiruse käes enim kannatanute pettumus solidaarsuse puudumises või paremal järjel olevate riikide valijate kartus, et nõrgemad neid ära kasutada püüavad. Kuid Euroopa Liidu kodanikuna on mul kahju, et ka taolises olukorras on mitmete riikide valijatel raske solidaarsusesele isegi mõelda. Ma kardan, et ühisturgu ning kapitali ja inimeste vaba liikumist ning Euroopa-sisest stabiilsust on hakatud nii iseenestmõistetavalt võtma. Ja seda aru saamata, millist kasu on see igale riigile tegelikult toonud ning mis võib juhtuda, kui mõne õnnetu sammu läbi see ühendus katkeb.
Ma arvan, et Eesti riigil eraldi välja andes läheks konsoolid päris kalliks. Lõppude-lõpuks eeldab konsool väga suurt usaldust emitendi pikaajalisse jätkusuutlikkusse. Väikeriigil oleks mõtekam saada osa suuremast – ja odavamast – väljalaskest.
Foto: Erakogu
Sharpminder – Kriisi tingimustes on meie põhiõigused paljuski riivatud. Me ei saa liikuda kuhu tahame, meie tegevust võidakse jälgida jne. Kuidas me saaksime oma õigused tagasi? Lihtne on midagi ära võtta, aga ehk keeruline endine olukord taastada. Valitsustel võib tekkida kiusatus, mingeid õigusi kaaperdada. Eestis on ka laual meedia sõltumatus, kui ellujäämiseks vajatakse riigi abi. Mida Sa siin arvad?
Peter Lõhmus – Ma vaataks piiranguid riigiti eraldi. Ma ei kardaks näiteks, et Saksamaal või Norras või Itaalias praegusi piiranguid kuritarvitatakse. Mõne Kesk-Europpa riigi osas on mul aga suured kartused. Ma loodan, et Eesti on tänu oma aktiivsele kodanikuühiskonnale veel veidi rohkem Saksamaa moodi, kuid ilmselgelt ei saa valvsust kaotada.
Eriti olen mures ma kriisi rahade jagamise osas, sest praeguses olukorras on valitsusel ülilihtne mitte vaid ainult oma toetajaile raha jagada vaid ka teised välja suretada. Seetõttu tuleb sellele protsessil väga-väga tähelepanelikult pilku peal hoida.
Sharpminder – Elad juba pikalt USA’s. Trumpi “America First” poliitika on jõuliselt ümber kujundamas geopoliitilisi jõujooni ja seda mitte USA kasuks. Hiina suhteline edu oma koroonakriisi ohjamisel ainult kiirendab seda. Näitena ka see, et USA peatas ajutiselt oma maksed (ca 400 miljonit USD) WHO’le ja mõni päev tagasi Hiina maksis täiendavad 30 miljonit USD WHO’le juurde. Kuhu maailm liigub?
Peter Lõhmus – Ma vastaks selle küsimusele 3nda novembri südaööl, Eastern Standard Time. Ma arvan, et täna on kõik variandid laual, kuigi USA-l saab iga variandi juures keeruline olema oma pehmet võimu (soft power) taastada. Eriti, kui ta viiruse vastase võitluse juures igasuguse positsiooni kaotanud. Sümboolne on, et WHO’le maksid juurde paljud riigid ja organisatsioonid, isegi UK (£200 miljonit), kui sel mingit tähendust peaks olema.
Ma ei usu, et Hiina maailma hegemoni rolli ihaldab; pigem arvan, et sealsete valitsevate ringkondade soov on korraldada globaalne struktuur selliselt, et nad oma 1.4 miljardilist riiki rahulikult ja oma nägemist mööda juhtida laseks (ilma, et keegi näiteks inimõigustele jne viitaks). Mõjujõu koha pealt arvan, et Hiina käitumist viiruse leviku esimestel päevadel ei unustata siiski niipea ning viirus pole ka Hiinast veel kadunud. Näiteks aprilli esimesed signaalid ei näita märstikuise „põrke“ jätkumist.
Sharpminder – Viimane kümnend oli mitmete uute ärimudelite ennekõike kõikvõimalike startup platvormide ülikiire kasvu aeg. Majanduskeskkond oli väga toetav, börsidel head ajad, võeti palju riske. Mis Sa arvad järgmise viie aasta osas, millised lahendused (abstarktselt) võidavad muutunud, muutuvas keskkonnas ja mis kaob?
Peter Lõhmus – Viie aasta peale on väga raske midagi öelda, viis kuudki on raske. Osaliselt päästavad startupe eelmisel aastal riskikapitali (VC) poolt tõstetud pea rekordilised summad. Kuid lisaks juba 2019 a. lõpus sõlmitud lepingute täitmisele, suunatakse need summad tõenäoliselt valdkondadesse, mis praegusest väga omapärasest nõudluse konjuktuurist kasu lõikavad. Ühesõnaga kõike seda, mis toetab 24h tundi kodus olemist, kodust töötamist, kodust õppimist, paindlikke ärilahendusi, tervislikku elulaadi (health) jms. Kogu ülejäänu – sealhulgas ka suuremate ellujäämisvõimlaustega, paindlikumate ning kompaksemate startupide – saatus jääb kardetavasti sõltuma üldisest majandusarengutest ning nõudlusest.
Riskikapitali ning startupide dünaamikat kriisides (nii nn dotcom kriisi kui ka globaalse finantskriisi ajal) on tegelikult uuritud palju. Mõlemal korral oli kukkumine korralik, kuid elu taastus paari aasta pärast. Kardetavasti saab seekordne kriis sügavam ning pikem olema – ning sedavõrd pikem on ka taastumine. Aga ma miskipärast ei usu, et ärimudel kui selline kaob. Ja lõpuks – ka eelmise finantskriisi ajal said alguse mõned startupid, mis osutusid hiljem väga edukaks.
Sharpminder – Kuidas Sulle kaugemalt tundub pandeemia kajastamine Eestis?
Peter Lõhmus – Mulle tundub, et meil on veel tublisti ruumi oma mõttemaailma ja horisontide laiendamiseks. Mis Eestis viirusest arvatakse, olgu siis tervishoiu- või majanudsekspertite tasemel, on loomulikult oluline. Kuid Eesti käekäik saab eelkõige sõltuma sellest, mis juhtub ja mida arvatakse viirusest ning majandusest USAs, Hiinas, Lääne-Euroopas ja mujal.
Nii et kel vähegi võõrkeele oskus suus, vaadake Eesti ajakirjandusest kaugemale, et saada aru olukorrast. Professionaalset informatsiooni- näiteks teadustööde publikatsioone – on ammendamatult.
Sharpminder – Viimane oleks väga isiklik küsimus. Oletame, et Sul oleks ajamasin ja saaksid ühe asja, ainult ühe, teha teisiti kui kunagi seda tegid. Mida ja miks Sa oma senises elus muudaksid?
Peter Lõhmus – See on raske küsimus. Oleks ehk pidanud enne seda suurt kriisi pensionile jääma.
Sharpminder – Peter, suur, suur aitäh sisukate vastuste eest!
Foto: Erakogu