"I like this stuff"
Foto: Library of Congress, Unspalsh.
Sharpminder
Pühendame selle loo kõigile Eesti meedikutele, kes täna ennastsalgavalt töötavad COVID-19 kriisi rindejoonel.
Selle loo pealkiri on võetud Donald Trumpi märstikuisest verbaalsest arsenalist. Toona oli kriis veel algusjärgus, tänases kontekstis oleksid tema kommentaarid veelgi kohatumad. Trump väitis, et ta malaariaravim on imevits koroonaviiruse raviks, kõik laabub kui nõiaväel ja Lihavõttepühade ajal on Ameerika kirikutes täismajad. Sellises stiilis soovmõtlemine ei lahenda reaalseid probleeme USAs ega ka meil Eestis.
Mõni päev tagasi (07.04.) oli Delfi stuudios Haigekassa juht Rain Laane, kes sedastas, et valitsuse kriisipakett lubab Haigekassa selle aasta eelarvel minna 200 miljoni euroga miinusesse. Sellele vaatamata lähevad plaanilise ravi järjekorrad pärast eriolukorra lõppu veelgi pikemaks. Eesti kriisipakett on pandud kokku eeldusel, et majanduslangus jääb sel aastal 8% juurde.
Majanduslanguse suurust ei suuda keegi täpselt ennustada ega ka seda, milline saab olema majanduse kriisist väljumise trajektoor. Statistika laekub viitajaga ja seda muidugi mitte ainult Eestis. USA meedia vahendusel on siiski võimalik lugeda erinevaid ekspertarvamusi sellest, kui tugev on majanduse kokkutõmbumine seal.
Endine Föderaalreservi juht Janet Yullen pakkus mõned päevad tagasi CNBC’le antud intervjuus, et USA majanduses langeb SKP II kvartalis eeldatavalt 30%, kuigi ta on näinud ka suuremaid numbreid.
USA ja maailma ühe suurema panga JPMorgan Chase juht Jamie Dimon on Wall Street Journali loo põhjal oma hinnangutes samuti väga pessimistlik.Ta juhib oma panka teadmises, et tegemist on oluliselt raskema ja keerulisema kriisiga kui 2008-2009 finantskriis.
Kindlasti on oluline teada, milline saab olema majanduse kukkumine II kvartalis nii Eestis kui mujal. Teine ja veelgi olulisem faktor tuleviku ennustamisel on see, kui kiiresti ja kuidas tuleb majandus sügavast šokist välja? Nii Eesti Valitsus kui ka Donald Trump lähtuvad pigem soovmõtlemisest, et kriisist väljumine on V kujulise trajektooriga. Selle taga on poliitiline loogika, sest pika kriisiga on raske ’punkte koguda’. Peab kärpima ja koondama, mis võib kaasa tuua valijate pahameele. Trumpil on valimised ees novembris ja majandus, ennekõike börs, oli ja on tema lahinguratsud. Eesti Valitsusel seisavad kohalikud valimised ees 2021 sügisel.
Foto: Clay Banks, Unsplash
V-kujuline taastumine eirab tõsiasja, et vana globaalne majandusmudel endisel kujul ilmselt ei taastu. See muidugi ei ole ainult meie tarkus. Muutuvad tarneahelad, tarbijate käitumine ja palju, palju muudki. Mitmetel sektoritel nagu transport ning erinevad turismiga seotud tegevusalad saab olema ülimalt pikk ja keeruline taastumine. Seega tuleb V kujulise tagasipõrke asemel paremal juhul U kujuline trajektoor (langus – kriis – taastumine), halvemal juhul aga L (langus – pikk kriis) või W (kriis – kiire taastumine – uus kriis).
Vaadates Hiina toibumist COVID kriisist näeme pigem väga aeglast majanduse taastumist.
Kui nüüd Haigekassa juurde tagasi tulla, siis selleks aasta miinus võib tulla suurem kui praegu planeeritud 200 milj. eurot. Uut eelarvet hakati tegema märtsi keskel, ent tänane baasstsenaarium võib olla oluliselt hullem, eriti kui tuleb L või W kujuline majanduse taastumine.
Oluline on ka endale aru anda, et Eesti riigi eelarve on väga suures sõltuvuses käibemaksust ja sotsiaalmaksust – mõlemad on praeguse kriisi ajal ülisuure löögi all. Seega satub tervishoiueelarve topeltsurve alla, kuna ravikindlustusmaksu alalaekumist on raske kompenseerida riigieelarvest, mis tõmbub omakorda kokku käibemaksu alalaekumise tõttu. Seega vajab Eesti uut vaadet, kuidas üldse tervishoidu rahastada.
Koroonakriis võimendab neid hädasid, mis Eesti tervishoiusüsteemi painavad juba pikemat aega ja mille tõsidusele on korduvalt viidanud OECD, WHO ning Euroopa Komisjon. Puudutasime neid kroonilisi hädasid ühes oma Eesti Päevalehe loos aasta tagasi. Toome siinkohal veelkord välja mõned rahvusvaheliselt oluliseks peetavad näitajad Eesti tervishoiu kohta, mida peaks vaatama koos mõneti hüpoteetilise ravijärjekorra pikkusega.
