Koroonakriis kui demokraatia stressitest
Foto: Sputnik
Sharpminder
Poola sulgeb piiri ja keelab mittekodanikel riiki sisenemise; tuhanded autod ja inimesed jäävad piirile lõksu.
Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhammedov keelab ära sõna “koroonaviirus” kasutamise.
Käsmu elanikud otsustavad sulgeda külla sissesõidu võõrastele, sest need “ei pese käsi”.
Putin saadab omal algatusel sõjaväetranspordiga abi viiruse käes vaevlevale Itaaliale, sarnase ‘visiidi’ teeb Hiina USAsse.
President Kaljulaid kutsub inimesi akendele mobiiliga lehvitama.
Mõnedes USA osariikides tulevad inimesed tänavale, et protestida kuberneride kehtestatud liikumis- ja kogunemispiirangute vastu.
President Macron nimetab võitlust viirusega ‘sõjaks’ ja tema populaarsus kasvab.
Ungari parlament annab peaminister Orbanile praktiliselt piiramatud volitused, kriminaliseeritakse info levitamine, mis võib põhjustada rahutusi. Sellise info levitamine võib tuua kaasa vangistuse.
Brasiilia president Bolsonaro liitub tänavaprotestidega meedikute vastu, kes nõuavad rahva tervise huvides piirangute kehtestamist.
Venemaal on koroonaviirusse surnud vaid 555 inimest (23.04), kuid järsult on tõusnud pneumooniasurmade arv.
Enn Eesmaa, Urmas Reinsalu ja Henn Põlluaas mõistavad hukka THI kriitika valitsuse aadressil ja on nördinud, et presidendil ei jätkunud – “Eesti rahvale selles ülemaailmses kriisis ühtegi julgustavat sõna.”
Need on vaid mõned nopped sündmustest, mis maailma eri riikides on leidnud aset märtsi keskpaigast aprilli keskpaigani, ehk siis koroona pandeemiast põhjustatud eriolukorra ajal. See, mis kõiki neid seob, on puutumus demokraatia erinevate dimensioonide ja tasanditega.
COVID-19 kriis on mõjutamas demokraatia kõiki põhiküsimusi ja võib-olla defineerib neist mõnegi ümber:
- Kas autokraatia on tõhusam kui demokraatia?
- Kas vabadus on absoluutselt ülimuslik? Kas mõni vabadus on tähtsam kui teine?
- Kas kodanikualgatus on alati positiivne?
- Kas võimude kritiseerimine tuleks eriolukorra ajal peatada?
COVID-19 kriis on teravdanud tähelepanu ka populismi vastu, sest maailma mitmes olulises riigis on populistlikud parteid valitsuses või arvukate fraktsioonidena parlamendis. Kui majandusküsimusi analüüsides tuuakse paralleele 2008 a. finants- ja fiskaalkriisiga, siis demokraatiat analüüsides oleks asjakohane tõmmata paralleele 2015 a. Euroopa rändekriisiga.
Rändekriis oli populismi ‘kuldaeg’, koroonakriis võib aga osutuda populistidele Pyrhhose võiduks – see, mis algul tundus olevat ‘vesi nende veskile’ on päev-päevalt muutumas üha suuremaks painajaks. Kindlasti on need kaks kriisi erinevad ka selle poolest, et täna ei saa paljudes riikides populistid enam kasutada anti-establishment’i loosungeid sest nad ise ongi establishment. (nt rahandusminister Helme on kindlalt vastu ametnike palgakärbetele, kuigi 2015 a. Riigikogu valimiste platvormis oli EKRE’l see teema tugevalt sees). Nii jääb populistlikku valitsemisstiili viljelevatele poliitikutele alles vaid teine instrument – rääkida lihtsate ja resoluutsete lausetega. Olgu siinkohal öeldud, meie arvates pole tänases kontekstis asjakohane eristada rangelt ‘musti’ ja ‘valgeid’ jõude; nagu allpool selgub, kasutavad populismi elemente ka need riigi- või valitsusjuhid, kes ei usu ‘süvariiki’ vaid esindusdemokraatiasse (parlamentarismi ja presidentalismi).
Foto: HRW
Levinud kujutelma kohaselt nõuavad kriisiolud erilist, kindlakäelist valitsemist. Selles loos küsime, kas see ikka on nii? Ja kui on, siis kellele selline valitsemisviis kasulik on, elik kas kodanikel on midagi karta?
Kriisid toovad tavaliselt kaasa ka sotsiaalse hüperdünaamika – sündmused arenevad ülikiiresti ja selle taustal muudavad oma sõnumeid ka poliitikud. Täna, kui pandeemia puhkemisest on möödas viis nädalat, näeme seda reljeefselt. Võib öelda, et algne, anti-establishmentil ja massisuhtlusel rajanev populism on teisenemas. Sealjuures on oluline tähele panna, et sõnad pole mitte ainult retoorika ja isegi mitte ainult sümbolid (nagu väitis Bourdieu). Sõnad viitavad ka sellele, mida poliitikud teha kavatsevad ja enamikel juhtudel ka teevad.
Lais laastus võime täheldada populismi transformatsioonis kolme staadiumi:
- ‘hanerasva’ staadium;
- diktaadi staadium;
- klientelismi staadium.
