Eesti Töötukassa - kas töötajate hoiupõrsas või riiklik tugi majandusele?
Foto: Fabian Blank, Unspalsh.
Sharpminder
Ajalooliselt loodi töötukassad selleks, et kompenseerida tööta jäänud inimestele sissetulekute kadumist. Rahastamise mõttes oli tegu nö. hoiupõrsaga, kuhu tööandjad (hiljem ka töötajad) raha sisse panid arvestusega, et vajaduse korral sealt siis võtta oleks. See oli korporatiivne solidaarsus – kes sisse maksis, see võis ka abile loota. Laias laastus just niimoodi toimis töötuskindlustus Lääne-Euroopas kuni 1970-ndate keskpaigani.
1980-ndail muutusid majanduse väljavaated halvemaks, sealhulgas hakkas kummitama tööjõu nappus. Leiti, et töötute abirahad on liiga helded ja neid jagatakse liiga kergekäeliselt. See tõi kaasa ajaloolise pöörde töötute kaitse poliitikas – tähtsaks muutus nende kiire tagasitoomine tööturule iga hinna eest – nii toetusi kärpides kui igasuguse töö vastuvõtmist kohustades. Selline aktiveerimise põhimõte kehtib Euroopas tänaseni.
Eesti Töötukassa, mis loodi koos töötuskindlustuse kehtestamisega 2002 aastal, on kogu aeg kopeerinud Lääne, täpsemalt Mandri-Euroopa poliitikate malli. Algselt oli ka meil eesmärk tagada töötutele natukenegi inimväärsem elu varasema abirahaga (25 EUR) võrreldes. Hiljem, väga selgelt EL taktikepi all, muutus kassa põhitegevuseks töötute ja heitunute aktiveerimine, mis äärmuslikus vormis ilmutas end 2016 a. käivitatud puudega inimestele sihitud töövõimereformis. Sissemakseid teinud töötajate õigustatud ootused jäid selgelt tahaplaanile.
Töötuskindlustushüvitised moodustavad täna alla 20% Töötukassa eelarvest ja seda saab vaid kolmandik registreeritud töötutest.
Tänane koroona-kriis sunnib küsima – kas Töötukassa algne funktsioon ei tuleks taastada? Lühiajaliselt on vaja toetusi, et ohjata vaesuse kasvu töötuks jäänute seas, kuid toetuste jagamise põhimõtted vajavad ka pikemas perspektiivis revideerimist. Nagu tihti juhtub Läänest üle võetud poliitikatega, lahendavad need probleeme, mida Eestis õieti olemas polegi.
Nii pole meil töötutele makstavad toetused kunagi olnud kõrged ega tööjõus osalemine murettekitavalt madal. Meie probleemid töötajate /töötute/ sotsiaalse kaitse valdkonnas on hoopis need:
a) madalad toetused, mis viivad tööta jäänud inimesed kiiresti vaesusse;
b) palju piiranguid toetustele ja teenustele kvalifitseerumiseks, mistõttu saavad neid vaid vähesed;
c) meetmete pakett on orienteeritud rohkem tööandjatele kui tööotsijatele, mis vähendab tööotsija vabadust tööturul;
d) inimese sissemaksete ja hüviste vahel puudub selge seos.
Foto: Neil Thomas, Unsplash
Sissemakseid Töötukassasse peavad tegema kõik töötajad ja tööandjad, sealjuures on töötajate panus alati olnud kaks korda kõrgem kui tööandjal.
Töötajad maksavad oma palgalt ca 2%, mis on sama palju kui makse pensioni teise sambasse. Nagu II samba puhul, on ka siin tegu isikustatud sissemaksetega, ehk me teame täpselt, mitu eurot on Mari või Jüri kassasse maksnud sel kuul, sel aastal ja kogu 17 aasta jooksul, mil töötuskindlustus Eestis olemas on olnud.
Edasi käitub riik töötuskindlustuse ja pensionikindlustuse rahadega aga erinevalt. Mari teab, et oma II pensionisambasse makstud raha saab kunagi kasutada tema. Töötukassa puhul puudub tal selle üle igasugune kontroll. See, kas oma sissemaksetest talle kunagi kasu tõuseb, oleneb mitte tehtud panustest, vaid hoopis Mari tööandjast. Kui Maril peaks tööandja ahistavast käitumisest piir ette tulema ja ta otsustab töökohta vahetada, pole mitmete aastate vältel tehtud sissemaksetest miskit kasu. Jüri, nagu mehed ikka, on tööelus rohkem riske võtnud ja pidevalt “uusi väljakutseid”otsinud. Täna giggeri tööd tegev Jüri on varasemalt Töötukassasse üsna palju panustanud – keskmiselt 600-700 EUR aastas ja ühtekokku ca 10,000 EUR. Kuna töötukassa mõistes on töötud vaid hiljuti püsivat klassikalist töösuhet omanud inimesed, pole Jüri-sugused n.ö. abikõlblikud. Samamoodi jätab tänane süsteem kaitseta kõik need, kes on mõne mikro-äriühingu nõukogu või juhatuse liikmed, olgugi et see neile mingit rahalist tulu ei too.