- Eestis on rahuldamata ravivajadus kogu EL kõrgeim. Keskmiselt leiab Euroopas 2% inimesi, et nad ei pääse arstile siis kui tahaksid, Eestis on see näitaja kaheksa korda kõrgem – 16,4% (Eurostat, European Pillar of Social Rights, Social scoreboard indicators). Kreekas on vastav näitaja meist järgmisena 8,8% ja Lätis 6,2%.
- Tervishoiukuludest maksavad Eesti leibkonnad otse oma taskust 23,6%, seda isegi siis kui neil on ravikindlustus. Ka selle näitaja poolest kuulume Euroopa halvimate hulka. Näiteks Prantsusmaal, kus samuti kehtib kohustuslik ravikindlustus, on leibkondade omaosalus 9,4% (Eurostat, European Pillar of Social Rights, Social scoreboard indicators).
- Ilma ravikindlustuseta on Eestis ca 80 000 inimest ehk umbes sama palju kui elab Pärnu linnas ja Saaremaal kokku! (OECD, Eesti riigi terviseprofiil). Neil inimestel puudub õigus tasuta arstiabile (v.a. erakorraline abi). Neile ei rakendu ka kriisimeetmed, nt haiguspäevade kompenseerimine alates esimesest haiguspäevast.
Nende süngete numbrite taustal ütleksid donaldtrumpid: “I like this stuff” ja paneksid asjale mingi kummalise poliitilise spinni juurde. Meid teevad need numbrid murelikuks. Spinni, mis sa spinnid, aga statistikat soovmõtlemisega paremaks ei muuda.
Ravijärjekordade radikaalne lühendamine oli 2019 a.Riigikogu valimiste üks põhi teemasid. Keskerakond ja Reformierakond lootsid lahendada probleemi digiregistratuuri abil, sotsid rahasüstidena riigieelarvest, EKRE ei arvanud üldse mitte midagi. Olgem ausad, digiregistratuur on ‘nice to have’ meede, mille mõju ravijärjekordadele on marginaalne kui mitte olematu. Kui tuleb oodata eriarsti vastuvõttu kvartal, pool aastat või kauemgi, siis võib järjekorda pidada ka ruudulises vihikus. Fundamentaalne probleem on ikkagi Haigekassa tulubaasi puudulikkus elik raha on lihtsalt liiga vähe.
OECD andmetel moodustasid kulud tervishoiule 2017 a. Eestis 6,7% SKPst, arenenud Euroopa riikides aga 9-11%. Kui panna see vahe eurodesse, siis jääb Eestis vajaka ca 500-600 miljonit aastas.
Seega pole 50 miljonit lisaraha aastas, mida valitsus on viimased kolm aastat Haigekassale juurde andnud, piisav samm probleemi lahendamiseks.
Tänane kriis, mille mõju Haigekassa tulubaasile saab olema pikaajaline, nõuab radikaalseid ja kestvaid lahendusi. Seega on aeg ümber vaadata see, kes ja millelt alusel ühisesse tervihoiusüsteemi raha paneb. Eesti tervishoiusüsteem on oma põhiloomult solidaarne, kuid sotsiaalkindlustuse põhimõtte kohaselt on see solidaarsus tegelikult valikuline. Sotsiaalmaksu ravikindlustuse komponent on seotud ainult palgaga, mitte inimeste tegeliku rahalise sissetulekuga. Seega kannavad põhikoormust palgasaajad ja ebaproportsionaalset väiksemat koormust ettevõtjad, kes saavad oma palgakulusid optimeerida.
Ühe lahendusena võiks kaaluda näiteks dividendide tulumaksu 20% määra jaotamist tulumaksu komponendi (nt 15%) ja ravikindlustuse komponendi (nt 5%) vahel.
Selline samm oleks lahendus juhuks, kui üldist maksukoormust ei soovita tõsta. Maksumaksja jaoks olukord ei muutuks, riigi ja omavalitsuste tulubaas väheneks. Mõned uhked hooned ja disainitud interjöörid, mida riik ja omavalitsused on hoogsalt ehitanud, jääksid ehk ära ent selle asemel saaksime solidaarsema tervishoiu ning lühemad ravijärjekorrad.
Nii mõnedki ravikindluse-põhised riigid on mõistnud, et ainult tööjõu maksustamine ei vasta tänasele majandus- ja hõivemudelile, ega taga tervishoiule piisavat ressurssi. Prantsusmaa langetas juba 1990-ndatel töötasuga seotud ravikindlustusmaksu ja suunas osa tulumaksust tervishoidu. Ka Eesti jaoks on küsimus nii täna kui pärast COVID kriisi, kuidas sättida tervishoiu rahastamine ringi nii, et ravieelarve oleks kestlikult piisav ning juurdepääs arstiabile kõigile reaalselt tagatud? Quo vadis, Haigekassa rahastamine?
Foto: Piron Guillaume, Unspash