‘Hanerasva’ staadiumis on valitsejate põhisõnum rahvale – mingit kriisi pole, igasugune jutt suurest ohust on liialdus, mingeid piiranguid või meetmeid pole vaja. ( Trump – “I like this stuff!”, Johnson – “herd immunity”, Helme – “soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale”). Nagu näete, ilmestas see optimistlik staadium ka küpseid demokraatiaid. Isegi Rootsi mahub siia gruppi oma leebeimate kriisipiirangutega. Miks valitsusjuhid pandeemia ohtu eirasid? Meie seletus on, et vabadus püsib jätkuvalt liberaalse demokraatia põhiväärtusena, mistõttu näib selle kallale minek poliitikutele riskantne.
Diktaadi staadiumis on sõnum totaalselt muutunud – nüüd antakse teada , et olukord on väga hull, aga meie, valitsejad, hoiame kõike kindlalt kontrolli all. Olenevalt sellest, kui lähedal on riik diktatuurile, tulevad kasutusse erinevad võtted. Leebemate variantidena kasutatakse valeinfot. Näiteks Martin Helme rääkis “Esimeses stuudios” et olukord Euroopa majanduses on hullem kui 2008, sh olevat tööpuudus kõrge. Selle intervjuu hetkel (10.märts 2020) oli see jutt jama – 2020 a. alguses oli EL töötus 6,7% ja pole ammu olnud nii madal. Sellele väga dramaatiliseks maalitud olukorrale vastab valitsus väga “hoolivalt” – lubatakse, et kärpeid ei tule ja eelarvetasakaalu hoidma ei hakata. Seega on suur sõnum rahvale – meie, valitsus, teid hätta ei jäta.
Karmimate variantidena võivad valitsused võtta kasutusele ranged kontrolli ja ka karistamise meetmed. Seda nägime Poolas (piiride sulgemine mittekodanikele), Hispaanias (liikumiskeelu rikkujate trahvimine) ja äärmuslikus vormis Ungaris (vt ülal).
Tõenäosus, et Euroopas toimuks laiem demokraatia taandareng diktatuuriks, on õnneks siiski väga väike. Küll aga võib maad võtta klientelistlik valitsemine. Klientelismi all mõistetakse poliitiliste sobingute süstemi, kus valitsus ostab endale toetust teatud majanduslikke hüvesid (soodsaid laene, hankeid, lepinguid jmt) vastu pakkudes. Kujundlikult on klientelism ‘vorst vorsti vastu’ või ‘kurgid sulle – raha mulle’ kauplemine tagatubades.
Klientelism on sugulane korruptsiooniga, kuid sellest ohtlikum.
Kui korruptsiooni paneb toime üksikisik, kes juhib enamjaolt asutust või ettevõtet (kui sedagi), siis klientelism on terve sobingute süsteem, mida viljeleb valitsus ja mis seetõttu nakatab kogu ühiskonna, eeskätt majanduse.
Klientelismi staadiumi tõenäosus koroonakriisi ajal tuleneb sellest, et kriisist väljumiseks vajavad ettevõtted riigiabi. Kuna tegutseda tuleb kiiresti, siis avanebki šanss populistidele, kes ütlevad, et meil pole aega pikkadeks demokraatia-mängudeks. Usaldage ja ärge kritiseerige valitsust!
Meie näeme, et selline olukord, kus riigi (loe: maksumaksjate) raha hakatakse jagama poliitiliste eelistuste järgi ilma selgete ja avalike reegliteta, ohustab nii ausat konkurentsi majanduses, läbipaistvat valitsemist kui ka maksumaksjate huvide arvestamist.
Eesti poliitretoorikas ja -praktikas on saanud kombeks õigustada politiseeritud otsustamist sellega, et teatud lubadused olid kirjas partei valimisplatvormis (vt nt minister Karu vallandamine). Siinkohal tasub lugeda Winston Churchilli kõnet Briti parlamendis aastal 1947:
“Ma pean selgitama, et demokraatia ei ole mõtteviis nagu see siin – “Meil on enamus, pole tähtis kuidas see täpselt kokku tuleb, ja me oleme valitsuse endale viieks aastaks rendile võtnud. Nii et mida teil [opositsioonil] siin veel üldse öelda on?”. See ei ole demokraatia, vaid ainult parteiline mulin (small party patter), mis ei seostu kuidagi selle riigi kodanikega.”
Selles samas kõnes ütles Churchill ka oma legendaarse lause demokraatia ebaperfektsusest ja ebaefektiivsusest, ent täna on asjakohasem selle mõtte teine pool –
“Valitsus ütleb, et neil on mandaat viia ellu kõik, mis oli kirjas nende valimisplatvormis. See on ülimalt küsitav. Pole ühtegi õiguslikku alust, mis annaks valitsusele aluse suruda parlamendis oma häälteenamusega läbi neile sobivaid seaduseelnõusid, ükskõik kas need tulenevad nende valimislubadustest või mitte.”
“Ministrid on rahva teenrid, mitte nende ülemused”, tõmbab Churchill teemale joone alla.
Foto: Arthur Osipyan, Unsplash