Tänaste ebakindlate tööturgude ajastul on töösuhted teisenenud ning töötuks jäämise risk reaalne kõikides eluvaldkondades ja ametites, sestap peab ka töötuskindlustus pakkuma kaitset palju mitmekesisematele töötajate profiilidele.
Sotsiaalministeeriumi poolt kavandatav ja ametiühingute poolt toetatav töötuskindlustuse reform pakub ses plaanis õigeid samme. Vaata Reet Pärgma artiklit 20.06.2018 Ärilehes.
Lisaks võiks kaaluda seda, et õigus kindlustushüvitisele poleks seotud hiljutise töötamisega vaid kumulatiivse kindlustusstaaži (või ka sissemaksete kogusummaga). Näiteks kui tööstaaži on kokku vähemalt 10 aastat, siis on õigus hüvitisele olenemata sellest, millal ja mis tingimustel viimane töösuhe lõppes. On ju ka vanaduspensionile kvalifitseerumiseks vajalik vähemalt 15 aastat kindlustusstaaži, kunagisest rumalast põhimõttest arvestada pensioni mõnede viimaste tööaastate palga põhjal on juba ammu loobutud. Kumulatiivse isikustatud konto põhimõte suurendaks õiglust maksjate ja kasusaajate vaatevinklist ning vähendaks inimeste hirmu otsida endale uut meelepärasemat töökohta. See hirm on eriti tuntav 50+ vanuses töötajate hulgas, kellel just on töötuskindlustuskontole rohkem raha/staaži kogunenud.
“Aga meil on ju kriis!” – hüüate nüüd teie. Ettevõtted pankrotistuvad, majandus kukub!
Tõsi, majanduse kriisid nõuavad riigi jõulist sekkumist. Kriisi ajal tuleb reserve kasutada, selleks neid kogutaksegi.
Aga ka reservidel on omanik. Töötukassa reservid on moodustunud maride, jüride ja nende tööandjate sissemaksetest ning poliitilisest otsusest hoida hoiupõrsa “suu” vaid natukene lahti. Kui valitsus otsustab töötukassa reservid praegu ettevõtete toetamiseks kasutusele võtta, siis tuleb need hiljem taastada. Ka siin võib tuua analoogi pensioni II samba maksete peatamisega, mida valitsus kompenseeris 2009 a kriisi möödudes ja lubab teha ka seekord.
Töötukassa reserve võttis valitsus kasutusse ka 2009 a. kriisi ajal, ent käitus nendega omavoliliselt. Veel aastaid hiljem tegi riigikontrolör Janar Holm selle kohta terava blogipostituse, öeldes, et “töötuskindlustusmaksed on muutunud valitsusele omamoodi mugavaks eelarveinstrumendiks”, millega lahendatakse valitsuse ette kerkinud probleeme.
Me jagame riigikontrolöri seisukohta ja leiame, et kriisi ajal kasutusse võetud Töötukassa reserv tuleb vähemalt osaliselt kompenseerida. Kriis ei anna õigust matta maha planeeritav töötuskindluse reform, mis laiendaks hüvitise saajate ringi ja suurendaks sotsiaalset õiglust.
Kriis nõuab erakordseid meetmeid vaesusse sattunud inimeste aitamiseks, kuid need meetmed peaks ära unustama kindlustuse loogika ja rakendama sotsiaalse kodakondsuse põhimõtteid. See võib olla kas kõikidele tuludeta jäänud inimestele võrdse kodanikupalga maksmine või leibkonna tulutasemest olenev abiraha (st. mida vaesem leibkond, seda suurem toetus). Just viimast lähenemist kasutab USA, makstes kriisipaketi raames kuni 1200 USD toetust igale täiskasvanule ja 500 USD lapsele sõltuvalt pere sissetulekust.
Foto: Sander Quest, Franklin. D. Roosvelt memorial, Washington, D.C., Unsplash